Postitused

Väike sõber

Kujutis
Me saime väga lähedasteks...


Aga see ei juhtunud kohe.
Alguses olin kuri ja ei lubanud tuppa pissida. Lahendusena käisime rohkem õues ja siis hakkas selguma, et klapime selle rõõmurulliga päris hästi.

Marta oli Yorki terjeri minivariant. Eriti väike. Aga täielik mänguhull!! Pallide ja puupulkade järgi võis ta lõputult joosta ja siis nurus nõudlikult haukudes uuesti  viskamist.



Martal oli kombeks ennast näljasena näidata. Tema teine suur kirg oli söömine. Hoidsime teda siiski optimaalses kaalus, sest juba 100g üleminek võib selle tõu tervisele halvasti mõjuda.

Umbes aasta tagasi kolis Marta lõplikult meie juurde. Koos oma väikese unepesa, kandekoti, jope ja mänguasjadega.

Suvel käis Marta kaatriga merel lastele trenne andmas. Ja sõitis SUP laua peal Kuulimunani ja tagasi.




Vahel ei saanudki aru, et kas Marta on papagoi või koer, sest ta tuli hommikul voodisse ja kui oli käpad rinna peale pannes ringutuse ära teinud, istus mulle õla peale.



Võtsime Marta võimalikult palju kaasa. Surfivõi…

Laktaat

Kujutis
Esmalt peaks vahepealse kriitika taustal vist ütlema, et see pole teadusliku artikli nimele pretendeeriv kirjutis. Ma ei esita siin eriti viiteid ega absolutiseeri mingeid teadmisi lõplikuks. Uurisin lihtsalt treeningmeetodeid ja jõudsin huvitavate lugemisteni, mis olid piisavalt ketserlikud minu jaoks, et neist hakata märkmeid tegema ja lõpuks mõtlesin, et mõningase mugandamisega saan need ka teistele lugemiseks välja panna. Põnevamad ja senistele teadmistele suuremat väljakutset esitavad lõigud tegin neooniga nähtavamaks.

See jutt tuli kogemata palju pikem, kui plaanisin.
Täiesti tõsi, et arusaamine asjadest areneb sujuvalt ja mõistmine ei tule mitte üleöö. Treenerite koolitustel lõi paljudel asjad lukku juba oksüdatiivsete ensüümide mainimine... minul läksid suusad tol ajal natuke risti, kui mängu tulid Krebsi tsükkel ja hakkas korduma sõna püruvaat, mis ei klappinud koheselt enam glükogeeni, lipiidi või kreatiinfosfaadi jms. asjadega.
Siin tekstis tuleb ette ka igasuguseid mõiste…

Harrastajate Eesti Meistrivõistlused discgolfis.

Kujutis
Kõlab nagu „Bacardi Fun” purjelauas, kuid mitte nagu see aastatetagune vaid võrdlemisi uus versioon. Jah, prosid peale ei lasta, kuid ma ei saanudki aru, kuskohalt jookseb piir. Ränkingu järgi mängisid päris tegijad ja MA3 võitja tänas oma treenerit (mis on väga viisakas), mis näitab, et tegu oli ikka korralikult treenivate tegelastega. Nagu purjelaua fun-sarjas, kus osalejad suudavad sõita üle 60km/h ja DG harrastajad viskavad näiteks 120m.

Vaatemäng-jõukatsumine ise toimus kolmel päeval ja kahes erinevas DG pargis. Minu divisjon – küpsed mehed MA40, alustas Kiiul. Laupäeval mängisime Kõrvemaal ja pühapäevane finaal samuti Kõrvemaal.

Võistlustele regasin päris viimasel momendil, sest treeneritöö võtab praegu kõik ressursid ja DG harjutamine on päris tagaplaanil. Jaanipäeva putivallatused (pidev 5 miinuse mäng) tegid tegelikult putti palju kindlamaks ja mõned nädalmängude ringid päris nässu ei läinudki. Seega siis kiire registreerimine PDGA (Professional Disc Golf Association) liikme…

Teist korda

Kujutis
Me ei märka seda, et identiteet on meil ammu olemas. See, mida maailm otsib paaniliselt näiteks virtuaalsusest. Eesti asjade suhtes protesteeriv välismaa mees Londonis Eesti saatkonna ees mainib... et neil oleks see kõik justkui läbi käidud... Ei, meil on olemas miski, mida nad ehk ei taju. Meil on tegelikult olemas identiteet, päris oma keel, oma kodumaa. Sadade, kui mitte tuhande aasta jooksul juurdunud universaalsed mentaalsed tugisambad. Ma ei mõtle siin viiskusid, rukkileiba ja hapukapsast. See on midagi hoopis muud, millest teised aru ei saa. Ja me ise ka ei saa kohe aru. Mõni ei saa saamagi.
Paaniliselt uue järgi joostes ja sellest kinni haarates tegutseme ajuvabalt, ise märkamata. See on umbes nii, nagu püüaksime vägisi surfiasju vedada uue välismaise tõukerattaga, kuigi meil seisab maja ees sõidukorras Volswagen Multivan.
„Tulijatel kõik on võõras, olijatel kaob kultuur” – jälle!? Ammu lauldud keskealiste vanameeste igav joru?! Aga kuidas nad teadsid?
Tegelikult on tulnukal …

Kõik panevad!

Kujutis
Lumi tuli jälle maha ja valgeks läks maa. On olnud suurepärane talv!! Läksime Otepääle suusalaagrisse, et kõigest sellest maksimaalselt osa saada.






Suusatasime iga päev ja hullasime õhtuti mäe peal. Ei midagi hirmus massiivset, kuid kilomeetreid tuli mõne päevaga 110 pluss tundide kaupa lumelauaga mäel.



Pidasin kaks loengut. Esimeses rääkisin suusatehnikast ja teises psühholoogiast. Kumbki poolteist tundi.
Õhtuti õnnestus ka vanemate spordimeeste juttu ajada Sparta tegelastega ja kui nägin Marguse spordibaasi fuajees Regina Ojat ja Kalev Ermitsat, ei suutnud ma kuidagi vastu panna. Läksin ja viskasin neile käppa, soovisin edu ja tänasin sportlike elamuste eest!
Elu oli selline... talvine lill :)
Aga ärasõidu päeval takerdusime teleka ette seisma. MMi ülekande käigus teatati, et dopinguhaarangu käigus on arreteeritud mitu sportlast, nende hulgas ka eestlased. Ja „kõikpanevad” ideoloogia must pilv hakkas tõusma...

Delfi sport, dopingublogi:

"Tänaste sündmuste taustal käis Ringvaates külas…