Hardcore_Aiku

Kaalukaotus. Või siis kaalu langetamine. Maagiline fraas. Täiesti mõttetud sõnad! Väga palju väärkasutatud sõnad. Peaaegu sama palju, kui leierdatud fraas „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Sest kui paljud teist, blogisse sattujatest, teavad, mis järgneb? Nii kaalukaotusele, kui A. H. Tammsaare tstiteeritud lõigule? Ma olen selle peale mõelnud, et miks päris paljud, muidu täiesti mõistlikud treenerid, ikkagi seda sõna kasutavad. Minu meelest tuleks see lausa ära keelata! Või räägitakse nii sellepärast, et kliendid aru saaksid, millest jutt käib? Või siis sellepärast, et weight loss on populaarne ka muukeelsetes artiklites? Ja suhteliselt normaalses kaalus inimesed räägivadki omavahel, kuidas nad tahavad kaalu langetada ja alla võtta. Ja panevad endale sellesuunalisi eesmärke... Ja teevad sellega suure vea. Ja siis nad lähevad personaaltreeneri jutule ja toovad välja oma eesmärgi, milleks on kaalu langetada. Ja see muidu tore ja sportlik inime

Kui ma õigesti mäletan, aga aastad on mu mälu tuhmistama hakanud, oli see 2007 aastal, kui Niine Kanaari saartel käis. Täpsemalt Gran Canarial, mis ei ole oma nime saanud üldse kanaarilindude vaid hoopis koerte järgi... Andsin talle kaasa oma formulapurje. Tollal sõitsin oma elus ainukese North Sailsi formula purjega – Warp 2006. Oli, mis ta oli aga Niine hankis sinna peale Björn Dunkerbecki enda autogrammi ja pühenduse. See kõlas nii: "Aivar, have fun windsurfing!" Nüüd olekski vist kõik nagu öeldud...? Võistlemine ja sporditegemine üldse on nagu mingi eriline masohhismi vorm. Me paneme ennast keerulisse olukorda, kus keha läheb stressi ja püüab kohaneda. Ja pärast seda on mõnikord hea olla... Ja me teeme seda siis kas sellesama heaolu nimel või mingi muu idee pärast, kui ei ole pärast tegevust hea olla. See tähendab, et teeme uuesti. Ikka ja jälle. Ja see pole mulle võõras tunne :) Vahel sunnib mingi idee meid hambad ristis endale kinnitama, et see kõik on

Sadas. Siis sadas veel. Prognoos oli lilla. Ok, violetne. Või roosa. Kui ma parklast Spartasse trenni lippasin, said jalad märjaks. Tegin tossud enne saali minekut puhtaks ning üle tüki aja metcon treeningu. Enne pumpasin kummiga rotatsiooni tekitavaid lihaseid, sest seal nagu valu olekski. Metconi ajal tundsin kopsus ja lihastes sedasama mõnusat tunnet, mis SUPi maratoni ajal umbes poole peal tekib. Aisting oli õige! Lõpetuseks tegin veel neidsamaseid raviotstarbelisi kummiharjutusi ja saingi agressiivse pooltunni kokku. Järgmine checkpoint oli Russalka juures, kus meri paistma hakkab. Ootamatult tüüne oli see pilt täna! Vihm andis ka järgi, mispeale arutasime noortega veeplaanid läbi, koosoleku lõppedes hakkasin kaatri järgi minema, kui... veeämber taevas keerati uuesti ümber, algas padukas. Sellega koos lajatas äkiline tuul, nii et ranna metalltorudest lipumastid paindusid korralikult ja surfika hoovis läks ühte teist lendu. Foto: Karin Kaljuläte Andsin "otboi"

Numbrites näeb see välja umbes nii, et sõitsin 31,2 km/h keskmiselt, kogudistants 22,24km, 43 minutit, max kiirusega 46,9km/h. Taglas oli NP7,8, downhaulis 2 sõrme varu, poomist mõõdus ja max peal, mis jättis tegelikult üsna suure pauna - peaaegu vastu poomi. Poomi kõrgus ca 7cm alumisest asendist. Laud Manta 125 liitrit, uim Z midagi 41cm, träkk alguses keskel ja pärast lükkasin ettepoole 2-3cm. Tuul: W-NWW 9-12m/s tunnetuslikult ja teiste arvates. Pirta mõõtja järgi puhanguti 13,9m/s ja keskmine kõikus 9,5-11m/s. Vesi: 15 kraadi, laine selle tuule kohta suht madal, keskmiselt ca 50 cm ja mitte üle meetri. Lainevahed lühikesed, kuid sõidetavad. Mustamäel oli soe, nagu kogu see kevade lõpp ja suve algus on olnud. Aga Pirital tõmbas jahedaks. Nii jahedaks, et jope tuli selga visata. Briku käis ka natuke külma näoga ringi. Alguses ei suutnud ma otsustada, et kas minna vee peale. Formulavõistlused on ju veel pihkudes tunda. Vahel on nii, et kui on jahe sees ja jääd kauaks merd

Registreerusin. Sest Martin tegi hirmsasti agitatsiooni. Vist 3 nädalat järjest küsis ta iga päev, et kuidas mu selg on ja kas ikka tulen starti. Pealegi oli oodata üle tüki aja korralikumat formulavõistlust. Pärnu fun andis ka natuke julgust, et pole hullu midagi, kui vähe veepeal käinud – küll vana rasva pealt midagi ikka välja võlun. Eks ma siis "võlusingi..." Ma tean, et see on raske ja pikk lugemine. Penny, sa ei pea... nagu juba ütlesin :) Mõni fänn äkki suudab mõttekäiku jälgida. Lühikokkuvõte on selline, et ilma trennita saan vanade oskuste pealt veel startida ja tuuleaukudes käima pumbata. Sõidukiiruse ja eriti allatuule tunnetuse osas on tuntav tagasilöök. Mingites tingimustes sain päris hästi hakkama, kuid selle võistlusel oli päris palju olukordi, kus jäin tehniliselt halvaks. Tegin mõned olulised purjetamisvead ka sisse. Varustuse valikul oli küsimusi, mida kõige paremini ei lahendanud. Õmmeldud topiga on pisut uus trimm, mis niisama sõites ei loeks, k

See oli vist neljapäeval, kui edelast puhus ja pool tundi slallikatega proovisin. Midagi head ei olnud tehnikas ja üldse peale selle, et sain merel olla. Seljatrauma valu läks hullemaks, püsides küll napilt talutavuse piiril. Kokku neljas surfikord jooksval hooajal ja teine slallikatega. Reedel istusin paadis. Lihvisime noorte võistlejate starte. See elu on kord selline, et kasvatan endale konkurente. Umbes kuu aega ootan juba paranemist, talvine töö hakkab lagunema. „Vaata passi” - jutt ei ole pädev, vanus on ainult number! Kerge nimme-ruutlihase valuga pole lihtsalt mõtet tagantkäe discgolfi viset treenima kukkuda. Mõistust on rohkem vaja, kui noorust sellistel puhkudel. Nädala sees käisin Spartas muude lihaste toonust säilitamas, nüüd peaks otsustama, et kas võistelda... Pildil väike näide sellest, kuidas discgolfi tagantkäe vise (ikka täiest jõust) kere rotatsiooni tekitab. Reede õhtuks jõudsin omadega siiski niikaugele, et pakkisin asjad katusele ja veeresin Pär