Nõmme Discgolf ja -5

Nõmme 11. septembril

Pilv läks üle. Sellega koos sahmakas vihma. Tundub, et nüüd mõnda aega lisa ei tule ja mul hakkab kiire. Lõpetan veel võileiva ja kohvi ning lähen metsa. Õigemini küll parki, sest nii nimetatakse seda metsast ala suusahüppetorni ja Ehitajate tee vahel. Ja discgolfis nimetatakse radadeala ka pargiks. Rada on üks lõik pargist.

Hommik on peale vihma mõnusalt värske. Aga ka pisut porine, sellega tuleb arvestada. Võtan kaks rätikut kaasa – ühe porist pühkimiseks ja teise lõpukuivatuseks. Teate, see pole mingi peenutsemine, jube paha on kui ketas viske ajal käest libiseb.

Sel kellaajal on rahvast vähe. Putin viimase korvi peal soojaks. Alguses lähedalt, siis natuke kaugemalt, siis harkputti ja siis proovin ekstra randmejõuga. Vahepeal teen õla ja puusaringe. Discgolfi ei peeta millegipärast eriliseks spordiks, kuid terava tõmbega võid ilma soojenduseta endale hõlpsasti viga teha. Putin veel jõulisema spinniga (ketta pöörlemine). Minu viga ongi olnud liiga ettevaatlik, selline langev putt. Alguses oli see tehnika edukam, sest mängusõbrad jäljendasid paremaid mängijaid ja virutasid jõuga kettidesse. Paraku läks tihti mööda ka ja uus putt tuli teha veelgi kaugemalt. Kutsume sellist juhtumit puttiralliks... Aga mida aeg edasi, seda täpsemaks jõulisem putt läheb, sest ketas lendab kõrgust muutmata, mistõttu on üks sihtimise dimensioon vähem. Langevat putti üritan nüüd ainult siis, kui korv on kuskilt mäe otsas või kallaku peal.

Paarkümmend putti tehtud, lähen esimese tiiala peale. Igaks juhuks veel mõned kerepöörded ja alustan aeglasemate ketastega draivimist (esimene vise eesmärgiga saada hea distants). Alguses Jokeri, siis Luik, siis üleminev/lahja M4, siis Buzzz, siis Buzzz Cryztal (ketaste nimed). Tagantkäega on nüüd kõik. Kõige lähemale lendasid seekord Luik ja M4. Buzzzi lennujoon, mis suvel läks kenasti paremale, on täna pisut tõrges... Eestkäsi: Verdict Lucid, Verdict fusion, Buzzz OS, Justice... Ok, aitab soojendusest.

Ekraanitõmmis discgolmetrix keskkonnast, kuhu oma skoore jooksvalt märkida saab

Võtan draiveri, kuigi rada on lühike ja saadan kerge eestkäeviskega välja. Destroyer, nii on tõesti ketta nimi, veab lennujoone õige natuke sirgemaks ja keerab lõpuks paremale. Täpselt nii nagu vaja. Poolteist meetrit korvijalast ja esimene birdie on kirjas! Destroyerit võtan üldiselt häbematult vähe kotist välja, kuigi see on usaldusväärse lennujoonega ketas. On mõned kindlad rajad, kus ma lausa pean sellega viskama, Keila viimane näiteks. Aga muidu draivin teistega.

Rada number kaks. Sirge ja mitte väga lai. Samas pole päris „neeti” vaja visata nagu päris sirge viske kohta öeldakse. Väike kõikumine servast serva lubaks ka keskmisel mängijal õnnestuda. Täpsus on oluline, võtan eestkäe viske jaoks midrange (keskmaa ketas) Verdict Fusioni. Paar liigutust ette ja läheb lendu. Halvasti!! Käe järeltõmme, ehk followthrough välismaa keeles näitab, et keerasin viske lõpus rannet liiga palju. Seda juhtub, kui panema minna... ja see viga kipub mul ikka sisse tulema, kui spetsiaalselt peopesa ülespoole suunamisele ei keskendu. Verdict on kuskil vasakul metsas. Ok, kuidas siin veel võiks alustada? Võtan kotist oma kunagise lemmiku, tagantkäega sirgelt lendava Northmani ja viskan korraliku jõuga välja. Northman kipub „üle minema”, st lennu alguses kaldub paremale. Nii ka nüüd, kuigi viskasin hyzeris ja tagasitulemist on liiga vähe. Saanud paremal pool puutabamuse, kukub ketas lagedale, umbes Verdictiga ühele joonele.
Vasak selja pool kisub krampi. Ikkagi oli soojendust vähevõitu. Luban endale, et rullin selga õhtul, aga nagunii ei rulli...

Esimene vise loeb, kui skoori arvestan. Poen võssa ja viskan Justicega rolleri (veereva ketta vise). See jookseb natuke liiga otse, põrkub kändu ja jääb raja serva. Korvini 20m. Üritan putteriga tabada, aga paarkümmend sentimeetrit läheb ikka mööda. 8m pealt viskan putteri korvi. Õhk on parajalt niiske ja üldse mitte ebameeldiv.

Kolmas rada. Ümber puude vasakule nurga taha jääva korviga lühike rada. Mulle tundub, et eestkäe vise lahja kettaga hõljub nagu kuidagi kauem. M4 läheb käiku, aga libiseb käest varem lahti ja vise jääb liiga paremale. Kuivata ketast!!! Proovin teise viskena ka rollerit, kasutades sirget keskmaaketast Buzzz Glo. See jääb 9m korvist, mis oleks proovimise koht. 18m putt tabab küll kette aga ketas jääb korvi kõrvale. Par ja skoor nullis.

Neljas rada. Siin on üks kaitselaud puu küljest lahti. Mul ei juhtu juhtmeklambrit kotis olema ja lauda tagasi ei saa. Hakkab kergelt palav. Esimese draiverina läheb siin käiku päris uus ketas, mille Sauel auhinnaks sain. 169grammi kaaluv Halo. Et rada kulgeb kitsana otse mõnikümmend meetrit ja siis keerab samapalju paremale, tuleb alguses ketas sirgeks saada ja hoo vähenedes peaks ta jõuliselt vasakule minema. Viskele tuleks ka piisavalt kõrgust anda. Halo on natuke kergem, kui mu teised draiverid, mistõttu lennu algkiirendus on parem ja üleminek paremale suurem. Seda ongi vaja, kui hyzerisse kallutatuna välja visata- läheb üles otseks ja siis keerab... Kerge hyzer tundub mulle viskele täpsust lisavat, kui võrrelda horisontaalse viskega. Ja Halo teeb oma töö perfektselt ära. Ise olen ka vist nüüd soojaks saanud. Nõrga mängijaga on vist nii, et vaevalt peale soojaks saamist väsib kohe ära, nagu Heidiga Sauel naljatasime... Minu füüsis peab discgolfi koormusele kenasti vastu. Teise draivi proovin kangema (vähem tagantkäega paremale keerav, kuid lõpus järsult vasakule minev) Giantiga ja see pole ka paha vise. Halo on 3m korvist ja Giant 9 peal. Vormistan. Skoor -1.

Et mis hyzer ja hyzer? See tähendab seda, et ketas on väljaviskamise ajal kallutatud sinna suunda, kuhu ta lõpuks karakteristikute järgi peaks keerama. Unhyzer ehk DG slängis „annukas” on teisele poole kallutatud väljavise. „Kange” on see ketas, mis lõpus ka tugeva viske puhul jonnakalt ära keerab ja „lahja” on selline, mis kõvasti visates justkui valele poole kaldub ja tagasi ei keera. On ka vahepealseid variante ja selliseid, mis just kenasid S-e joonistavad.

Mul on nii, et eestkäega viskan kettad palju lahjemaks, kui sama ketta tagantkäega. Vist teistel ka. Ja allamäge lennates hoiab-kogub ketas kiirust ja läheb seeläbi lahjemaks, kui horisontaalse viske puhul. Seda peab natuke Nõmme 5ndal arvestama. Eriti, kui teisel rajal randmekeeramise-vea tegin. Verdict Fusion, sest distants on lühike ja eestkäe vise parema täpsuse tarvis. Ikkagi läheb natuke liigapalju üle!!! Ok, puttida saan 10m pealt ja realiseerin birdieks. Skoor -2. Pea on märg, sest hoian tempot üleval.

Kuues rada on talvel vahel kinni, kui laste suusahüppe trennid toimuvad. Praegu nikerdavad töömehed mäe kallal, aga jäävad viskesektorist päris välja. Ootan ühe tervisejooksja ära ja kuivatan Gianti käepäraseks. Siin on jälle vasemale keerav rada ning kohustuslik puu, millest tuleb ümber visata – "mando", nagu öeldakse. Tegelikult viskaksin selle välja ka midariga (keskmaa), kuid draiver keerab lõpus järsemalt ja seda on mul just vaja.... Kui Dani ja Kajaga (Etsid) seda viskasime, läks mul annukas liiga teravaks ja ketas lendas liiga pikaks otse OB-sse (ob- out of bounds - discgolfis tavaliselt maase torgatud tokkidega märgitud ala, kuhu ketas ei tohi maanduda). 110 meetrit tuli distantsi küll, aga suund!!! Mõtlen nüüd korraks, et „kerge annukas”, siis lasen sellel mõttel alateadvusse ära hajuda ning keskendun suunale ja randmetõmbele... Jess!! Minu praktika parim avavise sellel rajal!! Ketas lebab kenasti meetri kaugusel korvist ja olen üliõnnelik! Vormistan. Skoor -3.

Selle rõõmustamisega on nii, et olen otsustanud selgelt rõõmustada, kui hästi välja tuleb. Paljud teised hoiavad nagu tagasi... Ma arvan, et tuleks tasakaalustada esimeste mänguaastate frustratsiooni. Kui alustasime ja üks vise oli kogemata välja tulnud, hakkasime eeldama, et tuleb koguaeg. Aga ei tule ju! See pidev pahandamine ja vandumine tuli läbi elada nagu discgolfi puberteet. Nüüd saab tasakaaluks rohkem rõõmustada, kui seda just ei häbene või ennast hulluks proks ei pea, kes nagu võtabki birkusid (birdie – 1 vise alla raja normvisete) koguaeg...

7ndal on asjaliku olemisega poisid ees. Teretame. Nad viskavad tagantkätt ja muljetavaldavalt. Liiga tihti just Nõmmel neid ei kohta, kes stabiilselt 7ndal korvini viskavad. Võtan kotist D1, mis on natuke lahjaks juba loobitud, keskendun korraks peopesa pöördele, tuletan meelde, et randmega kõvemini pöörlemist annaksin ja viskan eestkäega välja. Lennukaar tuleb ilus – ketas vajub alguses veidi üle vasakule, kogub distantsi ja hakkab tagasi paremale keerama... võiks juba päris korvi alla maanduda... aga siis riivab puud ja põrkub rajale maha. Poisid mõmisevad kaastundlikult. Teeme veel mõned visked, kusjuures nemad saavad keskmaakettad sinna, kuhu mina draiverid. Ütlen neile, et nad on ilmselt juba väsinud, et kettad jäävad korvist kaugemale kui 5 m... Liigume edasi. Korvini on mul minna ümber puude, kasutan Buzzz OS-i, kui kanget ja kindlat vahendit ning lähenengi meetri peale. Par.

Siin mäe all on alati millegipärast klaasikilde. Ma lihtsalt ei suuda minna edasi, kui mingi pudelipõhi jälle maa seest paistab. Nopin ühe peotäie koti sahtlisse, varsti 12 ndal rajal peaks olema prügikast...

8-s rada on minu jaoks Nõmme pargi kõige lihtsam. Mõnus 75% jõuga eestkäsi ja ketas saab täpselt korvi alla vajuda. Giant ruulib! Seekord pisut pikaks ja puttin lohus asuvat korvi tagumise serva pealt. 6m ja putt paremale kettidesse, vajub serva peale ja kukub välja. Eks ta ole... Korraks tunnen kopsudes ahastust ja siis läheb üle. Ikka -3.

Nopin veel mõned klaasikillud. Huvitav, kas keegi viskab neid siia meelega? Siin mäetee peal harjutavad ratturid ju laskumist... võibolla kedagi jälle segas...?

9. rada, mis tahaks alguses 70m sirget osa, siis paremale vajumist ja siis tagasi vasakule. Vahepeal on madal männik. Tagantkäe täpsus pole mul sel hooajal seljavalu tõttu kiita. Ja üleminev/lahja Trasher jäi Pangodisse tiiki, seega tuleb minna eestkäega. D1 teeb korraliku joone aga hääbub madala männiku latvadesse. 15M korvist kuid väga ebamugav koht. Ülevalt viskamist segavad mändide oksad, allpool on ruumi napilt 80cm kõrgusel. Teengi madala viske raskema putteriga, et inertsist natuke lohiseks. Kohal, nagu öeldakse. Par. 9ndal pole sellest hullu, hakkasin siin birkusid saama alles eelmisel sügisel.

10. rada on Nõmmel par 4 ja selline, et alguses otse, siis järsult vasakule ja siis tagasi otseks. Korralik S. Olen seda proovinud lahjema draiveriga eestkätt mängida, kuid õnnestun ühel-kahel korral viiest. Paar nädalat tagasi võtsin siin uuesti tagantkäe kasutusse. Nii tänagi. Giant läheb pisut kõrgeks aga teeb head skippi (põrkab maast nagu lutsukivi edasi). Plaanipärane või veidi lühike aga safe (kindel).

Tiiala juures oli puuõõnes kunagi linnupesa. Täna on seal vaikus. Aastaaeg ka juba selline, korraks tibutab jälle paar piiska vihma. Mets on vaikne.

Jätkan sama Giantiga madala eestkäe hyzerviskega, mis veab korraks otseks ja siis skipib meeldivalt korvi juurde. „ole nüüd tubli, mu hiireke”, ütlen mõttes Jokerile ja puttin 7m pealt sisse. Birdie!! ja -4.

11nda tii juures on prügikast. Tühjendan klaasikillu tasku sinna. Rada ise pakub mitut võimalust, kuid minu puhul on kõige kindlam minna eestkäe S-iga. Võtan Destiny, et igal juhul üle läheks ja hõljuks ka. Aga läheb liiga üle! Kas jälle see järeltõmme?! Viskan D1 ka järgi, kuid see vajub hoopis paremale metsa... segadus! Korjan D1 ära ja vaatan, kas kanakulli pesa on veel alles. Ei näe seda igatahes. Vahepeal oli park kullilisi täis, Raja tänava pool vaiksemas nurgas oli ka pesa, tuvijäänuseid võis ka koguaeg kohata.

Destiny on liiva sisse kukkunud. Lähenemine korvile tundub lihtne 25m, aga kohe taga on allamäge kallak ja ees kavalad männioksad, mida näed alles siis, kui ketas sinna kinni jääb. Viskan kaarega Justice. Natuke pikaks, aga putin ära. Par.

12-s rada oli kunagi esimene selline, kus suutsin korvi alla visata ja tekkis birdielootust. Nüüd on tiiala kaugemale viidud ja kaks mandopuud ka lisatud. Pluss vahepeal on „jõgi”, ehk siis OB tsoon. Kui tagantkäsi oleks täpne, siis putterirada. Nüüd viskan ikkagi vanema Verdictiga, mis kipub natuke üle minema. Mandopuud mõjuvad siin millegipärast ahistavalt ja nagu ei suuda kuidagi sellist vaba viset teha. Lähebki jälle üle ja vastu maad. Õnneks täpselt enne „jõge”. Jube palju eestkäega sama apsu tehtud ja ometi olen skoori päästnud. Jokeri lendab teise viskena vastu korvijalga. Vormistan. Par.

13. rada on natuke läbi metsa minna. Osa mängijaid ei viitsi sinna üldse ronida. Ma viitsin alati. Distants on vist 95m või nii ja korvi ees vasakul on pisike salu. Sellest peaks ideaaljuhul vasakult ülemineva viskega mööduma ja juba tagasikeerav ketas põrkaks korvi alla. Paremakäelise eestkäe puhul. Harvad puud on ka rajal, kui nendest saan üldiselt mööda. Aga mitte seekord. Põrge ja 30m korvist jääb draiver pidama. Proovin Sheriffi ka visata. See tundub mulle kõige pikema lennuga draiver, kuid mu visketase õige nurga seadmise näol ei ole piisavalt hea. Sheriff ei tule tagasi, ei paranda ennast lennu käigus ja kuhu viskad, sinna läheb. Kümnest viskest kaks võivad väga hea distantsi anda, aga mul pole veel seda kindlust. Lähebki üle vasakule ja metsa ilma tagasi keeramata. Äkki peaksin ta tagantkäe kettaks jätma?!

Lähenen tagantkätt Jokeriga ja millegipärast tõmban kõvasti pöörlema. Muidugi pikaks. Ja siis puttin taas paremal kettidesse, kust välja pudeneb. Eks ma „küsisin” seda boogiet (normvisetest üks vise rohkem) juba mitu rada... Tagasi -3 peal.

Keegi krõbistab vaikselt võsas radade vahel. Liputajaid siin enam ei käi, kilekott paistab ka näppus... vist on mõni seeneline. Meie teed ei ristu.

14. rada on Kolgata tee paljudele. Par 4, vasakul OB ja paremal võsa. Enne võsa 10meetrine suurte mändide vöönd. Keegi lollakas on kunagi ühte mändi süüdata üritanud. Kui sellest mööda viskan, siis loen draivi tavaliselt õnnestunuks. Eelmisel aastal hakkasin teise viskega juba korvist mööda panema. Nüüd peaks proovima jõudu 85% peal hoida, et täpsust oleks. Ja veel peaks peopesa üles saama. Saangi! Aga panen liigselt jõudu, kontroll läheb ära ja lähedal olevat mändi katvate laudade pihta korralik kõmakas. Sain edasi nii 10 meetrit! Teise draivi viskan sama kettaga, kuid rohkem kontrollitult. Skipib suurte mändide vahele. Sealt on veel 60m minna ja kitsas vahe ja paremal lehtpuuvõsa. Viskan D1 eestkäehyzeris välja... veab sirgeks ja siis napilt lehti riivates kaldub korvi alla. Yess, kohal!! Päästetud Par! See viimane tundus päeva vise olevat!!

15. rada on saarerada. Putteridistants. Aga võtan siiski lahja midari, et vähema jõuga peaksin viskama ja täpsus säiliks. Läheb üle, pöörab kenasti tagasi, aga riivab puud ja kukub üsna kohustusliku ala ääre peale. Jään rahule. Sellesama midariga viskasin siin ükskord kottpimedas kettidesse. Holarit (esimese viskega korvi)ei saanud siiski. Rada on hea, et tagantkäe täpsust taastada. Pillun veel mõned midarid ja putterid välja. Kõik korvile lähemale, kui esimene vise. Puttiks teen mitu ettevalmistavat liigutust ja siis panen põmaki ülarauda. See on kurb! Kas -3 skoor hakkab mõjuma ja tahan rekordit püüda?!

16.ndal olen viimasel ajal eestkäega ja Sheriffiga läinud, et ikka otse oleks. Täna võtan M4 ja tõmban tagantkäega tavalisest rohkem pöörlema. Olulise hyzernurgaga ka... mis tasub ära, sest maandub 7m korvist. Puid vahel pole, kõik on super! Ja puttin alarauda... Draiviraiskaja!!! Ikka -3.

17nda raja lõpus on mingi jäme toru maa seest väljas. Niikaua, kui ma seda kohta juba lapsepõlvest mäletan. Millegipärast tekivad siia vahel küünlad ja ma kahtlustan, et satanistid käivad siin toru juures imelikke rituaale tegemas. Raja keskel kõige parema trajektoori peal on 6-7 puud eriliselt kõrgeks põõsalaadseks moodustiseks kasvanud. Lepp või sarapuu... pigem lepp, mis kasvab nagu sarapuu. Aga teeb raja palju põnevamaks. Tuleb saada 70m sirgelt ja siis paremale. Täiesti otse saaks ka, kuid see pole nii reaalne. Viskan hyzeris Northmaniga. Läheb madalaks ja rohi summutab enne lepapõõsast lennu. Proovin edasi sellist MMi juutuubist nähtud viset, kus 20m pealt astutakse nagu peaaegu üle ja kõva spinniga. Läheb pikaks ja mööda. Puttin siiski ära. Ikka -3.

Pirosmani tagusele 18ndale minnes jääb paremat kätt väike õunapuu, kus praegu enam õunu pole. Samuti on seal üks mänd, kus kullilised lõunastavad ja mis on tutte ja karvu täis. Sealkandis oleme kaks korda mingeid jäneseid ka jooksmas näinud. Elu täis koht! Ükspäev jalutasid seal lausa viigipükstega arhitektid, kes peale Nõmme DG-pargi sulgemist käsi hõõrudes arendama hakkavad.

18nda par on 4 viset. Kergelt vasakul on puudesalu, millest võib hea õnne puhul ketas läbi lennata. Kindlam on siiski paremalt mööduda, kuid edasi tulevad kahel pool OB alad. Vasakpoolne küll minu draivi jaoks kaugel. Eestkäsi ja Destiny. Aga taas läheb liiga üle, hästi vähe, kuid siiski. Väike toks mändi katvasse lauda ja maandub puudesalu kõrval. Seekord jätkan mingi teistsuguse idee najal hoopis Verdict Fusioniga ehkki Giantiga lähenemine on siin harilikult päris edukas. Ketas flirdib vasakpoolse OB-alaga, kuid maandub turvaliselt. Seekord puttin ära! Skoor -4.

Viimasel rajal ootab mind keegi vähesemate kogemustega mängija, kes lahkesti ette viskama lubab. Saan aru, et jätsin eelmisel rajal hea mulje ja ta tahab näha, kuidas viskan. Natuke nagu pinget? Ei... Või hoopis sellest, et võin teoreetiliselt ka -5 mängida? Ei... Aga paneb ikka pinget peale ja see on omamoodi mõnus. Võtan Verdict Lucidi eestkäe täpsuse tarvis ja tean, et see lendab peaaegu alati 10m kaugemale, kui plaanis oli. Sihin, sätin hyzerisse, sihin uuesti... panen hyzerit juurde ja viskan. Suht idekas joon! Natuke madal küll aga skipib ikkagi korvist mööda 8m peale. Tegelikult olen rahul, et väikese pinge endale peale panin ja viske ikkagi selliselt tegin. Et vaatleja ei kahtleks, võtan enesekindlalt Prodigy M4 ja viskan tavaliselt tugevama spinniga välja. Holarijoon!!! Aga vist 10cm korvist mööda... Putiks võtan korraks kokku, kõik need ülarauad ja alarauad ja ketid peaks olema täna ära tehtud, ja viskan -5 ära!

Poolteist tundi värskes õhus tempokat mõnusat liikumist on seljataga. Korraga tunnen et selg on päris märg. Nüüd koju dushi ja siis tööle!

Palun vabandust selle DG slängi pärast! Loodan, et jutt on üldiselt mõistetav.

Päris kindlasti võin öelda, et kui poleks Nõmme DG parki, siis ma discgolfi ei mängiks. Ja väga tõenäoliselt lajatas ka näiteks Mihkel Jürisson siin esimest korda jalaga oma märsile... Jube kahju, et see park kinni pannakse!!! Kuigi mind tuntakse rohkem surfarina, olen DG-s eliidis ja surfis vaid harrastajates ning DG mänge-trenne on tehtud 65 võrreldes 30 surfikorraga.

Ma ei usu neid silmakirjalikke rohelisi, kes pargi sulgemist nõuavad!!! Jah, mul on tõesti endal ka päris roheline maalimavaade ja mõnest puust päris kahju. Paneksin heameelega veel laudu puude kaitseks peale ja kutsuksin segaseid üliõpilasi seal korrale. Aga pole vist enam parata ja lõpuks näeme arvatavasti uut kinnisvara-arendust mõnusa Discgolfi pargi asemel.

Loe SIIT

http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/miks-ulipopulaarne-disc-golf-tallinnasse-ara-ei-mahu-ka-nomme-park-suletakse?id=83588197

Pildil siis see "discgolfarite autodest ummistatud tee". Halvasti pargitud?

Muid pilte tuleb ka! Radadest ja klaasist. Kui arhitekte veel näen, teen neist ka salaja pilti, siis saab otsad kokku viia :)