Tunded ja vastutus

Hoiatan, et sellest tuleb üks segane ja kirjumirju kirjutis, mis ei ole olemuselt üldse lõplik vaid peegeldab seda, millest hiljuti mõelnud olen. Kui veel edaspidi mõtlen, siis tahan kindlasti paljutki lisada...

Ma töötan noorte inimestega ja püüan seda teha väärtustepõhiselt. Jah, mõnel lugejal tõusevad nüüd karvad turri, kuid seda pelgalt sellepärast, et nende väärtused ei klapi väärtustepõhisusega, mis on omakorda vastuoluline. Väärtus ütleks meile justkui, et see või teine on hea või siis on halb, väärtus annab hinnangu. Nähtavasti tuleneb see eetikast ja moraalist.

Veider aeg nõuab veidraid inimesi. Veider on see, et meie elud muutuvad järjest rohkem kaasinimestest kihisevaks – maailma elanikkond suureneb, me linnastume... kuid sealjuures muutume järjest üksildastemaks. Suureneb mitmekesisus meie ümber, arvamuste paljusus, pidetus, teadmiste ja uuringute dzungel, kindlustunde puudumine jne. See kõik kajastub häiretes, rahutuses. Moodsal ajal on saanud moodsaks vajaduseks otsida meelerahu.

Abipakkujad selles osas soovitavad meil muutuda järjest egoistlikemaks. Sest kui meie väärtuste (eetika ja moraali) tekkimise ajal oli maailmas kohati päris vähe inimesi ja näiteks ligimese aitamine oli normaalne ja hea tegevus, siis praegu pruugib sul ainult „aitamise ust” paotada, kui „hädaliste” tung matab su enda alla. Sa justkui peaksidki olema egoistlik, et mitte lasta ennast tallata ja enda kulul parasiteerida. Aitamine on üldse üsna libe tee, kuid sellest teine kord.

„Oot, oot”, hüüab nüüd abipakkuja, psühholoogist „tädike”, „Ma soovitasin kõigest inimesel leida iseennast, järgida oma tundeid, mitte hoolida teiste arvamusest!” Tõesti, seda soovitust on vaja paljudele. Aga hoopiski mitte kõigile ja nii paljudele, kui seda praegu pakutakse. Kui tohin nüüd ketserlikult arvata, siis on enamus pehmete erialade õppijaid selliste pehmete väärtuste pooldajad ning suunavad abivajajaid nii, nagu nad ise õigeks peavad. Ja see pole nende poolt vaadates sugugi vale, kuid üldiselt tekitab suure tasakaalutuse. Naiselikule tunnetest juhindumisele peab tasakaaluks kaasnema ka mehelik vastutuse tajumine. Yin - yang. Pole midagi uut päikese all.

Vahest ei peaks lahterdama neid asju naiselikeks ja mehelikeks, meestel on õigus tunnetele ja naistel vastutusele, loomulikult. Kuid taas räägime me õigustest ja üldse mitte kohustustest. Taas räägime tunnetest, kuid mitte vastutusest. Sellega edasi minnes tekib tulevikus järjest enam olukordi, kus mingi linnaosa noortegrupi liige tunnistab, et ta soovib kogeda inimese tapmise tunnet! Tal on ju ometi õigus kogeda tundeid!! Täielikult puudub selle mõtteviisi juures vastutus! Äärmuseid kirjeldades asub ühes otsas keskendumine tunnetele ilma vastutuseta ja teises otsas keskendumine vastutusele tundeid alla surudes. Ja need, kes praegu õpetavad inimesi ja püüavad nende probleeme lahendada ei asu kaugeltki seal keskmises, soovitavas tsoonis.

Hoopis enamatele on seega vaja õpetada vastutust!

Turvatunne ei tule praeguses massiühiskonnas mitte egoismist, vaid kuulumisest. Näiteks riietuvad mõned täiskasvanud mehed ühtemoodi, üldsusest veidi erinevalt, kannavad embleeme ja sõidavad mootorratastega. Nad püüavad ka käituda sarnaselt ja nende väärtushinnangud on suures osas sarnased, moodustades isegi organisatsioone.

Või soovivad päris mitmed näidata ennast surfaritena. Või soovivad lausa kuuluda ihaldatud grupi hulka, vaatamata mõningasele ebamugavusele, mida tuleb gruppi kuuludes kogeda. Emotsionaalne ahnus on suur. Grupi liidrid loovad tunnused, mille abil seda gruppi tuntakse ja teised püüavad kaasa minna, et neid tunnuseid tarbida. Teisisõnu püütakse tihti saada kasu mingi grupi või sotsiaalse struktuuri omadustest, kuid jagada sellest tulenevat vastutust kõigi grupi liikmete vahel. Aimamata tegelikult, et kogu vastutus lasub igaühel täielikult. Näiteks, kui defineerida ennast võiduka Punaarmee liikmete järeltulijana ja võtta endale au II Maailmasõja võidu eest, kaasneb tegelikult sellega ka vastutus antud armee poolt sooritatud kuritegude eest. Sellisesse liiga suurde gruppi kuulumine tekitab ilmselgelt lõpuks segaduse ja väärtushinnangute konflikti.

See puudutab grupi suhestumist väliste indiviidide ja teiste gruppidega, kuid peamiselt realiseerub vastutus grupisiseselt, põhinedes väärtustele, mida grupp kannab ja sisemiselt heaks kiidab.

Sõltuvalt grupi olemusest ja sisesest distsipliinist ei ole siin palju kohta tunnetel. Jah, kui tunnetada, et grupi väärtused kattuvad sinu omadega, siis tekib tahtmine sinna kuuluda. Aga kui grupisisene distsipliin on lõtv ja arvamuste paljusus tekitab segaduse, siis kaob turvatunne. Kaob see, mida grupp tegelikult indiviidile pakub. Teise äärmusena võib tuua näiteks äärmusliku distsipliiniga grupid nagu sõjavägi ja kriminaalsed organisatsioonid, kus grupisisene vastutus on äärmiselt kõrge.

Igal juhul aktsepteerib indiviid vähemalt alguses mingi grupiga liitudes selle grupi põhilisi väärtusi ja distsipliini, sõlmides grupiga sisuliselt mitteformaalse kokkuleppe. Kokkuleppelisus ja neist kinni pidamine on olnud inimkonna väärtuste aluseks pikka aega. Ehkki osa islamist viitab võimalusele kokkuleppeid murda, kui need on sõlmitud uskmatutega ja nimetades seda sel juhul lihtsalt kavaluseks, ei ole kokkulepete murdmine siiski üldiselt aktsepteeritav. Sama toimub levima hakanud JOKK-skeemide puhul, kus tegelikult minnakse sisuliselt kokkulepetest mööda, otsides selleks juriidilisi võimalusi, motiivideks enamasti emotsionaalne või materiaalne ahnus.

Me saame sisimas hukka mõista, kuid me ei saa sinna midagi parata. Me hakkame kahjuks isegi nende mõtteviisidega kohanema. Peame loomulikuks, et poliitikud ja juhid on sulid. Ja järjest levib see kõik alt üles ja ülevalt alla... Me oleme lõpuks ise süüdi, et mitte kedagi ei saa usaldada. Ja me ei taha samas võtta vastutust selle eest, viidates taas mingile laiale grupile, kes on süüdi. Ja kõik see lisab veelgi ebakindluse tunnet. Kuskohast küll see kõik alguse saab?!

Ma arvan, et saab alguse sellest, kui otsime (kasvõi pehme-väärtuse „tädikeste” soovitusel) kindlust maailma kõige ebastabiilsemast kohast – tunnetest ja emotsioonidest. Keskendume vastutuse asemel oma õigustele. Võtame õiguse rikkuda mitteformaalseid kokkuleppeid viidates tunnetele. Viidates mitteformaalsusele. Me saame sealjuures tegelikult aru, et veame kedagi teist (või teisi) alt, kuid otsime endale õigustust oma tunnetest ja õigustest. Kõrge distsipliiniga grupis realiseerub sellise rikkumisega mingisugune vastutus, tekib sanktsioon. Raske on hoiduda kokkulepete rikkumisest grupis, kus sanktsioonid puuduvad. Me ei ole suures enamuses tõenäoliselt veel valmis selleks, et oma eetika ja moraali põhiselt suudaksime iseennast distsiplineerida ning sundida kokkulepetest kinni pidama.

Kas sellise harjumuse tekkimiseks on vajalik väga distsiplineeritud gruppi kuulumise kogemust?

Kas see mõttetera, et sõjavägi teeb poisist mehe, ongi siis tõsi? Aga mida teha tüdrukutega?

Kas me tõepoolest vajame heade eetiliste harjumuste tekkeks teatavat vägivalda? Või viib meid selleni pettumuse kogemus, kui meid endid alt veetakse? Või hakkame seda siis ise uueks normiks pidama, valmistades teistele pettumusi?

Inimesed ja sageli just noored, kaebavad sisemise rahutuse üle. Nii läheb, kui maailm meie ümber on volatiivne ja põhineb tunnetel. Esialgu on rahu leidmiseks vaja raame, on vaja kokkuleppeid. On vaja usaldust teiste kokkuleppe poolte suhtes. On vaja vastutust, mis ei realiseeru sanktsioonina vaid kokkuleppe täitmisena.

Kui näiteks lapsele kodus räägitakse, et õpetajad koolis on ilmselt kiuslikud tegelased, siis ei saa mitte kunagi tekkida kokkuleppeid. Kui ebaküps laps või noor kogeb suhetes täiskasvanutega pettumusi, mis on põhjustatud tundmustel ja tunnetel rajanevatest kokkulepetest, siis on see paratamatu. Perspektiivid ja „suure pildi” nägemine on sageli niivõrd erinevad. Mõnes mõttes võib see olla kasvamise osaks ning põhineb kasvõi mittemõõdetavate suuruste erineval hindamisel. Vahel aga on tunnete ületähtsustamine pluss subjektiivsus viidud sellise piirini, et noor inimene kahtleb ka mõõdetavates suurustes ning vaidlustab neid jonnakalt, viidates oma tunnetele või tundmisele. Taas: pole midagi uut päikese all – on olemas filosoofilised voolud (Platon, Berkeley filosoofia – tegelikult jälle pikem jutt), mis seavadki kõik peale tajumise kahtluse alla. „Nii nagu mulle näib, nii on...”. Pean tunnistama, et raske on sõlmida kokkuleppeid indiviidiga, kes nii arvab. Aga kui „tädike” sosistab kõrva, et ära hooli teiste arvamusest, siis pole noorel inimesel mingit vahet. Las minust arvatakse halvasti, see on nende arvajate eetiline probleem, sest nad püüavad anda hinnangut. Ja seda ei tohi ju ometigi teha!!! Ning siit omakorda tuleneb teadmine, et kui "tunnen" võib kõike teha, ülevõimendatud subjektiivsus... mis omakorda päädib sotsiaalsest grupist eemalejäämisega, sest gruppides kehtivad ju reeglid ja kokkulepped, ja kindlusetuse ning üksildusega. Taas on arvamuste padrikus olemas ideed, mis kinnitavad, et meelerahuni jõutaksegi läbi selliste kriiside.

Jah, tahame mõelda, et halb ei ole otseselt inimene, vaid tema tegu või mõte. Kuid samamoodi võiksime suuta mõistlikul määral distantseeruda oma tunnetest või arvamistest, pidamata neid jäägitult iseendaks. Aga arvamine, et tegu on halb, kuid inimene on hea viib jälle vastutuse eemalelükkamiseni.

Vastutus ei peaks põhinema lõputul süütundel vaid tehtu heastamisel. Jah, on asju, mida ei saa enam heastada. Olge mureta! Meie alateadvus (piiblis kirjeldatud Peetrus paradiisi väravas) salvestab kõik ning ühel päris viimasel hetkel, milles iga inimene on alati üksi, näidatakse see „film” talle ette.

Näivusega manipuleerijad seavad mind harilikult halvemasse olukorda. Ekspluateerides minu faktipõhisust jätavad nad endale rohkem vabadusastmeid. Tunne võib ühel päeval olla üks ja teisel päeval teine ja see on iseenesest ok, kui ei muutu absoluutseks. Siinkohal aitab peeglitehnika: kui näiteks minu tuule tugevuse hindamine oleks tunnetel põhinev ja äärmuslikult subjektiivne, seaksin tõenäoliselt grupi ohtlikku olukorda. Ma ei saa endale mitte kunagi lubada kolmekordset viga. Kui luban endale vabaduse lisada kangile raskusi täiesti subjektiivselt, on tagajärjeks treenitavate traumad. Meil aitavad siinkohal orienteeruda ja kindlust saada konkreetsed numbrid. Kerge/raske või tugev/nõrk on tihtipeale liiga suhtelised tundmust kirjeldavad väljendid, kuid aitavad kirjeldada objektiivsuse suhet tunnetatavaga, mis annab lisainfot näiteks inimese seisundist.

Ma hindan oma treenitavate juures professionaalsust! Tõepoolest, ma loodan, et see on ka minu juhendatavates gruppides oluliseks väärtuseks, kuigi väljend on pisut üldine. Samas on selge, et professionaalid ei seo kokkulepete kehtivust „tundmistega”. Kui on ette näha, et midagi võib häirima hakata, seatakse kokkuleppele ajaline piirang ja sinnamaani kannatatakse ära. Sport ja ennekõike võistlussport sisaldab palju eneseületamist ja kannatusi. Spordiga seonduvad kokkulepped eeldavad pühendumist. Pühendumine omakorda tähendab loobumisi... Kui palju oleme me valmis loovutama kokkuleppe nimel? Kas see sõltub sanktsioonidest?

Kui palju tahame „riisuda koore” sellistest kokkulepetest? Kanda „ESTONIA” kirjaga riideid, kuid isegi mitte täita treeningpäevikut, mitte osaleda trennis ja olulistel võistlustel? Kas ootame alati, et kokkuleppe teine osapoolt (treener) on pühendunult kohal, kui samal ajal läheme trenni ajal tädi sünnipäevale või rahvusvahelise võistlemise asemel pakime kuskil kellegi koolivorme? Kas ootame teiselt osapoolelt, et ta vastaks 24/7 meie küsimustele (ka telefonitsi) aga kui pole parasjagu „tunnet”, siis jätame aasta tähtsaimale võistlusele tulemata? Osaledes sealjuures võistlusgrupi treeningutes ja saades vastavat juhendamist, parimat mida treenerid suudavad nendes tingimustes anda....

Mis saaks, kui ka muud kokkulepped põhineksid tunnetel? Ok, abielusid sõlmida pole juba ammu enam moes. Aga kui me käituksime üksteise suhtes pidevalt nii tundeliselt, oleks tulemuseks suur kaos. „Tundjad” parasiteerivavad siiani kokkulepetest kinnipidajate najal.

Idamaades, kus on ajalooliselt pikad õpetaja-õpilase suhete traditsioonid, on kombeks õpilase proovilepanek. Sügavamaid teadmisi antakse edasi väikeste osade kaupa vaid neile, kes pidevad proovimised läbivad ning kõigele vaatamata entusiastlikuks jäävad. Omamoodi kokkulepe, tunded ja vastutus?!

Me võiksime õiguste asemel rääkida võrdselt kohustustest. Õigused võiksid tekkida vaid siis, kui indiviid otsustab võtta tasakaaluks kohustusi ja vastutust. Me räägime viimasel ajal väga palju tunnetest, emotsioonidest, solvumistest... hoopis vähem puudutame kokkuleppeid ja eriti mitteformaalseid kokkuleppeid, millest tuleb kinni pidada. Alles siis tekib meil sisemiselt õigus nendega seonduvatele tunnetele. Või siis mitte?