Taastav treening merel

Numbrites näeb see välja umbes nii, et sõitsin 31,2 km/h keskmiselt, kogudistants 22,24km, 43 minutit, max kiirusega 46,9km/h.
Taglas oli NP7,8, downhaulis 2 sõrme varu, poomist mõõdus ja max peal, mis jättis tegelikult üsna suure pauna - peaaegu vastu poomi. Poomi kõrgus ca 7cm alumisest asendist.
Laud Manta 125 liitrit, uim Z midagi 41cm, träkk alguses keskel ja pärast lükkasin ettepoole 2-3cm.
Tuul: W-NWW 9-12m/s tunnetuslikult ja teiste arvates. Pirta mõõtja järgi puhanguti 13,9m/s ja keskmine kõikus 9,5-11m/s.
Vesi: 15 kraadi, laine selle tuule kohta suht madal, keskmiselt ca 50 cm ja mitte üle meetri. Lainevahed lühikesed, kuid sõidetavad.

Mustamäel oli soe, nagu kogu see kevade lõpp ja suve algus on olnud. Aga Pirital tõmbas jahedaks. Nii jahedaks, et jope tuli selga visata. Briku käis ka natuke külma näoga ringi. Alguses ei suutnud ma otsustada, et kas minna vee peale. Formulavõistlused on ju veel pihkudes tunda. Vahel on nii, et kui on jahe sees ja jääd kauaks merd vahtima, siis enam ei tahagi minna. Seekord oli midagi teistmoodi. Vahtisin ka päris kaua, kuid järjest rohkem tuli isu peale. See on imelik, sest nädalavahetusel sai ju tundide kaupa sõita.
Tristen tuli ka klubisse ja korraks mõtlesime, et millega minna. Mõnus läänekas tundus... küll mitte veel see, et päris väikseid asju võtaks. Jäingi 7,8 peale ja Tristen võttis 8,6 kuigi arvas, et tuul tõuseb. "Tõstab", nagu me räägime... Siis tuli veel Marcus ja võttis ka 7,8 ehkki on minust palju suurem. Aga ma ei kahelnud oma valikus. 7,8 on selline kuldpuri, millega saab väga erinevates tingimustes sõita.
Kuna ma olen endale kõvasti slallilaudu kokku ahnitsenud, siis oli isegi selles osas valida. Lõpuks tegin natuke EPOt (mitte seda veredopingut, vaid epoksiidi), parandasin ahtrikahjustuse ja võtsin suuremapoolse Manta 125 liitrit. Uimekruvidega oli tükk aega jamamist, sest see 41 uim on väikese uimekaevu jaoks ja kruvid ei ulata. Kombineerisin seibidega ja jäi ainult tagumise kruviga, mis tagantjärele tarkusena polnud hea. Uim läks sisse küll paraja pressimisega, ega seda nugateravat Zetti polegi nii hea pigistada, kuid maha tulles oli ikkagi eespoolt pool cm välja vajunud, mis selgitab natuke ka spinne võibolla ning annab lootust, et saaksin kiirust juurde kahe kruviga sõites.
Kui piisavalt rigades rabeleda, siis hakkab ikka soe. Nii ka nüüd. Läks selga kõige õhem kalipso aga varrukaga särk peale, mis oli taas idekas riietus. Ühel päeval proovin jälle ka vöötrapetsit, kuid mitte täna, sest liiga palju komponente pole mõtet korraga muuta. Esiteks ei saa siis aru, mis võis sooritust mõjutada ja teiseks hakkan äkki nii kiiresti sõitma, et sattun God Mode (gaad mõudi).
Vee peal sõitsid mustad purjed (Marcus ja Tristen) oma käiku, mina üritasin vaadata, et mida see Manta kannatab ja ma ise ka. Kannatas väga hästi, sest nüüd ei olnud ma uimega üle pakkunud, nagu tavaliselt. Laud oli kahjuks hirmus libe. Isegi nii libe, et ma ei saanud kuidagi jibeda. Rolle oli sinna mingit vaha peale määrinud ja see andis vastupidise efekti. Seega jiberõõmu täna ei olnud, jäin kontrolli ja paakstaagi kiirust otsima. tegingi Timotrenni, mis tähendab rombikujulisi trajektoore. Vasakul halsil allatuult minna oli puhas lust. Seevastu paremaga krüssus natuke spinnas ja allatuult kiskus laine pealt natuke liiga välja. Panin vahepeal träkki 2cm ettepoole, sest tuul tõusis ja sain parema halsi allatuuled ka rohkem kontrolli alla. Eks 110-liitrine laud oleks õigem olnud sel hetkel, kuid vahetama ei raatsinud minna enam. Pealegi oli vaja testida, mida see suurem alus kannatab.
Briku käis vahetas 7,9 ümber 6,4 vastu ja Andres läks üldse 7,0-iga peale ja siis hakkas tuul natuke vaikima.
Ütleksin, et hea päev. Kuigi lühike, nagu plaanis oligi. Pärast uurisime veel Savoga uut binoklit, mis rannanaiste vahtimiseks värskelt soetati ja oligi selleks korraks kõik.