Teist korda
Me ei märka seda, et identiteet on meil ammu olemas. See, mida maailm otsib paaniliselt näiteks virtuaalsusest. Eesti asjade suhtes protesteeriv välismaa mees Londonis Eesti saatkonna ees mainib... et neil oleks see kõik justkui läbi käidud... Ei, meil on olemas miski, mida nad ehk ei taju. Meil on tegelikult olemas identiteet, päris oma keel, oma kodumaa. Sadade, kui mitte tuhande aasta jooksul juurdunud universaalsed mentaalsed tugisambad. Ma ei mõtle siin viiskusid, rukkileiba ja hapukapsast. See on midagi hoopis muud, millest teised aru ei saa. Ja me ise ka ei saa kohe aru. Mõni ei saa saamagi. Paaniliselt uue järgi joostes ja sellest kinni haarates tegutseme ajuvabalt, ise märkamata. See on umbes nii, nagu püüaksime vägisi surfiasju vedada uue välismaise tõukerattaga, kuigi meil seisab maja ees sõidukorras Volswagen Multivan. „Tulijatel kõik on võõras, olijatel kaob kultuur” – jälle!? Ammu lauldud keskealiste vanameeste igav joru?! Aga kuidas nad teadsid? Tegelikult o