Eestikate teine sõidupäev

Eestikad 2.

Esimese tuulise päeva järel saime ühe puhkepäeva, sest torm Mauri käis üle. Käisin laupäeval Pirtal ja mõtlesin korra isegi väikeste asjadega sõitma minna, aga suund oli natuke liiga edelast, et kiusatusele järgi anda.

Kolmanda päeva hommikul olid Mauri riismed veel alles. Rigasin 10 üles ja 11 rullisin ka lahti aga rannas liiv lendas... Üks liidri taktika võiks olla selline, et teed sama, mis jälitaja, et tal ei oleks võimalik teise varustuse vms. poolõnne abil sind edestada. Siiski tundus minu jaoks liiga loogiline võtta 8-12m/s tuulega 10,0 ja 68 uim.

Krista pilt: võistlushommikul rannas. Edelast ja liiv lendab.

Sotsiaalmeedias kommmentaare lugedes jäi vahepeal mulje, et ma olen oodanud ära aja, kus keegi enam ei võistle ja siis võistlen üksi või kahekesi... no ma ei tea... Kutsusin ju Brikut ja Tristenit ja Andrest ka.
Etteruttavalt: me võitlesime omavahel korralikult ja ei olnud lihtsalt "nime kirjapanejad", selliseid mõtteid on kurb lugeda.

Starti sõites kõik klappis. Soojendust sõites ka kõik klappis. Ja meie stardiks kukkus tuul ära. Paistab nii, et Renari esimese päeva ebaõnn anti kuidagi tagasi. Ma ei saanud isegi üldse glissi ja Renar ka hakatuseks mitte. Siis ta läks ja kui õrn pagi lõpuks minuni jõudis, oli 100m vahe juba sees. Sellega tuli leppida, sest on asju, mida muuta ei saa.

Teises stardis oli taas nii vähe, et alustasin stardiliinil seistes. Tiksusime mõlemad paar minutit, piilusime tuult ja isegi üle liini oli raske minna. Ma ajastasin tõesti rumalalt seda tiksumist, sest kui õhk natuke liikus, jäi stardikaatri ankruliin mulle ette ja pidin kaks lisapauti tegema. Oma „süü” on ka Renaril, kes paremal halsil vastu tiksudes sundis mind kurssi muutma ja noh, ei saanud nii üles tiksuda, et liin ette ei jääks. Ma kohe meelega ei tahtnud võtta mingit matchrace taktikat, et katta ja kiusata ja protestida, see tundus nii mõttetu. Ruumi võiks olla ja lihtsalt sõidame, küll jõuab katta jms. Selle sõidu teisel ringil ajastasin viimase rajal tehtava halsi palju paremini või siis läks Renar kindla peale välja, aga viimase allatuule vasakul halsil võtsin vähemalt 50-60m järgi ja vahe jäi päris väike vaatamata mu rajal seismistele. Sadas korralikult vihma, mida peaaegu ei märganudki.

Kolmas sõit oli taas väga vaikne, kuid olin targem, läksin pumbates paremaga Renari eest läbi, pautisin ja sain stardist minema õigele rajapoolele ja isegi glissis, kui edelast tulev pagi ära kustus ja õhk veel ainult pisut läänepoolt liikus. Vajusin vaatamata edule alla, see 68 uim ei tassinud kuidagi kõrgemale ka ja lõpuks sai ka gliss otsa. Episoodiliselt pumpasime ja rabelesime, mina targu vähem, sest mul oli ka vähem võimalusi. Hoidsime raja paremale poolele, et prognoositav läänetuul, mis kogu aeg natuke keeras, jõuaks varem purjesse. Lõpuks tuli jälle mingi kerge iil, olin peaaegu lootuse kaotanud aga võtsin riski ja sõitsin kikivarvukil kuidagimoodi üle platsi märgi alla, kus Renar oli juba mõnda aega jahmerdanud. Veerand tundi sai läbi ja kuna me mõlemad koguaeg seisime, siis sõit katkestati, mis oli päris mõistlik otsus. Tiksusime tagasi stardialasse.
Juba taheti kõik edasi lükata, sest tuult isegi ei paistnud ja meil oleks kaldale pääsemine ka pikk protseduur olnud. Jäime ikkagi natuke ootele.

Uuesti kolmas start ja nüüd paisus see esimene iil juba päris tuuleks. Vahepeal pidime ära ootama technode ja RS:Xide finishid ning järjest rohkem hakkas puhuma. Startisime mõlemad vasakuga pinendist, et raja paremalt poolelt minna. Renar tuli altpoolt ja survestas mind alumisena, kui ma samal ajal jalga aasa toppisin. Ei tulnud seetõttu just parim start kiire väljahüppe mõttes, kuid täiesti koos minema ja ma kontrollival positsioonil. Saingi vasaku halsi krüssus parema käigu ja korjasin tasapisi nurga mõttes edu, siiski mööda sõitmata. Tuul puhus nüüd jälle vähemalt 8m/s ja üldse läks see võistlus nii, et puhus kas 3-4m/s või hoopis 8-10 ja mõni pagi natuke peale. Seda mõnusalt 5-8m/s formulatuult me sõita ei saanudki. Renar pautis natuke varem ja minu meelest natuke liiga vara, aga ma oleksin pidanud kohe reageerima ja kaasa minema paudiga, sest nüüd oli meil potentsiaalne vasak-parem olukord paudis ja kuna mu paut on praegu vilets, jäin veidi kõrgemale ja taha. Aga paremal halsil ei olnud krüssukäigu vahe minu kasuks ja märgi võtsime 5m vahega. Samamoodi ei olnud parema halsi allatuul minu kasuks nurga mõttes. Selgus, et mul oli keskelt üks kämm masti pealt maas, mine tea, kas see tegi purje täpselt nii palju ebastabiilsemaks, et mõlemal paremal halsil natuke järgi andsin.

Teise ringi lõpuks sain kuidagi lähemale, ilmselt sõitis ta kindla peale. Võtsin allatuules veel halsirsiki -halssisin varem, sest kaotada polnud midagi ja tegingi märki jõudmiseks kaks halssi pealekauba. 80m vahet finshis.

Et olud olid silmnähtavalt kurnavad, siis küsiti kaatrist, kas jätkame. Üldse pean tunnistama, et võistlusjuht tegi päris OK töö, kui kogemata minu tulemustesse sisse lipsanud DNC välja arvata. Plaani järgi pidi ju olema 5 sõitu järjest (back-to-back), aga kui me mõlemad ära läheme, ei ole mõtet lippe tõsta. Ma tundsin, et jaksan küll ja kinnitasin, et sõidan. Renar oli silmnähtavalt rohkem väsinud aga pidi kaasa tulema selle plaaniga.

Selliseks muutus ilm neljandaks sõiduks, kui kolmas sõit oli tuulepuudusel katkestatud. Pilt EJKL EMV arhiivist, surfarid enam peale ei jäänud.

Tegin vahekalkulatsiooni
Minul: (2)-1-1-2-2-2 miinus 1 halvima sõidu mahaviskamine tegi kokku 8 punkti

Renaril: 1-(3)-3-1-1-1 miinus 1 halvima sõidu mahaviskamine tegi kokku 7 punkti.

Poiss oli liidriks läinud, aga ma ei saanud nõustuda sellega, et mind kergelt võidetakse. OK, oligi olnud juba töine päev, aga tuule eelis seni temal. Praegu puhus peaaegu kõvasti ja oli minu aeg oma väiksema varustuse eelis realiseerida. Veel ei saanud ma aru, et 1 kämm maas on... aga mis sellest.

Veresuhkur oli päris madalaks vajunud, selle tunneb kogenud võistleja ikka ära, aga suutsin veel kalkuleerida läbi kaks potentsiaalset sõidutulemust ja lisanduva mahaarvamise. Tugeva tuulega kaks sõitu võites oleksin lõppskooris punktivõrdsusega võitnud. Krampe ei olnud, sõitude vahepeal puhkasin kalda all, et võimalikult ökonoomselt seda pikka päeva taluda.

Nüüd puhus juba korralikult. Mitte küll nii nagu esimesel päeval aga palju ka minu oskuste ja varustuse jaoks. Olen rahul, et ma ei kõhelnud sellegipoolest mitte milleski. Läksin uuesti vasakuga startima, et läände keeravast tuulest kasu saada ja mitte võimaliku kaldaaluse tuuleauguga riskida. Ilm oli täna ju erakordselt muutlik! Renar startis seekord parema halsiga ja sõitis kalda alla.
Esimese krüssu ajal loopis läänest tulev laine juba lauda ja ma ei saanud kiirusega purje kergena hoida. Kombineerisin avatud uksega ja hoidsin iga hinna eest laua horisontaalis... peaaegu.

Ikkagi jäi käik vahepeal kinni, kuid mis parata. Teadsin, et siin on selle võistluse murdepunkt ja lihtsalt tuleb tubli olla :) Lasin lained läbi jalgade püüdes uimel ühtlast survet hoida – kuidagi saavad ju prod nendest sujuvalt üle... no nii, lõppude lõpuks ei olnudki see krüss nii paha! Tuli hakata paudikohta otsima. Märk oli toodud lääne poole, püüdsin seda kuidagi silmaga seletada. Ja samas olid muuli pool alanud purjetajate finaalsõidud, kus samasugused märgid püsti. Jah, nende märgid olid rohelist värvi aga eemalt merelt näeb ainult märgi profiili, kui päike just päris peale ei paista. Ma kaotasin hulga käiku, kui üle õla vahtisin ning lõpuks pautisingi otseselt märki leidmata. Sagin ja taustakirevus jahtide näol oli nii suur ja ma ise ülepurjestuses. Paut... võtsin kursi ühele neist torudest. Renar tuli kuskilt kalda poolt vasaku halsiga. Ei tulnud üldse halvasti... Ühel hetkel hakkas üks neist „torudest” roheliseks muutuma ja kuna meie märk oli punane, sain aru, et olen liiga vara pautinud purjetajate märgi peale. Andsin lisapautidega vähese edu ära ja allatuulde minnes kaotasin uuesti nurgaga juurde ning tegin kiired lisahalsid.

Kuidas võita otsustavas sõidus 150m teisel ringil? Minu tugevama krüssu kompenseerib ta ilmselt parema allatuule nurgaga... siis tuleks mul võtta halsirisk, mida niigi esimese ringi peal tegin.. vasakuga on mu paakstaaginurk temaga vähemalt võrdne...Kui käiguga ei võida enam, siis peab proovima paremini purjetada... Viimane võimalus!! Pautisin peale allatuule märki ära, sest tuul oli igal pool tugev, kalda all aga lainet vähem, mis lasi tehnilisemat krüssukäiku sõita. Ja see käik osutus sedavõrd „tehniliseks” et suutsin millegipärast sinnapoole esimese lõiguga ülekrüssu teha. Teoreetiliselt pole midagi hullu, kui sellise esimese lõigu peal liiga vara pautida, sest üks paut jääb pärast seda alati paranduseks.... mul ei olnud siin midagi parandada, andsin nüüd ainult kiirust endaga pahandades... ja uim viskas selle kiiruse pealt ikka korralikult lauda välja, millest ma ei hoolinud üldse, sest olin ikka eriti maksimaalselt loll olnud!!! Vale märk ja parema halsiga ülekrüss - see on tule-eile-meile tase!!!

Viimane paut tuli praktiliselt märki puutudes vihaselt kohe selle ümbert ja spurtisin allatuulde. Renar oli kõige toimuva summana korraks kontrolli kaotanud ja üle nipli käinud (allatuule katapult). Ta sai ikkagi hästi purje uuesti välja! Kriitilised 50m!!!! Ja ma võtsin taas selle halsiriski, et peaeagu samal ajal halssida, lootuses, et tuul keerab kasvõi korraks ja ma saan mingi hea pagi + väiksema purje parem kiirus, kiiremad halsid... ja tuleme koos märki... Aga seda ei juhtunud ja tegin kaks lisahalssi, mis õnnestusid päris hästi, ehk siis väga hullusti sellega ära ei andnudki... ja pinendis, mis oli paarikümne-meetrise finishisirge viimaseks pöördepunktiks, pani Renar taas selja vette. Väsimus, mis muud... aga jälle sai ta veestardiga hästi välja ning mina ei saanud oma võimalust.

Epinefriin (rahvakeeli adrekas) oli veel täiesti üleval, kuid pingelangus tuli varsti ja mõistus hakkas jälle tööle. Olime olnud 4 tundi vee peal, üldse mitte kergetes oludes sõitnud ja tulemus poleks veel ühe sõiduga enam mingit moodi muutunud. Tubli Renar, minu üks andekamaid õpilasi, oli täiesti läbi, võin vist nii kirjutada ja ma hakkasin ka valutavaid kohti avastama. Õnnitlesin teda, konsensuslikult läksime kaldale, kusjuures ma sõitsin mõtiskledes veel korraks kaugele merele välja. Päike paistis, tuul puhus ja ma olin jäänud viimaseks, ehk teiseks.

Prod ja vähem prod Tallinna Nädalal

Tallinna Nädala uudis SIIN

Seda need varbad valutasid...