Pärnu Fun 2018

See oli vist neljapäeval, kui edelast puhus ja pool tundi slallikatega proovisin. Midagi head ei olnud tehnikas ja üldse peale selle, et sain merel olla. Seljatrauma valu läks hullemaks, püsides küll napilt talutavuse piiril. Kokku neljas surfikord jooksval hooajal ja teine slallikatega.

Reedel istusin paadis. Lihvisime noorte võistlejate starte. See elu on kord selline, et kasvatan endale konkurente. Umbes kuu aega ootan juba paranemist, talvine töö hakkab lagunema. „Vaata passi” - jutt ei ole pädev, vanus on ainult number! Kerge nimme-ruutlihase valuga pole lihtsalt mõtet tagantkäe discgolfi viset treenima kukkuda. Mõistust on rohkem vaja, kui noorust sellistel puhkudel. Nädala sees käisin Spartas muude lihaste toonust säilitamas, nüüd peaks otsustama, et kas võistelda...

Pildil väike näide sellest, kuidas discgolfi tagantkäe vise (ikka täiest jõust) kere rotatsiooni tekitab.

Reede õhtuks jõudsin omadega siiski niikaugele, et pakkisin asjad katusele ja veeresin Pärnusse. Mõtlesin, et kui hull see ikka olla saab, kui rajal formulaga tiksun... tõeline tantrist otsibki elus paradoksaalseid kogemusi, mitte meeleheitel koduperenaisi, nagu siinmail kombeks. Habe on mu ka puudu ning pidzaamapüksid, milles tasulistel vaimuorgiaüritustel hängida. Jään siis surfi juurde ja mõtestan oma tantrismi läbi teistsuguste kogemuste. „Saad kõik, millest loobud” on üks huvitav raamat paradoksidest. Paradoks ongi selles, et loobusin mõttes selle etapi võidust ja panin eesmärgiks testida oma keha antud tingimustes ja vaadata, kui palju saab kogemusega kätte. Olin täiesti valmis katkestama ja leppima igasuguse tulemusega lõpuprotokollis. Ühesõnaga peas oli kõik meeldivalt vabaks lastud.

Vaatamata nõrgale prognoosile, mille põhjal tiksumist eeldasingi, tuli kohale üle 30 võistleja. Nende hulgas ka slallimehed Hiiumaalt (Tom, Martin B. ja Pets)– respect! Platsis olid veel loomulikult Raivo, formulalauaga Meelis, massiivse sõidutunnipagasiga Valde, tõusev täht Frank ja mitmed teised.

Peale registreerimist lehvisid lipud üsna hästi. Jänes oli ka merel jooksmas, koos mõningase lainega. Laine perekonnanimega Mõningane, ei tundunud täna kiirust segavat. Puhus otse sisse. Kohalik loodetüng. Alustasin päeva 70 F 0 s- uimega ja puri suurim 11,0. See toimis, sest üle 7m/s tuul küll ei läinud ja alumine piir püsis õnneks 4m/s juures.

Peab ütlema, et nii lühikest funirada ei mäletagi. Tähendas seda, et sõit tuleb agressiivne. Kiirusega palju ära ei tee, stardi olulisus tõuseb ja loeb kõvasti see, kuidas märgist minema saab ja kuidas suudad iga 40 sek tagant jibe teha ja pumbata. Füüsiliselt mulle väga sobiv, kui ainult... jah... Stardiliinist hoovõtuala poole 17sek glissi kaugusel olid võrguliinid ja lipp, mis pani mind natuke nuputama. Eemalt hoogu võtta oli riskantne, sest võrk jäi ette, allatuule pööre tuli teha võrdlemisi järsk ja tõenäoliselt otse startivate Technosõitjate alla + veel mõni ootamatu nüanss ja risk läks liiga suureks.

Otsustasin valu trotsides minna viimase hetke pumpamise peale ja hoida ennast technode segamisulatusest väljas, pisut eespool ja riskida valestardiga. See võis tähendada meeleheitlikku pumpamist 20m enne starti, eksimatut tegutsemist aasadega ja kehvemat kiirust stardihetkel. Toimis! Sain 10 sek enne starti ennast tööle, võrdlemisi õigel ajal üle liini ja koos Frankiga lidusime ees minema. Frank hakkas alumisena millegipärast kõrgust suruma, jäi maha ja läks päris ülestuult. Mõtlesin, et tahab vahele keerata kindlasti (minu ja märgi vahele) ja kindlustasin märgis katmise, pumpasin kiirelt minema ja tundus, et olen täiesti eest ära. Ja imelik, et keegi vastu ei tulnud, järgmine märk oli ka kahtlaselt kõrgel, kerge krüss lausa... peale teist jibe seisin tõega silmitsi: olin võtnud esimese märgi asemel kolmanda... Täisrookie!!! Sõitsin raja uuesti läbi ja võidu asemele vormistasin 7. koha. Võrdlemisi mõru algus. Aga hea uudis oli see, et selg talus enam vähem pumpamise ära ja jibedes ei löönud spasmi sisse, kui alalhoidlikult käitusin.

Teise stardi tegin samamoodi. Etteruttavalt öeldes tegin 13 starti peaaegu samamoodi. Sain ette ja liidrina minema, kuid märgis jibesin kehvasti jättes selja taha liigselt ruumi. Pilt allpool:

Frank oli väga teravalt seda viga karistamas, pumpas mulle pealtuulde ja minema. Kirumine ei aidanud.

Võtsin kummaski märgis veel kiirust ohverdades kõrgust, et väiksemagi ruumijätmise korral uuesti rünnata...

... aga Frank ei eksinud...

Kohandasin oma jibed nüüd selliselt, et selga liigselt koormamata keerasin lõpuosas järsult laua küljega praktiliselt vastu märki. Kogu võistluse peale tegingi vaid ühe valuliku glissis jibe, kui olin piisavalt eest ära ja ei pidanud märgis ruumi pärast võitlema. Ega see otseselt ja lõpuni nüüd õige pole, aga taktika sobitamine oma hetkevõimaluste, olude ja oskustega on vajalik.

Midagi jahmerdasin veel järgmises sõidus ka, kuid enne lõunapausi tuli üks sõiduvõit ikkagi ära. Tundsin, et olenemata seisundist võin olla konkurentsis. Ja see oli päris hea tunne!

Kuiva ja paksema kalipsoga oli täiesti mõnus uuesti starti minna. Ajastus oli korralik, panin jalad aasa, 10m enne stardiliini oli kontroll olemas, käik peaaegu sees ja vaja oli veel korraks kiirendada. Ma tean, et see on slalliraja jaoks hilja, kuid mu taktika oligi selline (ja see kuramuse võrk oli ikkagi räigelt ees startimisel). Aga rannas seistes oli trapetsiaas mingi surve all kõveraks vajunud. Haakida ei suutnud. Vehkisin puusadega ja võimlesin seal nagu mingis pulmamängus, kuni haakisin risti keeranud trapetsiaasa külge tagantpoolt, lootes sealt enne märki ikka kuidagi lahti saada. Kõik see jamamine võttis aega 6-7 kriitilist sekundit ja läbisingi distantsi kiiremini startinute ahtrilaines.

Viimase sirge peal läks Martin B.-ga veel pressimiseks. Tal kiiremad slallikamad kuid pisut tuulenappust ja mina peaaegu pealtuules 4-5m kõrgemal. Ruumi oli nii vähe, et kiire riskikalkulatsiooni tulemusena jätsin selle pisikese võimaliku allatuule kiirenduse tegemata ja Martin B. oli finishis meetrijagu ees.

 Painutasin nüüd aasa nagu vähegi sain, et rohkem apse selles osas ei tuleks. Ei tulnud. Järgmised kolm sõitu olid minu!!!

Kerge see polnud, vasak hamstring kiskus krampi, parem biitsepts oli ka kuidagi imelik ja poomi hoidmine juba raskepoolne. Korra võtsin veel riski ja läksin Martin B. järel peaaegu PWA tihedusega jibema. Tal õnnestus laud otsapidi märgi alla kinni sõita ja minu poom tegi flipates kuskile kolksu, millest aga õnneks midagi ei muutunud peale selle, et muutusin veidi ettevaatlikumaks.

Esimese päeva järel anti mulle alguses juhtpositsioon punktivõrdsusega Frankiga, kuid hiljem parandati mind teiseks, sest minu esimese sõidu 7. koht oli halvem, kui Franki selle päeva halvim sõit. Jõudsin juba kalarestoranis prassimist alustada, kui teised selle uudise teatasid. Nii-nii... olen endale tõesti konkurendi treeninud. Selgelt suurem osa selles on muidugi Franki papsil.

Kurb, et SUP sõite ei tehtud. Tarms oli kohal, laud kaasas ja ootas terve päeva rannas, et saaks võistelda. Maksis veel osavõtutasu ka... Teisel päeval läks ära.

Aftekal Reiumaal jäin tagasihoidlikuks. Muhedat surfijuttu loomulikult jätkus, mille vahepeal kasutasin oma manuaalterapeudi oskusi, et Helle jälle sirgeks saada ja Soome technopoisi selg võistluskorda ajada. Öeldakse, et kingsepal pole kingi. Täiesti tõsi, öösel vaevasid mind ennast nimme-ruutlihase ja lalihase krambid. Puudulik surfitegevus ja traumad andsid tunda.
Hommikut alustasin mineraalvee kaanimisega ja kuna mõned uuringud kinnitavad krampidele pigem neuraalseid põhjuseid, tegime päeva alustuseks sobivat laadi võimlemise. Peale minu osalesid ainult naised ja üks tüdruk, kes nimetab end Liisaks.

Peale hommikust koosolekut jäi rigamiseks ja starti jõudmiseks vaid 30min. Hetkeks kaalusin, kas võtta 10,0 puri, sest olud paistsid pisut tuulisemad. Jäin siiski 11,0 juurde ja lisasin paremale poole ühe trapetsiaasa välistamaks liigseid puusasiplemisi. Jõudsin võrdlemisi täpselt starti, sain kella käima ja võtsin oma taktikalise positsiooni sisse. 30 sek enne starti tegin halsi, ise täis otsustavust korralik lahing anda ja siis see juhtus. Purjetop lendas pauguga minema, Martin B. hüüdis midagi veel peaaegu kaastundlikult ja kihutas starti. Mina tiksusin lössis purjega kalda poole. Imelik tunne oli, sest jäin täiesti rahulikuks. See mentaalne häälestus loeb ikka palju. Randa jõudmine võtab Pärnus kõvasti aega, minu õnneks katkestati sõit üldise tagasikutsega, sest keegi tegi valestardi. Ega see liiga palju ei aidanud, sest 10se purje mast oli Valde bussis ja uks lukus. Kuidagi kabetasin lõpuks selle masti sealt välja – jätan täpsustamata kuidas... Mastijalg jäi 2cm lühike, teist ei olnud võtta, sest panime selle Mariana taglasele. Ikka olin rahulik. Minut enne kolmandat starti sain kella õigeks, paremale halsile ja minema!!! Aga käik oli eriliselt halb, sest 10ne puri alatrimmis tundus suurem ja raskem, kui 11ne. Lisaks hakkas uim ka kuidagi jaurama all selle kupatuse peale, mistõttu lasin Raivo avasirgel mööda ja Hiiumaa Tom oli ka palju kiirem. Franki suutsin selles sõidus enda seljataha jätta. Järgmises ka, kus Valde järel teisena finisheerisin, sest harjusin vahepeal „uute” kamadega. Sõitudevahelised pausid olid üsna pikad ja kui kogu selle aja sain glissata ja asendit otsida, hakkas kiirus natuke tagasi tulema. Valde tegi ka trikke, sõitis jala-aasa lahti, käis kaldal kruvimas, lõpuks veel napsas peaaegu kaldalt startides 8nda koha.

Teise päeva lõunapausi järel nõudsid edasist võistlemist ainult magamatusest üle saanud Valde ja Cerly, kes vist kunagi mingi lihtsa kolmetunnipäevaga ei lepi. Olude kokkulangemise tõttu olin saanud võistluste liidriks ja mul ei sobinud seetõttu oma arvamust avaldada. Käed olid küll katki, aga muu keha hakkas jälle surfirööbastele saama. Pealegi olin teistest kaks sõitu vähem teinud, ehkki ega see rannas otseses mõttes jooksmine ja rigamine kuigi palju vähem ei väsitanud. Jäingi neutraalseks ja kui otsustati veel sõita, siis natuke tegelikult rõõmustasin. Kui teised puhkasid, jätkus minul ringitormamine – pidin 6,2 rannast ära tooma, maha rigama, 10,0 lahti kiskuma ja mastijala vahetama. Kuna hoog oli sees, siis panin ühe soojaga veel 68 Z0 S- uime alla, et lihtsalt kiirem olla. Seejärel hingasin paar korda sisse-välja, unustasin katkise käe, päike paistis, mul olid trimmid paigas... ja starti!!

Merel leidis kinnitust, et tuul oli natuke vaikimas. Väiksem uim veel kuidagi õigustas ennast nendes tingimustes, päris mõnus oli sõita. Tundsin headmeelt, et närvi ei läinud sahmerdamise peale. Vist aitab see discgolfi mängimine, sest üheks DG-võistleja küpsust määravaks parameetriks on tema halvast viskest või halvast rajast taastumise aeg. Kui kohe ennast kokku ei võta, siis motoorikat ära ei peta – visked lähevad päris metsa ja lagunemine jätkub. Sama saab üle kanda surfivõistlusele, kui apsust küll õpid, aga kollapsi suudad ära hoida.

Raivo tuli starti minust pealtuules ja temaga kassi-hiirt mängides lasime Franki minema. Mulle tuli kaks teist kohta järjest, mis polnud eriti hull. Võiks öelda, et nautisin päeva ja lisasin kolmandas sõidus bulleti.

Viimases märgis tuli küll esimene seismajäämine, aga teise pumpamisega sain päris kähku glissi ja aasadesse. Hoidusin meelega igasugu arvutustest, et seekord lihtsalt sõita ja oma parimat teha. Ometi tundus, et Frankiga peaks seis jälle äärmiselt tasavägine olema. Kaalusin, kas võtta nüüd kontrolliv taktika, jätkata endisel moel või teha ka päris start korraliku kiirendusega. Otsustasin riskida ja valisin viimase variandi. 45 sek mõõtsin glissis välja. Silma järgi klappis ka ja tiksusin vaikselt tagasi. Aga tegingi valearvestuse ja alustasin liikumist 5 sek liiga hilja. Raivo järel sõites püüdsin veel täishoogu saades olukorda parandada, kui keegi oma musta värvi purje mulle ette langetas ja pidin ülestuult keerama. Uuesti stardiliini poole keerates läks allatuule nurk võrdlemisi järsuks, hoog jäi paar korda kinni ja kaotasin sekundeid juurde. Üle liini sain technodest tagapool ja nende all, pressisin segatud tuulest välja. Liidritele järgi, kuid selle sõidu teine väga oluline aps tuli jibedes. Nimelt on tihti näiteks kolmanda-viienda koha peal kohe liidrite järel palju keerulisem jibeda ja siis minnakse kaugemalt kaarega. See omakorda jätab 6-7 koha sõitjatele märgi lähedal väga meeldiva ruumi, sest liidrid on tavaliselt juba märgist piisavalt eemal ja tekib hea võimalus paar kohta kohe tagasi võtta. Läksingi selle plaani peale välja, kuid Martin B. jibes väga julgelt omakorda minu ees just sinna vahele, ma pidin pikemaks laskma, hetkeks hoo maha võtma, et mitte otsa sõita ja jäin täiesti mõttetu koha peale seisma, kus veel flipata ei saanud aga märgini oli mõned meetrid minna. Tiksusin... Nüüd sai närvilimiit täis ja alustasin endaga vestlemist. Kõvasti. Vahepeal olid isegi technod minu ja märgi vahelt läbi pugenud, sest langesin omaenda triki ohvriks. Viimase kahe sirge peal jälitasin Cerlyt, kuid sõit sai juba läbi ja lõpetasin päris totrate apsudega.

Nagu Franki paps (Martin E.) pärast ütles, et lõhkusin oma toimiva stardisüsteemi. Eks see oli lõivumaksmine kerge suhtumise eest ning katsetamise hind. Kaldale jõudes olin jälle täiesti rahulik ja võrdlemisi rõõmus. Olin suutnud teha umbes 12 korralikku starti, mis panid konkurendid esimeses märgis minuga arvestama ja keha pidas teisel päeval palju paremini vastu. Pluss päike, surfijutud ja äge võistlusmeeleolu! Vana sõdur igatseb ikka ju lahingusse...

Tulemuste tabelis oli meil Frankiga võrdselt punkte, mul seevastu kaks DNF-i, kui kaldal purje vahetasin ja Frankil üks DSQ otsasõitmise eest. Esikoha määramisel arvestati siis minu teist DNF-i, kui halvemat mahaviskamist ja Frank sai võidu! See teine koht ei tundunud ka üldse halb, ehkki teine ja neljas on alati raske olla – hakkan jälle rohkem trenni mõttes surfama ja teen mõne võistluse kindlasti veel!

Toomas kirjutas ka hea JUTU samal teemal.

Panen pilte ka juurde, kui saab...
Surfipiltide autor: Katrin Merirand