Neilpryde Baltic Cup ja Eesti Meistrivõistlused

Registreerusin. Sest Martin tegi hirmsasti agitatsiooni. Vist 3 nädalat järjest küsis ta iga päev, et kuidas mu selg on ja kas ikka tulen starti. Pealegi oli oodata üle tüki aja korralikumat formulavõistlust. Pärnu fun andis ka natuke julgust, et pole hullu midagi, kui vähe veepeal käinud – küll vana rasva pealt midagi ikka välja võlun. Eks ma siis "võlusingi..."

Ma tean, et see on raske ja pikk lugemine. Penny, sa ei pea... nagu juba ütlesin :)
Mõni fänn äkki suudab mõttekäiku jälgida.

Lühikokkuvõte on selline, et ilma trennita saan vanade oskuste pealt veel startida ja tuuleaukudes käima pumbata. Sõidukiiruse ja eriti allatuule tunnetuse osas on tuntav tagasilöök. Mingites tingimustes sain päris hästi hakkama, kuid selle võistlusel oli päris palju olukordi, kus jäin tehniliselt halvaks. Tegin mõned olulised purjetamisvead ka sisse. Varustuse valikul oli küsimusi, mida kõige paremini ei lahendanud. Õmmeldud topiga on pisut uus trimm, mis niisama sõites ei loeks, kuid võisteldes mõjub. Olen siiani pidanud E-uime juba ajalooks ja kasutanud F-i, aga nüüd on jälle segadus, sest E-ga sain teistega võrdluses paremat käiku. On, mida poovida.

Tulemustes maksid kätte:
- valestart
- vale varustuse valik
- kokkupõrge
- allatuule halb tehnika
- psühholoogiline väsimus viimasel päeval (ei suutnud sundida ennast küljeaasades allatuult sõitma ja tähelepanu kadus enne kokkupõrget ja ühes krüssus)

Plusspoolele panen:
- 4 starti (ajastus ja kohavalik ja halsi valik)
- füüsis pumpamisel
- selg pidas vastu
- esimese päeva pautimise ja halssimise täpsus

Avapäeval puhus edelatuul, oli kõige tugevama tuule prognoos nende 3 päeva jaoks. Pilt merel oli siiski suhteliselt rahulik. Mõtlesin tükk aega, kas võtta värskelt õmmeldud topiga 11 või hoopis 10. Arvestasin ettevaatlikult ka tervisega ja võtsingi 10se purje ja väiksema uime, et mõnusalt kiirusega rada läbida. Alguses ootasin starti raja keskel mingi suurema jahi juures, siis selgus, et tuleb Merivälja alla minna. Stardialasse jõudsin natuke hilja, protseduur juba käis. Täpsustasin kiirelt liitsihi, küsisin teistelt kella. Mitte keegi ei teadnud... olin kella nuppu küll vajutanud ja siis vaatasin, et imelik lugu, ainult klassilipp on veel kaatris üleval ja nii juba 40 sekundit. Igaks juhuks tõmbasin natuke hoogu sisse, liikudes madalkäigu glissis kaatri juurde. Ja siis see juhtus, lipp langes ja anti stardisignaal. Kukkusin kohe pumpama, kiirendasin ja sain teiste ees ülihea stardi. Vabas tuules kalda poole, kus oli küll pagiline aga tundus ka tuulisem. Pautisin pagis ja ronisin üles... no ei olnud suurt kiita käik, prod tegid juba esimese lõiguga kõik tagasi ja läksid oma teed. Kui märgi võtsin, oli loomulikult kõva pagi peal, aga keerasin julgelt alla ja liikusin kalda poole. Seal oli vesi ka siledam... ja tuuleauku ma seal jäingi... 100m mere poolt tuli uus pagi ja 4 võistlejat, teiste hulgas Frank kimasid kenasti mööda. Siis sain ka kuidagi uuesti liikuma, ja järgmine iil oli nii kõva, et pidin korralikult võimlema, et mitte katapulti lennata. Halssisin sellesama iiliga alla ja kui teised panid mere poole teisele ringile, siis keerasin jonnakalt uuesti kalda alla. Soomlased suurte purjedega pautisid mulle järgi. Üks neist vedas päris hästi ennast läbi tuuleaukude ja kui uuesti mere poole keerasime, oli ta paarsada meetrit edu sisse sõitnud. Tegin selle vea, et sõitsin üle platsi paremale rajapoolele, ise kikivarvukil glissi hoides. Ühtegi puhangut rohkem ei antud, meie käik kustus 200m märgist allpool ja paremal. Kustus ikka täielikult. Soomlane hakkas ropendama. Alguses tuli paar vihast sõna. Siis tekkisid laused... Kui kuskilt kaugustest glissasid märki välja Gunnar ja teine soomlane, keerasid meie nina all ümber poi ja kadusid, siis sain tõelise soomekeele tunni: vanapagana kehaosad, tema ema intiimelu jms. Tea, kas vanatühi seal kuskil võpatas ka, kui nii valjult nimetati ja selgitati asju...Ja me tiksusime vihase sommiga tasakesi koos märki, kusjuures kummalgi jäi meeter puudu ja nikerdasime seal lisapaute. Pööre tehtud, tirisin poomi kogu osavuse ning jaksuga, leidsin kuskil laine ja suutsin ennast allatuult kuidagi liikuma saada. See pagi viis mind päris kalda alla, kus tekkis imeline võimalus uuesti tuulega koos halssida ja finishi poole glissata. Frank seisis raja keskel ja Gunnar tiksus minu ees lõpumärkide suunas. Olin nii ametis Gunnarist mööda pressimisega, et ajasin märgid segi ja halssisin vale poi ümber. Siis aga sain aru ja läksin õige märgi poole. Tegelikult juba valelt poolt ja mässerdasin lõpuslaalomi osast läbi. Finishisirgel tuli vastu Martin, kes ütles, et finish on juba kinni. Keerasin ringi, Frank tuiskas veel optimistlikult üle joone. Emotsionaalne soomlane tuli ka vastu ja näitasin talle, et nüüd on juba pidu läbi. Kõik saadeti kaldale mõtlema, mul oli ka kõvasti, mida mõelda. Tundsin ennast päris tolana oma väikese varustusega.

Rahustamiseks tegin usinalt treeneritööd. Päris õhtuks tundus, et nüüd võib pillid kotti panna. Venemaa tüübid läksidki hotelli, kuid loodesse keeranud tuul tegi teised pisut rahutuks. Milline piin oli Andreil pärast teiste sõitu aknast pealt vaadata...? Aimasin loodetünni, plaanisin sinna seismaminemise ära jätta, Andres ka pakkus, et kontrollaega nende prodega sõites ei jõua... kuid mingi sisetunne sundis viimasel hetkel 11,0 kokku panema ja ronisin välja. Starti pidin küll tiksuma aga tuul muudkui tõusis. Veidi keeras ka, mis tekitas plaani vasakuga startida. Pealegi tundus raja parem pool Merivälja suunas kergelt tuulisem. Vasakuga tulidki teised ka ja mõni soomlane otsustas paremal halsil meile vastu startida. Natuke enne signaale ei pidanud seal närvid vastu hakati keerutama ja sõideti kokku. Ma olin sattunud emotsionaalse soomlase järele. Tema närvid vist ei pidanud ka seda kõike nähes vastu ja keeras 4 sek varem üle stardiliini. Nüüd oli minu kord vale süütenööri pikkus valida – keerasin talle järgi. Saime korralikult minema, kuid vajusin tuuleaukudes vaikselt alla, kuni soomlase segatud tuul mu käiku hävitama hakkas. Läti null läks natuke eespool ja veel halvemat nurka, see lohutas. Ülemisse märki õnnestus täpselt pautida, kiirema käiguga noor lätlane aga kimas mööda ja allatuules eest ära. Tegin taktikalise halsi temaga koos, jättes soomlase enda taha ja pumpasin suht räigelt kogu lõigu. Lätlane ei saanud märki kätte ja jäi sinna loksuma, soomlasega koos keerasime uuele ringile. Vahepeal ilmus kusagilt Tristen halssis koos meiega ja tegi hea vahe sisse. Ka teise ringi paut õnnestus ja halss ka, finishisirgel töötasin veel kõvasti, et soomlasest mööda saada, kuid 10m jäi vahe. Olin eriliselt rahul kogu sõiduga. 5 või 6 koht nii kõvade meeste hulgas pole paha!! Peopesad andsid järgi, kuid mis sellest. Valu ainult ergutas. Arvydas Leedust tõstis ka pöialt.

Teise õhtuse stardi tegin jälle vasakuga, kuid seekord kõige ees. Lipsasin parema halsiga startiva Briku alltuulest veel läbi ja sain hästi kiirendada. Jälle oli soome sõber mul kannul ja surus tasahilju napilt parema käiguga ennast pealtuules mööda. Tundsin, et puri oli downhaulist pisut liiga peale tõmmatud ja kiirust küll oli, kuid tuuleauke puri ei talunud. Eks oli ka esimene katsetus peale õmblemist rigada.

Kui sellist momenti merel nüüd läbi mõelda, siis on väga oluline pea selge hoida ja oma parimat tehnikat säilitada. Ikka juhtub, et keegi liigub paremini ja jääd talle sappa sõitma ning vajud alla. Kui seal nüüd närviliselt kõike muutma hakata ja muudkui korrigeerida, siis see teeb olukorra veel halvemaks, sest selline töö tuleks trennis ära teha. Näiteks haarad ülestõmbamisotsast, viid keha taha, muudad tagumise käe pinget... ja segatud tuules ei pruugi see kõik adekvaatselt aidata.
Teisest küljest on formulatreeningute hõreduse juures sellised võimalused ainukesed, kus saaks headega ennast võrrelda ja midagigi testida või muuta. Ma mõtlen, et on oluline aru saada, et selline muutmine võib lihtsalt kätte maksta käigu osas.

Noor lätlane sai ka jälle mööda, kuid minu täpne paut viis mind uuesti ette. Teisele ringile liikusime jälle kolmekesi koos. Aga nüüd algas suurem jama, sest Merivälja juures tuli tuulevaikus ja kui nägin soomlast seal tardumas, pautisin kohe ja püüdsin päästa, mis annab. Lätlane targu ei pumbanud ja jaksu paistis ainult minul olevat. Midagigigigi sellest füüsise trennist kasu... Muidugi oli selgelt liiga vara pautinud ja märki oli lootusetu välja minna. Hoidsin ennast pumbates ja muid vigureid tehes glissis, et kui nüüd pagi tuleb, saan kohe kõrgust võtta, kui teised hakkava alles kõrgust kaotades ennast glissi tõmbama... ja mida ei tulnud oli tuul.... sõitsin märgi alt läbi, sest tundus, et eespool virvendab vesi lubavamalt. Pautisin uuesti märgile ja nüüd oli küll kurb näha, kuidas konkurentide kannatus ennast ära tasus ja nad suht kerge vaevaga märgi võtsid. Liigne agarus on ogarus sellisel puhul. Rohkem polnud midagi teha, sõitsin üksi lõpuni ja päris finishis kustus tuul lõplikult.

Koju tiksudes arutlesin soomlasega seda emotsioonide värki ka veidi, eks tal oli korraks piinlik ja vabandas midagi isegi. Õhtupooliku ja eriti startidega oli rahul, eks see loll agaruseviga tuleb teadmiseks võtta. Väikese lainega suutsin endale üllatuseks normaalselt liikuda, E-uim tasus alla panna. Sellega polnud veel sündmused siiski läbi. Õigemini olid sündmused küll juba toimunud ja nende hulgas oli minu valestart teises sõidus, minu parimas sõidus üldse!!! UFD!! Markusel (soomlane) ka... õnneks ma seda teksti ei kuulnud, mis sealt tulla võis...

Oleks olnud uhke tunne eestlastest kolmas olla... nüüd olid mu seljataga sõitnud noored minust ees. Martin küll lohutas ja rääkisime, et ainult memmekad ei tee kunagi valestarti, aga see ei muutnud üldse nimekirja seinapeal.

Teine päev möödus Formulasõitjatele startideta, tegin hoolega treeneritööd.

Kolmanda päeva prognoos lubas kella-kolmest-kirdetuult, mis küll keerutas jube kahtlaselt hommikupoolikul, kuid võttis siis õigel ajal suuna. Mulle üldiselt meeldib see kirdevärk, sest vesi on sile ja pagisid tuleb ka lugeda. Betti edastas luureandmed, et raja keskel on vähem, kalda all tugevamad iilid ja merel natuke vähem aga ühtlasem. Nagu ikka selle suunaga.

Ja nagu ikka oli soomlasel sama stardiplaan, kui minul ja jälle võitlesin kuni segatud tuul tekkis ja siis pautisin kohe minema. See oli võrdlemisi õige otsus. Üle platsi minek oli taas viga, sest liikusin vahepeal lihtsalt küljetuules, kuid kalda pool sain pautimiseks korraliku puhangu, märki välja ning kenasti allatuulde. Arvydas nägi pagi lõppu, mina ka, kuid millegipärast ei halssinud ma temaga kaasa vaid jätkasin vaiksema tuule sektoris. Eks see puhang oli ka võrdlemisi kõva olnud, et panin jala chickenisse, mis oli jälle üks aps. Teise ringi peal kordasin üle platsi tulemise lollust. See oli juba kolmas kord sama reha otsa astuda – mõni kohe üldse ei õpi. Tegelikult olin veel superkoha peal aga seisin raja keskel tükk aega ja Gunnaril õnnestus möödasõit tagasi teha, kui eemalt puhanguga koos tuli ja nii mõnigi oli veel. Katus nüüd sõitis juba pisut, kui veel manöövrivigu lisasin ja lõpuks kuidagi allatuulde sain minna. Kirsiks tordil tuli enne alumist märki kalda alt Frank täie hooga, halssis minu ette ja mööda ma temast selle lõpuga ei saanud. Vilets sõit, eriti teine ring ja palju lollusi.

Järgmises stardis läksin soomlase järgi, kuid lasin noorel lätlasel enne starti enda alt kiirendada ja suruma hakata. Üle platsi enam ei läinud ja allatuulde minekusk keerasin kalda alla puhangutesse. Tunne oli päris kiire sain glissis jibe teha ja peaaegu märgi suunas edasi, kuni raja keskel suund halvemaks läks. Päike paistis läbi purje, mitte midagi sellest läbi ei näinud. Püüdsin märki tajuda ja vältisin ülestuult tulevat Arvydast, kui käis pauk ja kisa ja ma lendasin täie hoo pealt katapulti.

Purje all haakisin trapetsi lahti, ujusin serva poole... kui seal oli laud. Tõmbasin ennast lauast mööda, kuid seal oli järgmine puri kaaneks peal. Õhk sai otsa ja mul polnud aimugi, mis pidi see puri veel vees on. Õnneks sain ikka sealt välja õhku ahmima ja siis nägin, et see oli üks noor lätlane, kellega kokku olin põrganud. Ta tõmbas juba purje välja ja pani minema. Ma ei suutnud talle ei ööd ega mütsi soovida. Ilmselgelt oli temal teeõigus olnud ja mul polnud raske purje välja tõmmates kiire 360 teha. Sõitsin alla märki ja miski oli väga imelik. Noh outhaul oligi nässus ja purjel liist ka katki. Mida on ka pildilt näha...

 Mingi ime läbi tegin teise ringi ka ära, lõpus rabelesin veel RUS108ga, kellele finishislaalom üle jõu käis. Otsisin lätlase merel üles ja teatasin talle protestist. Minu järgmine suur viga oli talle öelda, mida talle konkreetsemalt süüks panen. Andsin talle sellega ise aega vettpidav jutt välja mõelda.



Siis kimasin madalasse vette ja parandasin outhauli. Õnneks oli vaja vaid sõlmedega mässata. Starti jõudsin 1.30 enne signaali ja muidugi rivistusin soomlase järele. Tahtsin küll seekord kaatristarti proovida, aga kella sünkisin minuti peal kaatri juures ja siis ei saanud enam seda plaani kasutada, tuli jälle loksuda koos põhjanaabriga pin endi. Seekord ma ei pautinud. Unustasin ennast sõitma ja tegin kõva ülekrüssu. Märki tulin küljetuules, aga glissis ja midagi sebisin seal Gunnari ja Frankiga. Samas oli kõik lappamas sellest paugust ja tunnistan, et ennast kokku võtta oli jube keeruline. Teisel ringil tulin juba peaaegu tagaotsa meestega Venemaalt, aga mingi lootus oli veel oma vaguni poisse lüüa, kui kaldaalust alltuult üritasin ja siis jäin ikkagi maha. Brikust natuke ees.

Ütleksin, et emotsionaalselt ilgelt raske päev. Protestikomisjonis võtsin süü omaks, kuigi lätlane mind ei protestinud. Teatasin, et tegin 360 pöörde, kandes vabatahtliku karistuse ja küsisin redressi, sest taglas purunes ja lätlane ei vältinud vaatamata teeõigusele otsest kontakti. Tema ärakuulamisel leiti, et ta üritas küll ja ma jäin redressist ilma. See oleks tähendanud ehk 4 kohta eespool olemist selles sõidus. Viskasin siis Läti poisile käppa ja soovisin vähem kokkupõrkeid. Ega see situatsioon just lihtne ei olnud ja ma ise olin teeõiguse rikkumises ju süüdi. Merejuriidika omapära aga seisneb selles, et õigus realiseerub läbi tegevuse, mitte läbi tegevusetuse. Et kui sul on teeõigus, aga sa midagi kokkupõrke vältimiseks ette ei võta või võtad liiga vähe, jääd siiski süüdi.
Need formulaga allatuulesõitjate ja krüssajate samal halsil kohtumised on superohtlikud ja teevad alati peavalu, kuigi tundub, et case on lihtne. Sageli puudub sõitjatel omavaheline seotus, sest kursinurgad on nii erinevad samal halsil. Seotus tekib vaid sekund enne kokkupõrget, mis nagu ei annakski alumisele õigust, sest ülemisele peab igakordsest teeõiguse tekkimisest jääma aega, et reageerida... Ja ülemisel sõitjal on alumist raske näha, kui puri on ees... ja alumisel tuleks kestvalt üle õla vahtida, et keegi 40km/h kiirusega ülevalt sisse ei lendaks...

Mu shansid olid küll selles cases nõrgad, kuid argumendid olemas ja eks ikka tasus proovida, sest kui reaalselt toimub kokkupõrge ja nässus varustus tulemust mõjutab, siis tuleb küsida.

Aga jah... üldiselt olen päris pettunud. Pean pisut kosuma. Mulle ju meeldib võistelda... vist.

Pildid EMV ametlikult lehelt, ilmselt autor Tiit Aunaste.