Eestikate esimene päev. Mohikaanlased.

Viimased mohikaanlased olid ennast jälle registreerinud. Renar ja mina. Teised olid valdavalt kuskil ära: Martin ja Frank ja John MMil, Otto eksles Riias, Tristen läks seepeale slalli sõitma, Andres lubas korra isegi tulla... aga ei tulnud. Ja ülejäänud maeiteamistegid. Eks prognoos mõjutas ka. Ikkagi oli selline imelik tunne, et saab korraga kasvõi teisel kohal olla ja samas viimaseks jääda... või eelviimaseks ja tegelikult võita....

Ja see prognoos oli tõsine. Reedeks 7-12m/s, laupäevaks 12-18m/s... Suund edel-lõuna.

Ei, ma panin ennast ikka kirja, kuigi pole üldse tugeva tuule sõitja. Lätis Kiesezersi peal oli ka tugev tuul ja polnud nii hullu midagi. Kui selle suunaga nüüd laine madala hoiab, siis saab ehk hakkama...

Maatuulega on pilt petlik. Jänest pole... ise oled nagu maja taga ja kerge tuuleke käib puhanguti üle. Ei lasknud sellest ennast petta. Rigasin 11 ka üles, kuid loomulikult võtsin 10,0 ja alla keerasin E68S- uime. Välja sõitsin juba enne lippe, et oleks võimalus vajadusel midagi vahetada ja üldse oleks vaja soojendus ka teha. Oligi kõva tuul! Puhangud üle kümne ja laud lendas mis kole. Mõtlesin, et vähemalt läbi sõidan need sõidud ikka. Renar tuli 11-ruudusega ja ütles, et allatuules pole mingit kontrolli. No mul ka... Aga vesi oli suht sile.

Esimene start oli mingi vigurdamine ja Renar vahetas halssi, tulles mulle vasakuga pinendis vastu. Tuul käis ülevalt alla ja vasakult paremale, viimasel hetkel hakkasin lausa glissist välja vajuma. Kokkupõrget ei olnud ja see oleks ikka müstika ka, kui me kahekesi liinile ei mahuks.
Minu plaan oli sõita võimalikult siledat vett mööda ja hoida head krüssuasendit, mida lubas raja vasak pool. Paremal oli väikest lainet ja pagid tõmbasid juba käiku kinni. See on selline tunne, et puhub kõvasti ja peaks nagu kiirendama, aga siis keerab poomi eest sisse ja laud tahab kangesti veest välja minna... ja siis sa surud kuidagi lauda vette ja vähendad koormust uimele ja lased tagumise käega poomi järgi veidi... aga vahel see kõik ei aita ja kiirus sumbub kuidagi.
Et niisugust jama vältida läksin vasakult. Ja äkki hakkas tuul kustuma! Sain paudist veel käima, aga enne märki tiksusin natuke ja märgi juures tuli pagisid täiesti suvalisest suunast. Renar oli ka kriisis, kuid üks pagi tõstis ta täpselt märki välja. Ma tulin 50m tema taga ja vajusin paar meetrit märgist alla. Lisapaudid ja püüdsin allatuulega tasa teha. Aga jäin hoopis seisma. Ja seisingi! Nuta või naera!! Tuul oli raja parema poole ääres, kuhu ma kuidagi ei ulatunud. Saingi halva sõidu kirja.

Seda ei saanud ette näha! Nimetan seda ebaõnneks! Kuid Renaril oli veel hullem lugu, sest mastijalg läks katki. Finishi sai ikka kirja.

Teises sõidus anti mulle start koos RS:Xidega, sest mida ma seal üksi stardin...Läksin glissis kenasti ja pinendi poolsest küljest. Taas vasakul raja poolel ja võitsin olümpiaklassi nii kiiruses, kui nurgas. Peale pauti tundus, et saan otse märki välja, mis oli üliäge!! Aga terve selle järgmise lõigu peal läks tuul aina hullemaks (loe: väike torm)! Lõpuks hoidsin lihtsalt kuidagi lauda vees kinni.... No ma tean, et tuleb kiirust juurde anda, trapetsit mitte unustada ja siis läheb puri jälle kergeks ja õigesti tööle, aga seda oli täiesti võimatu teha. Paar korda pidin lihtsalt minema lendama.
Inks (Ingrid Puusta) tuli (loomulikult RS:Xiga ikka) eemalt parema halsiga märgi poole, kuid tuul keeras taas ja seekord minu kasuks. Sain lausa paarkümmend meetrit selle pööramisega tema ette ja pautima!!! Aga see paut ei tulnud kohe üldse enam. Peale ümberhüppamist on vaja mast vööri poole viia ning tagumise käega peale võtta. Ehheee... tuul oli nii tugev, et masti ei saanud enam üldse kallutada, pealevõtmisest rääkimata. Laud siples alla ja hakkas ahter ees kuskile ära sõitma. Ja ma kallutasin-tirisin seda masti ausõna täiest jõust nii nagu see tasakaal seal tõrkuva laua peal lubas... päriselt, nagu oleksin esimest päeva vee peal.
Inks läks muidugi oma teed... Lõpuks pärast tõsist maadlust sain uuele halsile, aga triiv/tuule tõuge oli nii tugev olnud, et märki välja ei läinud. Sõitsin trapetsisse haakimata märgi alt läbi ja püüdsin uuesti pautida. Sama jama kordus, kuid nüüd jäi purje serv korraks jala-aasade taha ja loomulikult rebis tuul purje KOHE vette. No ausalt, ma olin hämmeldunud! Mulle nagu ei antudki mingit sõnaõigust...Pärast kõiki neid tuhandeid paute, mida olen teinud...Rohkem, kui mõni mees kartulit söönud, kes nüüd lugedes ülbelt naeris...
Tuul puhus masti alla ja tõmbasin purje välja, kuid see lõi teistpidi vette ja siis uuesti... paar korda veel, kuni ma ise ka vette kukkusin. Olen seda näinud tavaliselt algajate juures, kes ei saa veel aru, kuhu tuul purje võib visata... Siis kukkusin veel korra ja lõpuks olin jälle ei-tea-kuhu triivinud. Kui taas sõitma sain, ei olnud jalgu võimalik aasa panna, sest rebis kohe vööri vastutuult ja mind vette. Tõmme oli nii kõva, et seisin laua keskel ja glissasin kuidagi märgini. Uus paut võttis taas igaviku ja mingi 300kcal pluss paar korda veest väljatõmbamist. Riia Kieseserzi järve 30knotised pagid olid selle kõrval lapsemäng!
Pelgasin veidi, et kuidas nüüd see allatuulesõit hakkab välja nägema, aga üllatuseks oli isegi lihtsam. Muidugi ei saanud trapetsisse panna ja laud kerkis iga 15 sek tagant pilvede poole, aga ma suutsin sellega toime tulla. Kui halssisin, oli Inks mulle juba ringiga teinud...
Sellise ilmaga tekivad nagu uued tehnikad. Peale jibe riputasin ennast poomi külge, laud keeras KOHE täiesti vastutuul ja ma toppisin kiiruga jala chicken-aasa. Tagumise jala enne, mis on suht nonsenss, aga sel hetkel ainuke võimalus midagi ette võtta. Siis kogusin veidi kiirust ja sain ka esimese jala aasa, aga allatuult keerata ei saanud. Lihtsalt üldse ei saanud kuni tuli päästev 10m/s „tuuleauk” ja korraks tekkis isegi mingi sõiduasend. Puhkasin 30 sekundit trapetsis ja siis üritasin käte peal märgini jõuda, mis ei õnnestunud ja pidin jällegi halssima hakkama.
Teise ringi läbisin samades nootides, kuigi pagid jäid pisut nõrgemaks ja üleval märgis enam sellist sahmimist ei tekkinud. Finishislaalomiks olin nii läbi, et vahepeal lasin purjel lihtsalt tuules laperdada ja triivisin märkide vahelt läbi.

Noh, see lõuna-kagutuul andis mulle ikka korralikult jalaga tagumikku. Võistlusjuht ütles hiljem, et kaalus juba sõidu katkestamist...Stardialas oli olukord palju leebem. Korra pidin veel purje sikutama, aga üldiselt kannatas olla ja isegi nagu puhata. Taastumiseks sõitsin randa madalasse, panin jalad põhja ning kogusin ennast natuke. Renarit ei olnud, võidu sain sõita ainult RS:Xidega, kes olid nagunii teises arvestuses. Panin eesmärgiks, et sõidan raja lihtsalt läbi. Te võite arvata, et see on lati alt läbiminek, kuid peale teist sõitu ei olnud ma kohe üldse enam kolmandaks valmis.
Jalad põhjas seismine aitas. Ehkki startides olin peaaegu vees selili, sest pagi ründas jälle ja RS:Xid said pealt ja alt mööda, võtsin isegi sõiduasendi ja võitsin neid kõrgusega. Taas raja vasak pool ning nüüd tulid juba kõik sealt. Ma sõitsin teistest kaugemale, sest mu puri on kõige suurem ja tuuleauke enam polnud. Peale pauti oli meeldiv 7m/s korraks, mis taastas ja mere poole minnes kannatasin uued puhangud paremini ära. Võibolla hakkas mingi vilumus tekkima. Lasin keha rohkem ette masti poole ja raskust veel esimese jala peale ning elasin üle. Päike paistis ülitäpselt silma nii taevast kui vee pealt ja lasin korraks liiga leebet kurssi, arvates et tegin ülekrüssu, mida siiski ei teinud. Parandasin paudiga, mis õnneks tuli teha 10m/s „tuuleaugus” ja ega midagi hullu enam polnudki. Uus kohanemine allatuule nurkade osas toimis ka, pagides lasin lihtsalt kiirust, "uks lahti" survaivides ja vaiksemas tsoonis otsisin nurka. Kolmanda sõidu aeg tuligi kõige parem. Ca 6minutit kiirem, kui teine sõit ja 2 min kiirem kui esimene.

Otseselt võistlemiseks poleks ma küll suutnud ennast motiveerida. Kogu püssirohi läks tegelikult läbimise peale ja paremini poleks ma antud oludes seda teha ka suutnud. Pärast oli hea olla, et piire pushisin ja enda parima andsin.

Tabelis olen peale avapäeva esimesel kohal, mis on minu elu esimene kord eestikate liider olla. Jah, päris mage tegelikult ja kas just sellisel viimaste mohikaanlaste moel on sellel üldse mingit väärtust, see on omaette küsimus. Ning küsitav on ka see, kuidas oleks Renar korras mastijalaga nendes sõitudes konkureerinud...

Noh, kurvastada pole põhjust, järelikult tuleb rõõmustada. Õhtune tuul oli soe ja sametpehme nagu Tarifal. Uskumatu!

DELFI uudis SIIN

Samal ajal PORTUGALIS !!!!