Burtnieki Baltic Cup etapp

Baltic Cup Burtnieki järvel.

Põuane 2018 suvi. Ja mida lõuna poole sõitsime, seda hullemaks läks. Põikasime Pärnu kandist ka läbi, et noored surfimaiguliselt festivalilt peale võtta, aga nad jäid veel üheks õhtuks. Ilma kärutuledeta oli natuke põnevam sõita ka...

Esimese päeva hommikut alustasin värskendava suplusega, mis oli oodatust oluliselt vähem värskendav, sest vesi oli juba hommikul päris kuum. Siis saabusid noored, toimus koosolek ja läksin Technodega merele.

Burtnieki järv asub Läti põhjaosas, Valmiera lähistel. Seda kutsutakse ka Asti järveks. Rahvusromantikutele meeldib mõelda, et järve kaldaid asustanud eestlaste pärast... Igatahes on meie kunagine kuningriik (Igaunia/Ugandi) siit juba tükk aega tagasi kadunud ja järv ise kaob ka tasapisi maa sisse. Uuemat võimu esindanud Mõõgavendade kivilinnuse varemed on veel alles ja päriselt vinge on mõisakompleks, mille hooneid pole küll peale moodsate vihmaveetorude restaureeritud. Selle eest on mõisa park heas korras ja väike vaatamisväärsus.

Technodele tehti kolm sõitu, mida jälgides püüdsin tuuleolusid lahti muukida ja andsin ka vastavat nõu. Etteruttavalt öeldes aitas seesama soovitatud taktika mind ennast igas sõidus esimesel ringil ja mingil kummalisel kombel üldse mitte teisel ringil...

Meie klubist oli kohal juba märgatav arv noorsportlasi. Pluss nende vanemad olid ka seekord kaasa elamas ja see oli äge!



Need järve puhangud on ikka hoopis teised! Plaanisin kaatrist startida ja raja vasakule poole sõita parema halsiga, kuid eemal hoovõtu ajal jäin hoopis seisma ning jõudsin liinile 20 sek hiljem. Sellist viga pole formulaga juba ammu teinud! Liigne enesekindlus või mis? Kaatri juures siiski juba glissisin, mida ei saa kõigi kohta öelda. Tuul keeras ja mitmed tiksusid ja pautisid stardijoonel. See lohutas natuke ja vähendas oluliselt mu kaotust. Renar tegi oma formulavõistluste debüüti, peaaegu oleks mul esimeses sõidus temaga raskeks läinud...

Järgmisesse starti sõitsin nüüd liiga vara välja. 3 sek enne olin pin endis ja võtsin käigu täiesti välja, et mitte valestarti saada. Siis tuli jälle käima pumbata ja minna, kuid aega kulus väärtuslikud 7-8-10 sekundit.

Kolmandas stardis tegin juba kõik täpselt. Aga alati on keegi veel, kes sama taktika võib valida. Ansisele (Läti13) meeldib ka pin endis kõige ees startida ja nüüd pressis ta ennast mulle ette. Poole liini peal hakkas ta tuult segades vaikselt pumpama, et hävitada minu lootus altpoolt läbi kiirendada. Pealtpoolt mööda ei saanud, sest ta sõitis liinil täpselt. Ja mulle tundus, et olime jälle liiga vara tulnud... võtsin nüüd 15 sek enne starti hoo eriti maha, püsides juuksekarva jagu glissis. Vahe Ansisega suurenes, tema sõitis peaaegu vastu pinendi poid kuid mina sain tekkinud vahes hea kiirenduse teha, pumpasin korraks täiega ja sain ideaalse stardi. Konkurent ei suutnud nii kiiresti ja täpselt enam tihttuulde keerata ning jäi minu segatud tuulde ning kustus sinna. Vot see oli puhas rõõm legendaarsele mehele stardis nii ära teha!! Teise ringi allatuules tegi ta mulle vastu ja oli ikka lõpuks natuke ees.

Viimase stardi sain taas pinendist üksi ja korraliku, sest Ansis enam sinna torkima ei tulnud. Leidsin natuke käiku ka aga jäin ennast liigselt imetlema, sõitsin viimasest pagist 20m eemale ja pautisin hilja. Eks sellel oli põhjus ka. Tuul, imelike puhangutena, keeras üha rohkem vasakule ja esimesest märgist paremal olin praktiliselt igas sõidus seisma jäänud. Tahtsin seda vältida ja vasakule keeravate/tõstvate pagidega maksimaalselt märgi lähedusse jõuda ja selleks tuli kaugele vasakule kalda alla tulla. Õnneks sain veel glissis minema, kuid kaotasin 2x20m nõrgas tuules sõites. Martin tuli stardist minu järgi ja oli isegi taga, kuid pautis õigel ajal ja nautis nüüd juba head minekut. Kui puhangusse jõudsin, tuli meelde üks hirmus vana lugu, kus kirjeldasin glissi sees olevat teist glissi. Just selle tunde saingi ja ma tean, et keegi ei usu, aga õige pisut vähendasin vahet Martiniga.... Pautis ta loomulikult kiiremini ja läks märki 100m minu ees. Nautisin oma tipphetke, sest olin konkurentsis ja teisel kohal!!!

Paar korda jäin Arvydasega krüssus võitlema ja selgelt püüdis ta suurema kiirusega sõita, kui minul oli ainult natuke väiksema kiiruse juures tuntavalt parem nurk. Arenesin. Ja muidugi see sile vesi sobib mulle. Ja S - - uim...

Nüüd on head asjad ära räägitud.
Allatuultes polnud üldse käiku ja ma ei osanud millegipärast seljataguseid pagisid vaadata. Jäin pidevalt tuuleaukudesse, mis lõpuks hullult kohtadele mõjusid. Kolmes sõidus olin esimeses märgis esikolmikus, aga lõpuks sain allatuule vitsad kätte. Eks on tõsi, et peab trenni ka tegema, sest näiteks Frank suutis 400m vahe tagasi teha, tabas paar puhangut ja nii jäigi 10cm finishis ette. See oli muidugi nauditav lahing! Kahjuks kordus kõik 4-s sõidus järjest ja ma ei suutnud kohaneda. Allatuule käiku ei saanudki kätte.

Viimases sõidus tiksusin teise allatuule lõigu otse alla, sest tuult lihtsalt enam ei olnud. Tegelikult taipasin hiljem, et vooga kaasa minnes tundubki, et tuult ei ole ja oleksin võinud ikka glissi proovida.
Veel sain aru, et formulaga sõidu ajal tuule otsimine erineb pisut svertlaua omast, sest otsima peab rohkem tuult, mitte suunda. Kui nendes oludes seisma jääda, siis on katastroof. Svertlauaga annab ka tuuleaukudes krüssata, formulaga mitte. Kusjuures kiiruse vahesid võrreldes on võimalik ikka eriti palju kaotada.

Õhtul istusime leedukate laagris nagu viimased mohikaanlased. Natuke läks asi sentimentaalseks isegi... Martin siis avaldas, et tegi allatuules ühes ja samas puhangus sõitmiseks lausa 6-7 halssi... Mul jäi üle ainult ennast kiruda, et paremate praktikat ei vaadanud. Kuigi nagu püüdsin...
Tegime kitarri saatel tuult, feeling oli väga super. Päris surfaritega on ikka vinge, kuid see viimaste mohikaanlaste-tunne ei jätnud. Noh sklabitutid olid veel uhkelt püsti...

Järgmisel päeval oli veel kuumem ja täielik plekk. Osalesin natuke ka SUP festivalil ja suvitasime niisama mõnusalt. Tore reis!