Kõik panevad!

Lumi tuli jälle maha ja valgeks läks maa. On olnud suurepärane talv!! Läksime Otepääle suusalaagrisse, et kõigest sellest maksimaalselt osa saada.

Suusatasime iga päev ja hullasime õhtuti mäe peal. Ei midagi hirmus massiivset, kuid kilomeetreid tuli mõne päevaga 110 pluss tundide kaupa lumelauaga mäel.

Pidasin kaks loengut. Esimeses rääkisin suusatehnikast ja teises psühholoogiast. Kumbki poolteist tundi.

Õhtuti õnnestus ka vanemate spordimeeste juttu ajada Sparta tegelastega ja kui nägin Marguse spordibaasi fuajees Regina Ojat ja Kalev Ermitsat, ei suutnud ma kuidagi vastu panna. Läksin ja viskasin neile käppa, soovisin edu ja tänasin sportlike elamuste eest!

Elu oli selline... talvine lill :)

Aga ärasõidu päeval takerdusime teleka ette seisma. MMi ülekande käigus teatati, et dopinguhaarangu käigus on arreteeritud mitu sportlast, nende hulgas ka eestlased. Ja „kõikpanevad” ideoloogia must pilv hakkas tõusma...

Delfi sport, dopingublogi:

"Tänaste sündmuste taustal käis Ringvaates külas suusaajakirjanik Jaan Martinson: "Minu meelest on vapustav, kui suusatajad, kes sõidavad kohtadele 20.-30. (Karel Tammjärv) ja 40.-60. (Andreas Veerpalu), et kui nemad keelatud aineid tarvitavad, mida siis veel maailm teeb?" "

Härra Martinson mõistis muuhulgas omatahtsi peaaegu õigeks ka Tammjärve. Ütleb midagi lausa süü lunastamise kohta. No see käib siis küll lihtsalt – tunnista kivinäoga üles ja indulgents on naksti käes!!

Ja mängleva kergusega kuulutas ta kogu "maailma", ilmselt pidas siiski silmas tugevaid suusariike, keelatud ainete tarvitajaks!!

See on natuke kurb ja vist nagu järelemõtlematu, kui niisuguseid asju öeldakse. Ehkki serveeriti "vapustusena", kõlas nagu fakt. Kui saad aru kes sa oled ja kus sa oled ning milline võib olla sinu ütlemiste tagajärg, siis peab olema niisuguste avaldustega ettevaatlikum ja sõnu valima! 

Arutasime sellist väljaütlemist ka ühe noorteolümpial käinud tubli noore kergejõustiklase isaga. Sõnum, mis sellise suhtumise kaudu noortele läheb, on masendav. Laastab motivatsiooni, treenerite tehtud psühholoogilist tööd ja vähendab oluliselt barjääre dopingutarbimise ees.

Kaudselt teenib selline „kõikpanevad” möla ainult sellesama dopingumaffia huve.

Sama mõtteviisiga torkab oma hiljutises avalduses silma keelatud ainetega sahkerdamise eest karistatud V. Bernatski. "Eesti heaks" ja "puhtalt pole võimalik". Nagu hiline eneseõigustus ja samas saamatuse väljendus.

Veel "kõikpanevad" mõjust?
Delfi Sport koos eestlastega kinni võetud austerlastest : "Mõlemad mehed tunnistasid, et hakkasid veredopingut kasutama, sest Sotši olümpial EPO kasutamisega vahele jäänud kaasmalaane Johannes Dürr väitis neile, et ilma dopinguta ei ole võimalik edu saavutada."
Artikkel ise on SIIN

Jääb mulje, et dopingu osatähtsus võitmises on määrav. Aga ei ole...

Kõige tähtsam on kõik kokku: on kestev töö, pühendumine, tarkus treenimisel, tehnika, suuskade ettevalmistus, muud taastumisvõimalused, geenid, andekus, konkurents, motivatsioon ja tahe, kodumaa spordikultuur... ja siis ühe osana lisavad petised sellesse nimekirja ka dopingu.

Ei ole eetiline ja ilmselt ka täpne kirjutada mitu % doping sooritust parandab. Aga väga tõenäoliselt on see 10 ja rohkem korda vähem, kui tugitoolist arvatakse.

Miks krt, me siis räägime dopingust nagu see määraks kõik?! Tipus ON kitsas ja väikesed üksikasjad määravad. Ja kõik üksikasjad, mitte ainult doping.

Ei ole olemas universaalset dopingut, mis igale poole hästi mõjuks. Sellega on lihtne eksida ja risk on suur. Ja tulemused ei paranegi!!

Kui mul mingil hooajal õnnestus teha korralik jõutreeningu blokk ja saavutada mõningane lihasmassi suurenemine, märkis Egiptuse laagris üks kaaslane, et ilmselt mitte legaalsete vahenditega... Tema ütles välja, aga paljud mõtlesid. Nii on lihtsam. Palju lihtsam, uskuda, et küll ta võttis mingi tableti, mitte ei teinud pühendunult ja õigesti trenni, korralikult süües ja puhates.

Kuulus dopingufilm, millest väidetavalt said inspiratsiooni politseioperatsiooni "Aadrilaskmine" läbiviijad:

"Geheimsache Doping: Die Gier nach Gold - Der Weg in die Dopingfalle" (Salajane doping: kulla ahnus - tee dopingulõksu). Filmi autorid on ajakirjanikud Jörg Winterfeldt, Hajo Seppelt ja Wolfgang Bausch.

Dürr (tarvitajast peategeleane) ise kirjeldab aga näiteks ühe tugimeeskonna liikme üllatust, kui too kuulis, et Dürr polegi veel kopsutestil astmat simuleerinud. See andnuks talle õiguse erandkorras hingamist soodustavaid astmaravimeid tarvitada. "Paljud kandsid endaga kaasas inhalaatorit. Enne võistlust oli tavaline praktika, et kõik võtsid enda joogikotist inhalaatorid välja ja hingasid nendest sügavalt kaks-kolm korda."

Astmamatra jah... aga loe SIIT

Kas see paar tõmmet inhalaatorist oli ikka tegelikult mõjuv? Jälle üks näide platseebo kohta, sest kirjeldatud kahe-kolme hingamisega ei saavutata olulist efekti, et isegi dopingupiir ületada! UURING

Vahepeal eemaldati need ravimid dopinguainete nimekirjast. Nende mõju tervele inimesele sportliku efekti saavutamiseks on küsitav. Nii on tulnud välja Siit UURINGUST (in conclusion no significant effects were detected for inhaled β₂-agsonists on endurance, strenght or sprint performance in healthy athletes. There is some evidence indicating that systemic β₂-agonists may have positive effecton physical performance in healthy subjects, but evidence base is weak)  ja siit UURINGUST ja sellest rääkis treenerite koolitusel ka emeriitprofessor.
Formoterool ja salbutamool on taas keelatud ainete nimekirjas tagasi, kuid neid võib koormusastma puhul piiratud koguses siiski tarvitada.

Mõni astmausuline hüppas võibolla rõõmust lakke, kui leidis selle ARTIKLI. Aga teate mis, terbutaliin ei ole isegi erandkorras lubatud.

Aga saatejuht Johannes Tralla viitas 06. märtsil 2019 saates Esimene stuudio, et astmaravim (milline?) suurendab suutlikkust (millist?) 30% ja veredoping 5-6%.
Diletant või asjatundja?

Oma kogemusest tean ma ise inimesi, kellel on koormusastma ja kes saavad sellele vaatamata väga hästi sporti teha.
Seetõttu mõjuvad need astmakriitikud ja hr. Tralla ülbe toon suht vastikult.

Artikkel Maalehes

Sellel taustal pole ka pr. Välbe väljaütlemised väga usutavad. Eks temagi peab kuidagi lüüasaamisega leppima ja hea on valida jälle astma vms jutt, millest lihtne inimene ka tänu interneti ja kommentaatorite"tarkusele" aru saab.

Järgmine luulu, mida räägitakse, on „mannapudru ja kaevuvee” jutt. Mugistatakse naerda ja öeldakse: a) meie omad teevad naiivselt mulgikapsa peal trenni, muidugi nad ei saa midagi b) mis te arvate et kas need tulemused on kaevuvee ja mannapudru pealt tulnud.

Mannapudru-spetsidele pean kinnitama, et tavatoitumise ja dopingu vahele jääb väga palju legaalseid taastusvahendeid. Seda kui efektiivsed nad on, määrab õige kasutamine. Elu näitab, et niisama „potist alla” asju õgitakse eriti amatöörsportlaste poolt palju sisse, kuid ega need dopingained selles mõttes teistsugused pole – paljud ei mõjugi! Või on mõju suunatud mingile funktsioonile, mis ei ole persooni juures ja ala juures kriitilise tähtsusega.

Selles osas on olnud uskumatult palju naiivsust ja teadmatust. Ekslikult arvatakse, et kõik, mis sooritust või taastumist toetab, ongi doping!!! Jälle paistab, et „kõik panevad”?

Tegelikult määrab dopingu ära põhimõte:

Aine lisatakse nimekirja, kui ta vastab kahele kolmest kriteeriumist:

a) tõstab sportlikku sooritusvõimet;

b) on ohtlik sportlase tervisele;

c) kahjustab spordi vaimu.

Allikas: ANTIDOPING 

Kui ikka veel kuidagi hinge ei mahu, et me kohe ja kiirelt võitu ei saanud, siis hakkab meelehärmis mõistus otsima uusi võimalusi. Ja appi tõttabki fantaasia, luues säravaid kollektiivseid vandenõuteooriaid. Neid saab siis omavahel risti-rästi kommentaariumides tõe pähe kirjutades kinnitada ja järjest rohkem ja laiemalt uskuma hakata.

"Norra teooria", siin lööb välja viha ja kibedus võitjate või lihtsalt paremate suhtes:

-Nagunii nad panevad;

-Ega nad muidu ei oleks nii ees;

-Kogu maailm vihkab neid;

-Vaadake, jälle tatti tilgub (mis siis et pooltel teistel tilgub ka, ma nimesid ei nimeta);

-Nad on juhtkondades;

-WADA (maailma dopinguagentuur) tantsib nende pilli järgi;

-Neid ei kontrollita meelega;

-Norrakate dopinguproove võltsitakse;

-Ainukesed, kes neile vastu saaks, on venelased ja neid kiusab WADA meelega;

-Neil on kõigil astma ja salbutamol või symbicort garanteerivad automaatselt tiitlivõidu.

Tõeliselt väike on oma olemuselt inimene, kes ei oska võitjast lugu pidada vaid hakkab teda vihkama. Sport peaks õpetama meile vastupidist!

Aga „kõikpanevad” filosoofia lubab sul võitjat vihata! Milline rõõm, eks?!

Viha ei lase näha laiemat tausta ja võitjate kultuuri ning valikuvõimalusi, mis on tegelik võidu alus.

OK, ei Johaug ega Sundby pole minu jaoks enam endised pärast seda, kui mingi jamaga vahele jäid. Aga mitte pimesi kogu Norra suusatamine.

Vahel ma mõtlen, et kui mõni eestlane oleks Schumacheriga samal ajal F1 sõitnud, siis kas "kõikpanevad"-tüübid oleksid teda ka vihanud...

Viha laieneb ka kontrollijatele, kes tegelikult seisavad Ausa Mängu eest.

WADA teooria:

- WADA on loomulikult norrakate kontrolli all;

- WADA on nagu pubekast laps, kes ihkab Eestile kättemaksu Veerpalu juhtumi eest;

- WADA lihtsalt kiusab väikeseid riike;

- millegipärast kiusab WADA venelasi ka;

-norrakaid ei kontrolli WADA mitte kunagi;

-kui WADA kogemata norrakaid kontrollib, siis teisiti kui teisi. Teatab näiteks pool aastat ette...

Ja muidugi süüdistatakse endiselt hirmsat moodi Kristjan Porti. Ta on ilmselgelt siis käsilane ja pahatahtlik tüüp. Lausa rahvavaenlane, et ei luba sohki teha. Kõik teised ju panevad!!!

Äkki tuuakse välja blatnoiponjatjed. "teha võib, vahele ei tohi jääda" „loll, et vahele jäi”, "pani kitse"... 90ndatel oli võibolla vaja ümbritseva maailma mõistmiseks selliseid asju teada. Aga sportlased ei ole ju elukutselised pätid!!! Tavaliselt...
70ndatel ja 80ndatel oli peaaegu ok, kui kenasti riigilt varastati. „kõik ju varastavad” versus „kõikpanevad”... sissejuurdunud nõukoguliku mõtteviisi pärand põlvest põlve?

Isiklikku vaadet sisse tuues mäletan, et vähemalt minu isa taunis absoluutselt igasugust varastamist. Ka riigilt.

Venelastel on mitme muu hea ütluse hulgas selline, et kes on ise ahju taga peidus olnud, oskab teist sealt otsida.

Ehk, kui sa ise oled piisavalt räpase mõtteviisiga, et oled valmis omasid tüssama: jooksus lõikama või näiteks purjelauasõidus jätad rajamärgi võtmata, siis oskad selles ka teisi kahtlustada.

Ja siis finishis patsutad teisi ja sõbrustad... Huvitav, kas vaatasid riietusruumis sõprade rahakotid ka üle?!

Aga sportlased ei ole omavahel vaenlased vaid samu väärtuseid kandvad inimesed, kes julgevad omavahel mõõtu võtta. Vähemalt võiksid olla... Sellepärast ma enam hokit ei vaatagi, et seal on asjad täiesti paigast ära, kui tahetakse ja lubatakse üksteisele vihaselt kallale minna.

Vahest ei saa me lihtsalt aru, et enamuses muu maailma spordis elatakse teistmoodi? Mõeldakse teistmoodi. Kasvatatakse lapsi ja noori teistmoodi. Treenitakse teistmoodi.

Kui te ikka ei taipa, siis palun, teeme ühise kirja Jaak Maele ja kutsume ta uuesti rääkima oma Norra-kogemusest. Kunagi Vabaduse Väljaku kohvikus esitas ta muljetavaldavalt oma mälestusi. Ja seal räägitu oli shokeeriv isegi minu, Marit Björgeni ketserliku poolehoidja jaoks.

Me ei saa aru, et talent on nagu kuldkala (väljend vestlusest Sparta treener Mariusega). Tõenäosus, et meile selline isik sporti satub on hirmus palju väiksem, kui suure valimiga riikides Ja kui meie „kuldkala” läheb laisklemise, puhta lõbutsemise, otseteede, tolereeritud sohitegemise, trikitamise jms kultuuriga kaasa, siis ei avaldugi need võimed kunagi.

Mõni kuldkala ehk siis proff on oma mõtteid ka öelnud ja asjatundjate omad erinevad tunduvalt muudest "kõikpanevad" targutajate mantratest.

Näiteks Tanel Kangert FB

Ja üks kommentaar:

Täistabamus Kanks, treeningmetoodikad on edukate suusariikide doping mitte preparaadid, lisaks treeningbaas ja talendivalik. Meie delfikommentaatorist ilalöug jahub ikka oma Norrat astmaatikutest ja et teised panevad ka.

Veel torkas kuskilt FB-s silma selline arukas kommentaar:

Mari-Ann Kelam Jama tuleb kui inimesed teevad valesid otsuseid. Kui võitmise lootus kaalub üle ausust ja väärikust. Kui arvatakse, et vahele ei jää. Ja kui lõpuks vabandused tunduvad olema pigem kahetsus, et jäidki vahele. (Ei tea, kas ebaausalt saadud võit või diplom on ikka sama magus kui see mis ausalt teenitud?)

Kas tõesti dopingu abil saavutatud võit saab olla sama magus? Kas pakub rahuldust teadmine, et ma tegelikult ei olnud parim? Lihtsalt tegin sohki...

Kas metsikus võidunäljas läheb see vassimise asjaolu üldse meelest?

Või tekib siiski kuskil vastuolu, mille inimene peab ületama? Ja siis teeb ta endaga kompromisskokkuleppe. Ta võib hakata uskuma võimatut, peaasi, et see toetaks tema suunda ja leevendaks vastuolu.

 Dopingu puhul hakkab sportlane näiteks kinni „kõikpanevad” ideoloogiast.

Siingi saab mõni kogenud spordiajakirjanik või pröökav tugitoolisportlane lahkelt abikäe ulatada.

Kas mõistate? Sisemiste vastuolude küüsis heitlev sportlane on viljakas pinnas sellise leevendava seemne jaoks.

Ta teeb iseendaga kokkuleppe ja läheb dopingu teele.

Veel aitab kaasa uskumine, et millegipärast enam treeninguga edasi ei saa. Seda tuntakse, kui platooseisundit.

Platool olev sportlane näeb, kuidas konkurendid järjest paremaks muutuvad ja otsib meeleheites uut võimalust. Vaatmata sellele, et platoo on treeningprotsessis normaalne nähtus.

Või siis on tõesti käes võimete lagi ja seda võiks aktsepteerida!

Näiteks, me otsime kõik ju elus naudinguid, aga ometi ei taha me sedatüüpi ekstaasi (ja sellega kaasnevat) nagu on nõela otsas tantsival narkomaanil!

Et nõela abil jõuab nagu (võibolla) kaugemale... aga taust ja riskid pole seda väärt!

Öeldakse „Sport on ju meelelahutus!! Las gladiaatorid areenil siis teevad, mida tahavad!”

Päriselt?!

Sport on olemuslikult hoopis midagi muud, kandes väga tugevalt olulisi väärtusi!

Vabandage, ma tõesti ei soovi pühendunult ette valmistada meelelahutajaid, kui muud tehes teeniksin 5x rohkem!

Ja kõik need sponsorid... kas arvate, et nad toetavadki lihtsalt masside meelelahutust? See võib olla viimasel ajal rikutud maailma trend, kuid mitte kandev põhimõte.

Spordi toetaja on ikkagi pigem metseen või fanaatik, kes näeb spordis ka midagi muud.

Jällegi jõuan sinna, et maailm koosneb paradoksidest.

Kunagi kirjutan ilmselt sellest, kuidas ka sooritust toetavad legaalsed preparaadid võivad treeningutel kasutamise korral hoopis vastupidise efekti anda.

Antud loo suurim paradoks on selles, et isegi heatahtlikud ja muutusi soovivad „kõikpanevad” jutustajad kaevavad sporti ja väärtusi järjest sügavamale auku.

Kõlab nagu päevakohane valimisreklaam, aga... Ärge parastage ja õigustage! Valige teistsugune tee!!

Valige hoopis AUS MÄNG ehk Fair Play oma ideoloogiaks. See oleks professionaalne.

Või uurige vajaduste saavutusteooriat, millega hakati välja tulema juba 1974 aastal ja mida õpetatakse juba esimeses Spordi Üldained õpikus spordipsühholoogias.

Treeneritele rääkis sellest efektselt ja veenvalt Kaivo Thompson, tutvustades kahte võimalikku "teed": 
a) võidud iga hinna eest 
versus
b) indiviidi võimete maksimaalne avamine ning sellega kaasnevad tulemused.

Loomulikult on teine tee vähem dopingule kallutav ja seega soovituslik.

Teen ettepaneku:

Puhtasse sporti usu taastamiseks võiksid sportlased, kes vähemalt ühena loetelust:

- osalevad rahvusvahelistel tiitlivõistlustel;
- on Eesti Meistrivõistlustel esikolmikus;
- treenivad Olümpiamängude sihiga;
- on sponsoreeritud

laadida sotsiaalmeediasse üles pildi, kus osutavad sõrmega iseendale.
Juurde võiks lisada #minaolenpuhas; #fairplay; #iamclean; #kõikeipane

Lõpetuseks ütlen, et olen viimastel aastatel otseselt treeninud päris mitut olümpiasportlast ja kinnitan, et neist keegi "ei pane"!!!

Ootan Östersundi ja soovin puhast sporti!!

Mõttekaaslase ARVAMUS