Läänelitter

Sadas. Siis sadas veel.
Prognoos oli lilla. Ok, violetne. Või roosa.
Kui ma parklast Spartasse trenni lippasin, said jalad märjaks. Tegin tossud enne saali minekut puhtaks ning üle tüki aja metcon treeningu. Enne pumpasin kummiga rotatsiooni tekitavaid lihaseid, sest seal nagu valu olekski. Metconi ajal tundsin kopsus ja lihastes sedasama mõnusat tunnet, mis SUPi maratoni ajal umbes poole peal tekib. Aisting oli õige! Lõpetuseks tegin veel neidsamaseid raviotstarbelisi kummiharjutusi ja saingi agressiivse pooltunni kokku.
Järgmine checkpoint oli Russalka juures, kus meri paistma hakkab. Ootamatult tüüne oli see pilt täna! Vihm andis ka järgi, mispeale arutasime noortega veeplaanid läbi, koosoleku lõppedes hakkasin kaatri järgi minema, kui... veeämber taevas keerati uuesti ümber, algas padukas. Sellega koos lajatas äkiline tuul, nii et ranna metalltorudest lipumastid paindusid korralikult ja surfika hoovis läks ühte teist lendu.

Foto: Karin Kaljuläte


Andsin "otboi" veelemineku osas. Nurga tagant lendas välja roosa uimekott ja kohe selle järel Rolle koos suht väikeste slallikamadega, mis selle esimese tuulepauguga kole suureks jäid. Vaatlesime poistega tormi ja ma lubasin teha "Point break" oldschool filmiõhtu.

Kui uued ülesanded jagatud ja noored toimetama hakkasid, tuli päike välja, tuul tõusis veelgi. Nüüd käisid lained üle muuli ja jõgi oli täiesti "jäneses". Savo käis regulaarselt tuulemaksimume teatamas - juba tuli 20m/s ära. Aitasin Betti lauale uime alla pressida, vana hea teibiversioon töötas.

Kuni Betti sõitis, ajasin kalipso selga ja vaatlesime, kuidas päästelaevad jahte merelt pukseerisid. Seal peal poleks küll tahtnud olla... Siis tuli Betti maha ja lubas mul tema kamade peal olla. 3,7 ja 76-liitrine uus FanaticFreewave olid törts paljuks jäänud.
Ega midagi nüüd täpsemalt iga väljasõidu, hüppe ja veivamise kohta polegi kirjeldada. Tuule jõud oli võimas. Nautisin täiega paari üleslendu, kusjuures laine oli hästi mõnus. Samas tundus kuidagi ülekohtuselt puhanguline läänetuule kohta, mis võis tulla ka väikesest purjest. Ma pole nimelt elu sees 3,7-ga sõitnud. Tunnistan, et tagapool väljas otseselt jibema ei läinudki vaid hüppasin niikaua kuni mäsa panin ja siis keerasin vees asjad kähku ringi. Ingvar tegi fronti ja näitas head kiirust välja sõites. Mõtlesin ka seda nüüd kiiremini teha, aga Betti tuli randa tagasi ja loovutasin varustuse. Ilusad asjad, toimivad ka, pole midagi öelda!
Kui vahepeal olin suvilas kasvuhoone uuesti üles pannud ja tormi vastu kindlustanud, siis sain Renarilt 4,2 ja 75-liitrise Freemove (vist). Jooksin entusiastlikult uuesti merele, kuid tuult jäi juba väheks. Välja saamine oli tiksumise ja meelitamise vahepealne. Mõnes pagis õnnestus tegelikult allatuult keerata, hoogu võtta ja hüpata. Käima läks see laud küll raskelt, aga veivates keeras uskumatult hästi ja sain isegi oma nässus taljega vahepeal switchi ja cluefirsti laine peal. Rull oli endiselt ilus, kole kahju oli maha ronida. Aga mis teha, kui oma asjad garaazis ja teiste omadega enam sõita ei saa... Igatahes õppisin seda, et ka veivikaga tuleb korralikult kiirendada ja rohkem allatuult minna ja laine murdumise serva natuke teisest kohast otsida, kui ma praegu teen. Siis saab hüppele kõrgust juurde.
Hea soe torm oli!!