Dahab. November 2018

Mõned numbrid sellest laagrist:

Õhk ca 25-30 kraadi, vesi ca 28 kraadi, 12 sõidupäeva glissis, kokku 14 veetreeningut, 7 strechingut, 3 jooksmist ja 1 jõutrenn, tuul 6-12m/s, max sõidukiirus 50km/h

Autor jibemas

Viimati olin Dahabis vist 2007, nagu ka Israeli ülekuulajatele tunnistan. Põnev on uuesti minna...

Taba piiriületuspunktist alla (lõunasse) sõites võis näha kümnete kilomeetrite kaupa hotelle, mis ei olnud mitte kunagi oma tööd alustanud. Vaheldudes bungalo-tüüpi tühjaksjäänud minimalistlike kämpingutega, mõjusid need tondilosside linnakud kõrbes pisult õõvastavalt.

Sellest on nüüd juba tükk aega, kui ma käisin merel sel kombel lihtsalt triibutamas. Eriti veel freeride kamadega. Selles mõttes oleks siis palju tahta, et ma hakkaksin seda varustust taevani kiitma. Aga ma olin peas asjaoludeks ette valmistatud ja mis peamine – pääsesin vee peale ja sõitma. Shortsides!!

Esimene eufooria on metsik. Vette kukkudes saan külmashoki asemel soojashoki. Nagu sooja vanni sulpsaks... Praalin Valdele, et jiben ainult "blue" (helesinine vesi madalamas kohas) peal...

Võtsin kaasa ainult vöötrapetsi, kuigi selline slallitüüpi tegevus meeldib istekaga rohkem. Võibolla on aeg harjuda. Uus trend on ikkagi vöötrapets... Kuna sõitsin ilma särgita, pressis trapets mõnetunnise sõidu järel ägeda mustri naha sisse. Mõnest kohast lõi lausa villid üles.

Trapetsijäljed

Tagantjärgi oli kõrgem trapets hea otsus, sest sain tsoon 2st tagasi tiksudes käsi säästa.

Ühel päeval panin selga lühikese kalipso ja aklimatiseerudes veel ühe korra väga õhukese pikkade säärtega. Muul ajal sai sõita lihtsalt shortsides.

Aklimatiseerumine ei kulge valutult. Alguses on hirmus söögiisu. Selline tunne, et õgin ennast lõhki. 3 praadi õhtusöögil pole üldse probleem. Kere paisub.... umbes 3 päeva pärast hakkab isu alla minema. See on ka normaalne, sest vereplasma maht suureneb aklimatiseerumisel 3-6 päevaga ja on tingitud peamiselt plasma valgusisalduse suurenemisest. Pärast seda langeb südame löögisagedus submaksimaalsel standardsel tööl 15-25% ja sellest tuleneb ka subjektiivselt tajutav kehalise töö raskusastme langus.
Teadaolevalt võib vedeliku tarbimise vajadus suureneda kuni 12 liitrini ööpäevas. Nii palju ma küll kaanida ei suutnud. Samas jõin alguses vett kindlasti liiga vähe.
Etteruttavalt ütlen, et Eestisse jõudes läksin discgolfi mängima ja temperatuuride vahe oli 40 kraadi... tundsin ennast küll natuke nagu kuu peal.

Lahe kirdeservas on Harry Nassi klubi ees tsoon 1, kus algajatel on turvaline, aga mahub hooga ka sõitma. Tsoon 2 on poolsaare taga. Sinna pääsemiseks tuleb ümber riffi sõita. Kõrgema veega saab sealt korallide vahelt läbi ka pugeda, kui ettevaatlikult minna. Seda on mõttekam siiski tagasi tiksudes teha.

Harilikult oligi nii, et hommikul oli jube vaikne, ainult Taavi paistis taga merel tiksumas... siis sai Taavi glissi ja kõik hakkasid vee peale sebima. 8,2 purjede pärast oli paras võitlus, nagu räägiti. Ma ise eriliselt rabamises ei osalenud, võtsin 7,5 ja mis seal ikka...

Siis oli paar tundi tuult ja kui mõned erandid välja arvata, hakkas kella 13 paiku kustuma. Sel ajal tuligi tagasi baasi tiksuda.

Eks oli ka see võimalus, et minna teise ranna otsa, baas number kahte, aga ma ei teagi millepärast, kuid kasutasin seda võimalust vaid paaril korral.

Päevaplaan kujunebki nii, et hommikupoole sõidame ja pärastlõuna pikutame surfikas murul ning tellime Mohamedi käest pitsa või spagetid.

Vaade muruplatsilt klubi ees

Mohamed

Ükskord natuke tugevama tuule päeval võtsin baas kahest 7,2 Fusioni ja sattusingi sellega orki. Sama purjega olid hädas olnud nii Valde, kui Andres. Teised Fusionid töötasid palju paremini...
Sellel päeval kasutasin veel 135 liitrist libedapoolset lauda, millel aasad keskmises asendis ja uim paras nui all. Tunne oli, et ei oska enam üldse midagi... Olin masendavalt aeglane, trapetsiaasad tundusid konstantselt vales kohas ja laud käitus kohmaka aurikuna. Ainukese asjana sain laydowni minekut harjutada, kuigi pärast seda pidevalt libisesin ja kukkusin... Hea tuulisevõitu päev läks nahka. Õnneks rohkem sellist apsu sisse ei lasknud.

Harry Nassis saab broneerida endale ühe kindla laua, mida siis iga ilmaga sinu jaoks valmis hoitakse. Ma tahtsin küll midagi 120+ liitrist, aga seda ei olnud saada. Jäin 112 liitrise JP SuperSporti peale, lootuses, et soolane vesi kannab lauda natuke paremini ja üldse olin saanud positiivse kogemuse oma 110 liitrise Mantaga ka suhteliselt vaikse ilmaga.

Oma fixlauaga kohtudes tundus see väga mõnus. Ainult uim oli all paras nui ja 36cm pikkune.

Kui ma ütlen „nui” siis mõtlen seda, et mõned uimed olid otsast korduvalt puruks sõidetud ja siis ära lihvitud ja päris jämedad. Nagu mu õppelaual...Otsisin natuke kuuris ja lasin siis 40cm Supersport originaaluime vastu välja vahetada. Igaühele oma... lahendused olid siiski olemas.

Poisid on siin abivalmid: vahetavad uimed ja tõstavad aasad ka kohe ringi, kui vaja.

Alguses ei lubanud nad purjesid downhaulist pingutada. Ma ei käinud väga peale ka, sest mis seal ikka ponnistada suht vaikse ilmaga... ühel päeval sattusime natuke arutlema purje profiili ja toimimise üle ja pärast seda sain loa trimme vastavalt vajadusele sättida.

Ma ei taha ülekohtune olla! Harry Nassi klubi võttis meid väga külalislahkelt vastu ja andis ilmselt parima, mis neil oli märkimisväärse soodustusega. Meid päästeti, varustust viidi randa, tehti taksot kahe baasi vahel. Ega pole nende süü, et me Z-uimedega harjunud oleme...

Elke Saksamaalt ja Harry Nassi klubist

Umbes viie päeva pärast avastasin, et tegelikult on päris äge erinevaid laudu ja litraaze testida. Hakkas tekkima ka mingisugune loogika ahtrilaiuse, litraazi, uimepikkuse ja purje seostest.

Valde sõitis ükspäev algajamapoolse freeride lauaga (Magic Ride), sai sellise kandva uime sinna alla ja puri sobis ka, mispeale laud tõusis kenasti veest välja, hoidis käiku ja Valde karjus, et tal on foil!!

Üldiselt ma väga võidu ei teinud, sest varustuse osas oli trimmidest uimedeni kõik liiga juhuslik. Proovisin lihtsalt lõdvalt ning ökonoomselt sõita ja enamasti rombe, mis tähendas alguses kõrguse võtmist ja sirge teises osas rohkem pakstaagi kurssi kuni jibeni. Esialgu kujunesid krüssuotsad valdavaks. Oligi selline tunne, et ainult krüssan ja jiben... niipea, kui kiirust otsisin, vajusin väga allatuult. Hiljem harjudes läks freeride-krüss paremaks, pluss võtsin võimalusel pikema uimega laua.

Vahepeal siiski proovisin teistega kiirust ka, kui sattusime koos sõitma. Öeldakse, et lühike uim on kiirem... Jah, avastasingi, et kui olin jälle väikese nuia otsa sattunud, siis sain mingit nappi kiirust arendada kitsas pakstaaginurgas ja sel juhul võis mõnel üksikul hetkel ka rahule jääda. Niipea, kui rohkem külgtuulde keerasin, vajus laud rohkem vette kinni ja muutus aurikuks. Pikema uimega oli võimalik rohkem tõstvat jõudu saada ja laud igal kursil rohkem veest väljas hoida, mis siis ka kiiruses avaldus. Aga noh, üle 40cm uimesid oli vist veel vähem, kui 8,2 purjesid, seega jäin kiirust proovides pakstaagi juurde ja muul juhul rombide juurde.

Päris palju kasutasin sõites ülestõmbamisotsa. Selle varustusega oli lõpuks väga tunda, et otsast hoides sai laua varem reilima ja veest välja, kui uim vähegi lubas. Minu jaoks oli see otsaga-varem-reilimine võrdlemisi uus tunnetus.

Laenutuse poisid armastasid ülestõmbeotsa alumist osa silmusena ümber kogu purje alumise osa panna, mis tegi ülestõmbeotsa lühikeseks. Tõstsin alati ringi – alumise aasaga mastijala ümber. Nii oli rohkem ruumi sõites otsa kasutada.

Kui veel võrdlustest rääkida, siis jibest väljudes oli selgelt näha, et pikema uimega sai paremini minema. Laiem laud aitas ka loomulikult, kuid uim tundus tähtsam. Isegi 10 liitrit laua litraazi oli võimalik kompenseerida. Kõige lihtsamad „exitid” (nimetan nii jibe lõpufaasi) tulid 145 liitrise JP X-citega eriti lebolt.

Ja kinnitust leidis vana tõde, et tuuleauku sõites liigub raskem mees natuke kauem edasi (säilitab oma kiiruse) ja kui auk on lühike, saab ta järgmisesse pagisse suurema kiirusega minna. Pikema tuuleaugu korral langeb lõpuks mõlema kiirus (kui just kursiga reguleerida ei saa) ning kergem mees saab uues pagis oma paremat kiirendusvõimekust kasutada. Kui oskab, loomulikult.

Ja muidugi mängis taas suurt rolli uim, mis võis august paremini läbi kanda või siis pidi väiksema uimega sõitja tuuleaugus rohkem allatuult keerama ja segatud tuulde sattuma.

Siit kujunes välja omamoodi põnev pagides sõitmise tehnika, mida ma küll lõpuni ei saanud lihvida, nagu purjealauasõidus pole vist ühtegi asja võimalik lõpuni lihvida. Hakkasin lihtsalt natuke rohkem nüansse tabama...

Surfikäed

Peopesade suhtes mul illusioone polnud. Oli ainult küsimus, et kas lagunevad 3ndal või 4ndal päeval. Kuna alguses pumpasin iga päev kõvasti, siis lagunesid ikkagi 3ndal päeval. Vana hea Betadin läks peale ja oli abiks küll. Cerlyl olid kaasas õhukesed töökindad, mis ta mulle loovutas. Lõikasin sõrmeosad maha. Järgmistel päevadel sõitsingi nendega ja kuigi raku alla tuli vahepeal jälle veel üks rakk, siis sain ilma surfamist vahelejätmata läbi.

Siis ühel päeval täitus oraakli ennustus, mille kohaselt saabub Siinai kõrbesse punase peaga naine ja vihma hakkab sadama.... tuligi Helle Väin. Ja saime vihmaga sõita. Lausa lombid olid maas...

Meie hotellis on bassein, tehakse massaazi ja saun on ka. Eestlased ei olnud sauna suhtes eriti entusiastlikud, ehkki promosime seda võimalust küll. Bassein on jääkülm, sinna oleks mõnus peale leili karata... Võtsin siis ainult seljamassaazi.

Massöör Ganet Sinai hotellis

Hommiku- ja õhtusöögilauas korjavad meil taldrikuid ära pruunide särkidega kohalikud kutid. Üks neist püüab natuke veiderdada ja tore olla. Saab siis järgmise õlletellimuse pealt natuke jotsi ka. Nüüd vangutab ta veel rohkem pead ja pilgutab silmi... Ega me hullu sõprust ei arenda, aga niisama natuke lobiseme ikka. Kui ära oleme minemas, siis näitab Mustafa zestidega, et on väga kurb ja korjab pisaraid pihku. Ilmselt ikkagi sellepärast, et kolm meie seltskonnast olid naised....

Mustafa

Araabiamaailmale omaselt liigub info neil omavahel hämmastavalt kiiresti. Kõik hotellis (ja ka selle ees istuvad suvalised tüübid) teavad kohe, mis number toast me oleme, mis kell apteeki püüdsime pääseda ja muid väikseid asjaolusid.
Ma jätan mitmetele jootraha. Turism on olnud vahepeal kadunud ja maailm on nende jaoks suhteliselt heitlik. Ainuke kindel asi (ilmselt läbi sajandite) on palvusehüüd, mis algab juba kell 4 hommikul ja tuleb muuhulgas ka hotellide vahele püstitatud eriti kõrge kunstpalmi valjuhäälditest. Keegi palvetab meie hotelli personaliruumides eriti valjult kaasa. Mulle tundub, et see on Mustafa...

Rannast tagasi läksime päikeseloojangul

Ehkki internet on aeglane, lausa olematu tegelikult, püüan ikkagi lubatud tööd teha ja kirjutan õhtuti treenerite õpikusse lõike. Mingeid materjale lisaks lugeda on keeruline, sest toas on hädiste lampide tõttu päris hämar. Päeval aga tahaks õues aktiivselt olla.

21. novembril potsatab meilboksi teade, et Jahtklubide Liidu hooaja lõpetamine toimub 30ndal novembril. Vaadeldes logistilist plaani, tundub minu sinnajõudmine kahtlane. Lennuk maandub Riias kell 16:10, üritus algab kell 19 Mustpeade majas ja auhindu hakatakse jagama kell 20:00. Teades programmi pikkust, jääb ikkagi lootus jõuda...

Mitte kusagilt mälusopist ei tule ette, et Dahabis oleks varem sääski olnud... seekord oleme nendega päris hädas ja sumedale õhtule vaatamata ei saa uksi lahti hoida. Need on kuidagi intelligentsemad ja kiiremad sääsed, sest aimavad su mõtteid juba ette. Pelgalt virutamise kavatsuse peale lendavad juba minema. Ja kui laksad, jääd tavaliselt hiljaks. Andres nimetab neid kiiruse pärast sportsääskedeks. Öösiti pinisevad ikka vastikult ja hommikuks võid kuppe täis olla...
Lasime toas teha tõrjet – pärast seda oli räige bensuhais järgmise päeva lõunani sees. Lihtsam on vist uksi kinni hoida.

Vaated Ganet Sinais

Meie hotell Ganet Sinai on võrdlemisi kulunud ja lihtsamapoolne, samas on odavam, toit maitseb hea ja personal pole pealetükkiv ega ei aeta ka megaturvaasjadega juuksekarva lõhki nagu kõrval Dahabeyas. Seal ei tohi isegi turist randa sattuda – kohe lubatakse naturaalselt peksa anda. Õhtuti sinna aia lähedale randa sattudes kargab kolm turvat kohe pimedusest välja ja luuravad, et sa poole jalalabagagi nende rannas poleks. Ei, meie hotell on vabale surfarile parem valik ja nagu personaalsem kuidagi. Ma just kaklust ei provotseeri aga päevasel ajal kui surfilaenutusse asja, käin igal pool, kus vaja ning jätan asjapulgad taustale karglema ja hõikuma.

Kui veel pipraterasid meepotist välja tuua, siis Hiltoni hotelli mahajäetud hooned on ka kuidagi masendavad. Kunagine äge surfiklubi rannas on kõle ja tühi. Linnas räägib kaupmees Hamud, et renti langetati neil ellujäämiseks poole võrra... Kõige selle juures mõjub veidralt, et saneeritud Hiltoni kohalik turvamees nõuab meilt närviliselt täpselt veepiiril kõndimist, meeter-kaks kalda pool liikumine kulutaks ilmselt hukkaläinud liiva ära...

Linnas käin nii harva kui võimalik ja nii tihti, kui vajalik. Ma eelistan teed juua mitte turistikas vaid kuskil ehtsamas kohalike paigas. Hinnad on kõik araabiakeelsed, kuid tee maksab 5 naela, ehk 25 senti. Olen valinud vist mingi veidra koha, sest päris mitmel erariides tüübil on tukid vöö vahel... teemaks ei lähe.

Kohalike teemajas. Grimass ei peegelda maitset

Ma mõtlesin, et seekord ainult surfan, kirjutan õpikut ja puhkan ja kedagi õpetama ei tiku. Aga korra pidin ikka Hellele jibefaaside liigutusi näitama. Selgus, et mingeid asju õpetatakse võrdlemisi teistmoodi mujal. Põnev.

Jälle need jibeliigutused

Positiivne on siin näha lätlasi treenimas, „triikraud” pojaga ja Preiss on slallikatega kohal ja kihutavad. Linnas tuleb ootamatult vastu Arvydas Leedust (kellel kõht valutab)... Nad kõik on kuidagi üllatunud, kui mind näevad. Oleme vist juba maha kantud, aga võta näpust!

Lätlased tegid slaalomistarte. Sõidame kaasa. Ma liitusin kuskil poole peal ja ei saanud protseduurist mõhkugi aru. Ühe stardi läksin varem üle liini ja siis kaks järgmist vaatasin natuke teiste järgi. 7,2 purjega päris low endi peal esimeste hulka just ei trügi, stardialast ei saa üldse minema ja kiirust ka pole. Sõidan siis keskmisemate meestega võidu ja võtan seda kui vaimset õppetundi, mis polegi üldse nii hull ja isegi meeldib.

Lõpuks ühel päeval saime kõik niikaugele, et tuul puhus ja me Valde ja Cerlyga käisime platvormil jibe filmimas. Kuna ma filmisin mingi aja ja siis vahetasin lauda, jäin peale mõnel harval korral, aga juba sellest oli abi, et korrigeerida. Usutavasti läks manööver paremaks.

Õhtul teeme hotell 4Sis krevetiorgia, vaatame päevaseid salvestusi ja me Margoga tarbime pudeli kohalikku rummi. Ei mõju.

Krevetiorgial asju arutamas

Kohalikud bakterid (ja muidugi kalad) on ikkagi teist liiki ja teevad oma töö. Minul ja päris mitmel teisel ka lööb põhja alt ära kohe alguspäevadel, aga Arvydase soovituse järgi käin ruttu apteegis ja saan lõuna paiku juba merele minna. Kalade tegevus on laastavam – meie grupist on lausa kahel inimesel vaja karku kasutada. Eesti keeles kivikala ja lõvikala annavad kohalikule arstile tööd. Õnneks on need arstid ja apteekrid Egiptuses väga pädevad! Vaatamata igakordsele Viagrasoovitusele saan ma apteegist veel joogivee jaoks mineraale kaasa. Meeletult sügelevate sääsekuppude vastu on tal kahekomponentne (nagu epo?) kreem, mis toimib ülitõhusalt. Ok, ta jõuab alati tööle tund aega hiljem, kuid eks tuleb nii arvestada.

Ma ise jõuan tagasi ka arvestatust hiljem. Tegelikult ei viida me kuskil asjata aega ja Valde on valmis mu ülikonnastatuna auhinnagalale viima, aga ilmselt on hilja. Riia mnt on jäine ja kihutada pole mõtet. Kui Pärnusse jõuame, siis helistab Mati Mik ja saan läbi mobiili kuulata, kuidas mind poodiumile kutsutakse... Lenart saadab pildi, mis sel ajal ekraanil oli. Aitäh!!!

Samal ajal Mustpeade Majas Eestis

Vist mitte kunagi elus ei saa ma enam eestikatel absoluutarvestuses teist kohta, kuid mõtlen, et poodiumile tõus on lihtsalt formaalsus ja tõeline rahulolu võiks põhineda tunnetuslikul eneseteostusel, mis oleks eeldanud ka suuremat konkurentsi. Õige pisut uhkust on õigustatud, sest nagu noortele räägin: see kes isegi starti ei tule on alati kaotaja.

Formaalsuse asemel tuli siis hoopis selline surfireis...

Eestlaste grupp Dahabis

Panen siia veel mõningaid pilte juurde