Teist korda

Me ei märka seda, et identiteet on meil ammu olemas. See, mida maailm otsib paaniliselt näiteks virtuaalsusest. Eesti asjade suhtes protesteeriv välismaa mees Londonis Eesti saatkonna ees mainib... et neil oleks see kõik justkui läbi käidud... Ei, meil on olemas miski, mida nad ehk ei taju. Meil on tegelikult olemas identiteet, päris oma keel, oma kodumaa. Sadade, kui mitte tuhande aasta jooksul juurdunud universaalsed mentaalsed tugisambad. Ma ei mõtle siin viiskusid, rukkileiba ja hapukapsast. See on midagi hoopis muud, millest teised aru ei saa. Ja me ise ka ei saa kohe aru. Mõni ei saa saamagi.

Paaniliselt uue järgi joostes ja sellest kinni haarates tegutseme ajuvabalt, ise märkamata.

See on umbes nii, nagu püüaksime vägisi surfiasju vedada uue välismaise tõukerattaga, kuigi meil seisab maja ees sõidukorras Volswagen Multivan.

„Tulijatel kõik on võõras, olijatel kaob kultuur” – jälle!? Ammu lauldud keskealiste vanameeste igav joru?! Aga kuidas nad teadsid?

Tegelikult on tulnukal ükskõik, millise põhjamaise linnakese bussi tagaistmel vedeledes oma nutiseadet jõllitada. Peaasi, et keegi ei tüüta ja sotsiaalraha jookseb. Meil ei ole. Või mõnel ikkagi on ükskõik, sest on tekkinud juurteta pinnapealne kosmopoliitne hall inimkiht. Ja tegelikult on see nende vabadus.

Uue ihalus on nooruse tuhinas arusaadav. Aga kui viskame ära 40 aastat vana täiesti kasutuskõlbliku lõikelaua, et osta selle asemele uhiuus, plastmassist ja hiina oma. Peaasi et oleks uus!!! Mis siis, et eelmise kinkis vanavanaisa vanavanaemale (mitte vanavanaisa vanavanaisale!) hõbepulmadeks ja selle peal on leiba lõiganud mitmed põlvkonnad. Ja siis ostame 40-aastastena ahhetades hispaania täikalt 300 Euro eest aegumatu ja tõeliselt vana lõikelaua, mis siis, et ENDA vanavanaisa oma on juba ammu prügimäel ära põlenud.

Moodne on olla liberaalne. Moodne on olla mitmekesine. Ei ole selles mitte midagi halba, kui me ei kaotaks ära Volswagen bussi ja vanavanaisa lõikelauda. Sest pärast seda tekib meil segadus. Läheme kaasa multikultuursuse, pinnapealsuse, orientatsiooni puudumise jms asjadega. Tekib suur ebakindlus ja turvatunde puudumine. Depressioon...

Selleks, et õppida inimesi tundma, ei pea tingimata matkama kuskile teisele poole maakera, mis iseenesest on loomulikult superkogemus. Loomulik on ka see, et tagasi tulles püütakse pisut liialdatult kopeerida nähtut ja värskendav kogemus, mida reisimine tegelikult on, ajab natuke segadusse.

Kui oled kaua ära olnud, siis näed asju nagu teise nurga alt. See juhtub muuseas ka shamaanirännakul käies.

Tegelikult tuleb lihtsalt olla tähelepanelik ja inimeste tundmise kogemuse saab vabalt ka väiksematest süsteemidest.

Kes teab, see teab

Ega asjata pole öeldud, et vangimajas võib saada heaks inimesetundjaks. Aga noored (ja ka vanemad) inimesed on kärsitud ja nad on tüdinenud olemast tähelepanelikud jälgijad, kui lisamotiivina ei lisandu kultuuri uudsust.

Minu kõige depressiivsemad ja sihitumad tuttavad on kõige suuremad mitmekesisuse pooldajad. Eestikeelseid sõnu unustav ja inglise sõnu jutu sisse pikkiv noormees on täiesti identiteedikriisis. Kui psühholoogilisel loengul küsida, et kes ta on, tuleb vastuseks võrdlemisi segane määratlus. Ja see avaldub selgelt ka ärevusolukordades juhitamatu käitumisena. Ja selliseid näiteid on palju.

Piiratud tingimustes (kaitsevägi, vangla, mungaklooster vms.) muutuvad sellised tüübid väga vastuvõtlikuks teistsugustele seksuaalsetele orientatsioonidele. Preestritest saavad lapsepilastajad ja vägistajad, noored poisid muutuvad ahvatelvaks. Ma näen siin kahjuks selget seost. Isegi religiooni juured ei pruugi olla nii sügavad, kui alateadlik keeleline ja rahvuseline identiteet, mis toetab, kui tahad.

Enda viltukasvamist on inimesel raske tunnistada. Lihtsam on mõelda, et nii pidigi minema ja kõik on kaasasündinud. Mitte mingil juhul ei ole isik ju ise vastutav, et psühholoogilised juured läbi lõikas, eks?! Täiesti selgelt on siin erisusi. Aga ma räägin trendist. Ja sellest, et oma mõtteviisi hakatakse levitama. Maalt linna saabunud (veel) pringi tagumikuga poistele antakse aineid ja sugardaddy selgitab mahedalt, et kõik progressiivsed noorukid teevad vanematele härradele suuseksi. Et maailm on mitmekesine. Et nüüd saad kohe ilusad lõhkised teksad ja teeme soengu ka korda, natuke blondeerime otsi. Ja räägi palun peenema häälega!!

See ei ole minupoolne rünnak! See on kontrastne näide ja ma ei vihka tegelikult kedagi, kes on loomulik ning ei pese ajusid.
Kuigi seda peetakse millegipärast õigemaks on ka noortele plikadele tehtud ajupesu vastik.

Kui teha statistikat „kõigieesti” poolehoidjate osas, siis on need enamasti naised. Vähemalt minu FB tutvusringkonnas oli ca 120 naist, kes oma pilti tühja südamega ehtisid ja pisut alla 20 mehe. Väga ilmne sooline jaotus. Kas see tuleb tõesti sellest, et meie nendel arvukatel esiemadel, kes olid Taanist ja Lätist röövitud, pidi olema võõralembuse geen? Ja kellel ei olnud, see hüppas merre ning sai hukka?

Või on meil olnud pikka aega kogemust vaid rändavate välismaiste meestega ja nii pole eesti meestel olnud lihtsalt võimalust välismaa naistele siin külge ajada?
Juba paarkümmend aastat tagasi märkasime sõpradega pubides neid välismaa meestele hirmsal moel külgekleepivaid tibisid, kes vatrasid õnneliku näoga inglise keeles ja olid enda meelest megakosmopoliidid ja jube tähtsad. Kutsusime seda tüüpi plikasid omavahel „äktseli-naisteks”, sest nad tundusid jube õnnelikud, kui said inglise keeles mõnda parasiitsõna korrutada.

Juba siis ei meeldinud me üksteisele. Meie, kui „igavad” (samast kultuurist) eesti mehed ja need võõraihalusega eesti plikad.

Viimase aja poliitilised sündmused on muutnud väga paljud inimesed minu jaoks võõramaks ja võltsmoraali tõttu eemaletõukavaks. Paljastub tõeline väiklus ja manipuleeritavus. Sotsiaalses mõttes tunnen paraleeli aprillirahutustega, pärast mida oli mul veidi raske venelastega suhelda ilma, et oleks neis vaenlasi tunnetanud. Selliste asjade tagasiloksumine võtab kõvasti aega. Aastaid ja aastaid ning vajab häid kogemusi venelastega suheldes (kõik ei olegi oma identiteedis võitjad ja vabastajad!), mida õnneks on jälle olnud. Paistab, et äärmusliberaalsetega läheb samamoodi. Teist korda.

Ma olen olnud täiesti neutraalne inimene ja peaaegu isegi liberaalsuse poole kalduv. Aga mul on olnud juured ja identiteet. Ja nüüd, kui näen ja tunnetan seda jauramist, sallimise, erilise mitmekesisuse pealesurumist ning võltslikkust, olen hakanud muutuma järjest parempoolsemaks. Mida rohkem sunnitakse kõiki veidrusi armastama ja kõigiga oma kodumaad jagama, seda vähem ma seda teha tahan. Pole midagi parata, vägisi ei saa. Jõud tekitab vastujõu.
Eriti ajuvaba oleks nagu see, et sunnitakse peale võltsvabadust, jätmata mulle endale samal ajal vabadust seda ise otsustada. See ei ole siiras, see on manipuleerimine ja petmine.

Nagu on tegelikult ka petmine, kui kutsutakse inimesi kokku lauluväljakule „ühiskonda kokku traageldama”, antakse üritusele kõlav nimi Eesti Laul või midagi nii, kasutatakse alatult väljendeid „Vabadus” ja „ei valedele”, kuid samas petetakse inimesi reaalselt kohale, et näidata siis sündmust massilise poliitilise üritusena kellegi (ilmselt EKRE) vastu. Uups, ei kutsutud inimesi... tõesti, kutsuti hoopis südameid, vabandust.
Jah, aga mulle isiklikult tundub see pettusena.
Ja mis on selle kontserdi TEGELIK motiiv?*

Propaganda Lauluväljakul ja fotodega eksitamine? Kõik sõltub vaatenurgast.

Ja siis ma küsingi veel, et mehed, kes te seda „kõigieesti” propagandat jagate, kas teie emad ja naised on ka kõigi omad? Aga miks kodumaa peaks olema?

Tõsi, mõned jagavad oma naist ja naisi ja mehi ja on elus õnnelikud. Pole probleemi. Kuid seda ei saa kellelegi vägisi peale suruda! Nagu ei saa ennast vägisi teistele külla ka kutsuda.

Kui mees püüab näida trendikas ja progressiivne ja kujundab ka oma maailmavaate selliselt, siis on see tema vabadus. Päriselt. Pluss siis vabadus tunnetada ka seda sisemist õõnsust ja juurtetust, mis tasapisi taustal ja enda sees tekkima hakkab ning mis viib lõpuks kurvastuse ja depressioonini. Pole mõtet endale valetada, sa oled seda tundnud. Sa oled tegelikult seda enda kõige suuremat sisemist vaenlast juba kohanud ja pelgad teda.

Välisega koos tuleb ju hoida ka sisemist tasakaalu. Vabadusega koos tuleb tunnetada kindlust pakkuvaid raame. Pindmiselt kergemad stiilid, moevoolud jms kräpp ei paku sügavat sisemist kindlust, mida me vahel kõik vajame. Kindlusetunne ei peitu meeletus mitmekesisuses ja segaduses, kuskil välismaal või lakkamatutes uutes kogemustes või nutiseadmetest sõltumises. Võid saada ainult kinnitust sellele, et tavaliselt saad hakkama. Aga sa ei tea siiski, kes sa oled ning põhjendamatu kurbus tuleb üha sagedamini.

Oih, hakkasin siin midagi jutlustama... vabandust, igaühel on ikkagi oma tee käia ja omad kogemused vaja saada. Tegelikult ei jõudnud ma murdosagi sellest kõigest selgitada ja pole lugeja süü, kui jutt segane seetõttu tundus. Ärge keegi tundke ennast solvatuna, see polnud kirjalikult mõtlemise eesmärk.

* - Kirjutamise ajaks ei olnud mainitud üritus veel toimunud, seega võis kõik minna hoopis teisiti. See on loomulik.

Mõtlesin veel, et miks just loomeinimesed on nö häirekella löömas, nagu nad ise seda nimetavad. Teate, selleks, et tekiks hea looming, ongi vaja tavalisest rohkem võimalusi näha ja lausa segaduse tasemel. Mis omakorda viib juba eelpool mainitud mentaalse segaduseni. Ega siis muidu loovad inimesed poleks rohkem depressioonile kalduvad. Mul oli kunagi üks töötaja, kes öösiti ei maganud ja nälgis, et saavutada teatav "loominguline seisund". Seepärast tundubki kunstnikute kirjumirjum maailmavaade loomulik, kuid ei anna neile ometi häid juhtimise ja visionääriomadusi, et ülejäänud inimeste kallal õiendada ning ennast paremaks pidada. Meelelahutaja jääb siiski meelelahutajaks. Ei muuda seda ka asjaolu, et tuntust ja populaarsust peetakse meil justkui tarkuse tunnuseks ning valitakse näitlejaid ja muid humoriste lausa riigikogusse. Sellest ei peaks nüüd mõistlik loomeinimene õhku täis minema vaid ikka oma liistude juurde jääma!

Kuidas see kõik meieni jõuab? asi on lihtne: mõnedele antakse lihtsalt rohkem sõna. Mõne käes on mikker. Näiteks raadiohääled DJ räägivad nädalavahetuse pidudest (alkohol jms - aga see jäeti ju nimetamata ja kõik on korrektne, eks?) mitte näiteks vabas õhus liikumisest. Räägivad sellest, et kui kütuse raha peaks üle jääma, siis nad kulutavad selle kohe ära. Räägivad sellest, et kevadeti on ilusad just õhtud (nad ei ole vist päris hommikuid näinudki). Räägivad sellest, et lumi on vastik ja halavad kestvalt suve järele... Ja tuhanded inimesed kuulavad päevast päeva ning lõpuks hakkavadki arvama, et elu käibki nädalavahetustel pidutsedes, enamasti suvel ilma vastiku lumeta, kontrollimatult kulutades ja üldiselt ikka õhtuti. Ning siis me mõtleme, et kuskohalt see kõik tuleb? Mõistus saab palju vähem sõna, see pole moodne.
Mulle isiklikult on tihtipeale sümpaatsem risti vastupidine sõnum: nautige just hommikuid, liikuge looduses, tarbige vähem alkoholi, armastage ka lund ja vihma, investeerige raha kui peaks üle jääma, tehke seda tööd, mis meeldib, et ei peaks ainult nädalalõppudel elama...

Maailm on muutunud! Keegi tuttav (endine) tühisüda postitas FB-s, et Kurjus on kaval ja et Kurjus ei oota. Tal oli õigus. Seekord püütakse meid hävitada häbitult meie oma sini-must-valgete lippude all seistes, kaaperdades sõna "vabadus", valetades "ei valedele" loosungi alt.
Kui lühike saab olla poliitikategelase mälu, kui just politseile ebaõnnestunud valekaebuse läbi valetanud isik tõstab "ei valedele" ürituse puhul meie lipu ja annab intervjuu?!?! Kui suur saab olla nahaalsus?! Eetika on sügaval prügikastis.



Üks teine huvitav ARVAMUS