Laktaat

Esmalt peaks vahepealse kriitika taustal vist ütlema, et see pole teadusliku artikli nimele pretendeeriv kirjutis. Ma ei esita siin eriti viiteid ega absolutiseeri mingeid teadmisi lõplikuks. Uurisin lihtsalt treeningmeetodeid ja jõudsin huvitavate lugemisteni, mis olid piisavalt ketserlikud minu jaoks, et neist hakata märkmeid tegema ja lõpuks mõtlesin, et mõningase mugandamisega saan need ka teistele lugemiseks välja panna. Põnevamad ja senistele teadmistele suuremat väljakutset esitavad lõigud tegin neooniga nähtavamaks.

See jutt tuli kogemata palju pikem, kui plaanisin.
Täiesti tõsi, et arusaamine asjadest areneb sujuvalt ja mõistmine ei tule mitte üleöö. Treenerite koolitustel lõi paljudel asjad lukku juba oksüdatiivsete ensüümide mainimine... minul läksid suusad tol ajal natuke risti, kui mängu tulid Krebsi tsükkel ja hakkas korduma sõna püruvaat, mis ei klappinud koheselt enam glükogeeni, lipiidi või kreatiinfosfaadi jms. asjadega.
Siin tekstis tuleb ette ka igasuguseid mõisteid, aga nüüd usun ma, et kirjutasin siia selle, millest ise ka aru saan. Uued ja huvitavad terminid tähistavad füüsilise koormuse all toimivaid füsioloogiliste seaduspärade murdepunkte, mille üle on huvitav mõelda. Võibolla kunagi ka praktilisemalt rakendada.

Veel meenub, et välismaal viibinud vastupidavussportlased rääkisid, et seal treenitakse mingite hoopis teiste põhimõtete järgi. Natuke oli seda raske lõpuni uskuda aga mine tea... Meie traditsioonilises süsteemis kahtlemise tekitas ka see, et kui kunagi endise Peda ruumides toimunud loengus küsisin laktaadist energia saamise kohta, ei saanud ma päris head vastust. Rääkisime siis laktaadipuhvritest, kuid allpoolt tulevast ainevahetusest juttu ei olnud... Ka Jaak Mae kõneles oma kunagistes Norra-meenutustes, et vahepealsetes (3-4) tsoonides treeniti vähe ja viitas polariseeritud treenimisele (ehkki ta seda väljendit ei kasutanud), mis justkui toetab siin tekstis esinevat Kalifornia ülikooli teadlaste teooriat.

Laktaadi eemaldamist ja energeetilist kasutamist arendab vastupidavustreening. Kuid millise intensiivsusega?! Autor ujumas.

Laktaadilävi. Seda terminit kasutatakse aastaid erinevate spordialade juures ning see on üks paljude sportlaste ja treenerite poolt enim treeningutel kasutatavaid mõõdikuid kogu maailmas.

Kuid ikkagi, kas me teame päriselt, mis tegelikult on laktaadilävi? Kas see üldse on sama mis anaeroobne lävi? Mida selle teadmisega trennis peale hakata?

Erinevatel treenerite koolitustel on jäänud kõlama määratlus, et anaeroobne lävi tähistab südamelöögisagedust, mille juures tekib oluline hapnikuvõlg ning kasvab järsult laktaadi kuhjumine verre. See tähendab, et lihaste energiaga varustamiseks ei piisa enam aeroobsetest protsessidest ja juba segatsoonis käivituma hakanud anaeroobsed energiatootmise mehhanismid muutuvad ülekaalukaks. Aga kas see ikka on nii ja mida see siis tegelikult treeneri jaoks tähendab või milliste otsuste tegemisel abiks on?

Üheselt määratletakse anaeroobse läve laktaadi kontsentratsiooniks veres 4mmol/L ja seotakse see kindla pulsisagedusega, kusjuures selle teooria järgi vaadeldakse dünaamilise muutujana anaeroobse läveni jõudmise kiirust või muud vastavat koormust.

Paljude vastupidavustreeningute piibliks olnud „Jooksja tarkvaras” lisatakse veel, et anaeroobse läve ületamisega suureneb järsult lihasrakkude happesus, millega surutakse maha oksüdatiivsete ensüümide aktiivsus (ning sellega ka rasvade tarbimine energeetilise allikana). Kuna anaeroobse läve kontseptsioonis tegeletakse selle probleemi lahendamiseks hapniku saadavuse parandamisega, mis lõppude lõpuks on paljude poolt konstanteeritud kui „kaasa antud geneetiline eripära” - maksimaalne hapnikutarbimise võime, tekitab see treenerile lahenduste otsimises teatava ummikseisu ja ei käsitle üldse mitte laktaati energiaallikana või sellesuunalise võimekuse parandamise teed.

Tõsi, 2015 aastal välja antud "Spordi üldained" õpikus tuuakse välja, et areng on saavutatav läbi anaeroobse läve "suurenemise" (mõeldakse ikkagi sellele lävele vastava töövõime suurenemist) ja et anaeroobne lävi võib sportlase arengu käigus nihkuda isegi näiteks 10% Vomax tasemele lähemale...
Sellessamas õpikus tuuakse välja vastuolu, et isegi korraliku treenimise juures ei muutu lipiidide ja süsivesikute suhteline osakaal organismi energiavarustuses kehalisel tööl (lk 45). Ometi toimub anaeroobse läve nihe?! Pakutakse, et üheks põhjuseks on just aastatepikkune töö, mida ei saa uuringutes lühiajaliselt kopeerida või siis tippsportlaste geneetiline eripära (viimane juhib jälle käsilaiutavasse tupikusse).

Lahendusena soovitatakse kirjanduses parandada energeetiliste mehhanismide liikuvust, ökonoomsust ja püsivust.... mis võiks anda võimaluse võita ka endast 15 kuni 20% parema Vomax näitajaga sportlast (Jaan Loko, 2007).... Lohutus või tõde?

Lisan igaks juhuks, et selles kirjutises on minu vaatluse all energeetilised mehhanismid mitte sporditehnika ja taktika vms.

Anaeroobse läve definitsioon treenerite esimese taseme õpikust viitab vaid kehalise koormuse tasemele, mille juures laktaadi kontentratsioon veres tõuseb 4mmol/L

Aga kas me tegelikult teame, mis on üldse laktaat? Või millist rolli ta mängib sportliku soorituse ja ainevahetuse juures?

Mõneti kaasaegsem lähenemine on näha siin: https://www.terviseuuringud.ee/laktaat/

Siiani arvasin, et saan sellest laktaadiasjast aru. Noh... väiksena olin ma päris veendunud ka selles, et kraadiklaasil on raviomadused....

Väga palju ja suhteliselt meelevaldselt kasutatakse sünonüümidena termineid piimhape ehk C₃H₆O₃ ja laktaat. Tegelikult on laktaadi puhul tegemist piimhappe soolaga ehk C3H5O3  Kosmeetiline ebatäpsus? Võibolla, kuid eraldab terad sõkaldest.
Vesiniku vahe, aga see on päris tähtis, nagu hiljem selgub.

Lisaks sellele on laktaadi ja laktaadiläve mõistmise ümber palju segadust.

Varasematest uuringutest.

Laktaadi ümber on olnud palju teadmatust, vaatamata tema võtmerollile indikaatorina ja olulisusele ainevahetuses. Paljude aastate vältel arvati, et laktaat on lihtsalt anaeroobse ainevahetuse jääkprodukt. Mingil ajaperioodil arvati isegi, et laktaat kristalliseerub treeningujärgselt lihastes põhjustades tuntud lihasvalu... nüüd arvatakse teadvat, et see pole tõsi.

Kogu see laktaati ümbritsev müsteerium ei tulene aga sugugi teaduslike uuringute puudumisest. Laktaati hakati uurima juba 19. sajandil Nobeli preemia laureaadi Louis Pasteuri poolt, kes pakkus et laktaat tekib hapniku puuduse tõttu lihaste kokkutõmbumisel.
Veel üks Nobeli preemia laureaat Otto Meyerhof arvas, et glükogeen on laktaadi prekursoriks. Ta pani tähele veel lihaste erutatavuse ja ja laktaadi tekkimise seost.
1923. aastal määratlesid AV Hill ja tema kolleeg Lupton termini „hapnikuvõlg” („O2 debt”) ja seostasid selle laktaadi anaeroobse tekkega.

Aga alles 20. sajandi lõpus hakati päriselt ning laiemalt mõistma laktaadi rolli treeningul ja ainevahetuses. Ainevahetuse ekspert dr. George Brooks Kalifornia ülikoolist on laktaati ulatuslikult uurinud 40 aastat. Enamus (uut) teadmist laktaadist selles tekstis põhineb tema ja Inigo San Millani töödele. Laktaadisüstiku (lactate shuttle) hüpoteesi esitles Brooks juba päris ammu: Brooks G A. In: Proceedings of the First International Congress of Comparative Physiology and Biochemistry. Gilles R, editor. Berlin: Springer; 1985. pp. 208–218.

Mida me teame laktaadist praegu.

On teada, et laktaadi moodustumine saab toimuda aeroobsetes tingimustes ja et laktaadi produktsioon on lihasrakkude poolt aeroobsetes tingimustes toimuv glükoosi kasutamise tulemus.

Brooksi töödest on teada veel, et laktaat ei ole ole lihtsalt jääkprodukt vaid pigem kõrvalprodukt. Tegelikkuses on laktaat tähtsaim glükoneogeneesi prekursor (uue glükoosi tekitaja) meie kehas. Inigo San Millan pakub, et umbes 30 protsenti kehalise koormuse ajal kasutatavast glükoosist tuleneb laktaadi ümbertöötlemisest.

Viimane ainevahetuslik omadus ei ole kindlasti jäigalt sarnane kõigil inimestel, vaid tahaks loota et just see on treenitav omadus, mis viib arengule! Ja sellise protsendini!

Öeldes "puusalt", kuid tuginedes natuke siiski ka "Spordi üldainete" näitele on süsivesikute osakaal energiatootmises vastupidavusliku kehalise töö ajal ca 65,5% (loomulikult sõltub see töö iseloomust ja on erinev 100m jooksu ning 5000m jooksu puhul). Nüüd peaks ikkagi hr. San Millanile kirjutama ja küsima, et mitu% on mitokondrites toimuv laktaadi ümbertöötlemine arendatav ja siis saaks positiivse efekti ligilähedaselt välja arvutada!
Nimetatud teadlane on väitnud ka seda, et mitokondrite tihedus treenitud indiviidi aeglastes lihasrakkudes võib olla 3-4 korda suurenenud...

Ainevahetus.

Laktaat on võtmeregulaatoriks „intermediary” ainevahetuses, reguleerides energeetilise ainevahetuse allikate kasutamist. Ta surub alla ja blokeerib energeetiliseks otstarbeks toimuvat rasvade lõhustumist (lipolüüs) nagu ka rakkude poolt toimuvat glükoosi kasutamise määra (glükolüüs).

Kognitiivne funktsioon

Uskuge või mitte aga laktaat on hädavajalik isegi ajule olles neuronite jaoks peamiseks kütuseks. Laktaat on väga oluline pikaajalise mälu tarbeks ja võib olla seotud meie arusaamisega Alzheimeri tõvest (mõned uuringud näitavad, et kui neuronite poolne laktaadi kasutamine on maha surutud, tekib pikaajalises mälus pidurdus).

Haigused.

Laktaat on samuti seotud krooniliste ainevahetuslike haigustega nagu näiteks 2 tüüpi diabeet. Vere laktaadi tase selles populatsioonis on 2-3 korda kõrgem kui tervetel füüsiliselt aktiivsetel inimestel.

Vähirakkudel on häirunud ainevahetus mis kasutab liiga palju glükoosi aeroobselt (Warburgi efekt) ning tootes suuri koguseid laktaati võib see kaasa aidata kasvajate kasvule ja arengule.

On selge, et laktaat ei ole lihtsalt anaeroobse ainevahetuse jääkprodukt. Ta on oluline kütus ja ainevahetuse võtmeregulaator.

Laktaat ja sooritus

Laktaat on glükoosi kasutamise kõrvalsaadus lihasrakkudes. Mida suurem on glükoosi voog lihasrakku seda suurem on laktaadi produktsioon. Sõltumata hapniku saadavusest! Siit tuleb välja suurim erinevus anaeroobse läve kontseptsioonist. Kõrge intensiivsusega lihastöö ajal on 2. tüüpi kiired lihasrakud tugevalt kaasatud tänu suurenenud kokkutõmbe vajadustele. 2. tüüpi lihasrakud on väga glükolüütilised - kasutades palju glükoosi tekib palju laktaati. See on skeletilihaste loomulik tööpuhune kõrvalsaadus.

Intensiivse töö korral on laktaadi produktsioon mitmeid kordi kõrgem, kui puhkeolekus. Laktaadi tekkega seotud vesiniku ioonide (H+) vabanemisega kaasneb tähtis pH langus kontraktiilsetes lihastes, mis põhjustab happesuse (atsidoos). See ülemäärane vesinikioonide akumuleerumine, mis tekib muuhulgas ka ATP lõhustumisel lihaskontraktsiooni käigus (ATP hüdrolüüs), mõjutab lihaskontraktsioone mitmel moel.

Nagu ka Terviseuuringute lehel mainiti, väsimus ei tule otseselt laktaadist vaid hoopis vesinikust!

Näiteks võistleb (H+) kaltsiumiga (Ca++) troponiin C (lihaskontraktsiooni reguleerimisega seotud valk) sidumises. Vesininiku ioonid (H+) võivad blokeerida kaltsiumi vabanemist ja uuesti omastamist sarkoplasmaatilisest retiikulumist. Need mõlemad protsessid on seotud lihaskontraktsiooniga. Kõik see vähendab lihaste kokkutõmbumise võimekust ja viib sellega ka sooritusvõime vähenemiseni.

Me teame väga hästi, et mida paremal võistlemise ja treenituse tasemel on sportlane, seda vähem laktaati akumuleerub. Seda mõõdetakse ja võrreldakse näiteks sama töö intensiivsuse juures erineva tasemega sportlastel. See sageli täheldatud madalam laktaaditase tippsportlastel tuleneb tõhusast laktaadi eemaldamise mehhanismi mahust. Laktaati eksporditakse verre eemaldamiseks ja energeetilisteks vajadusteks peaaegu iga organi poolt. Igatahes, see protsess võtab märkimisväärselt aega (minuteid) kui samal ajal toodetakse laktaati treeningu ajal pidevalt juurde.

Hästi treenitud sportlased on väga efektiivsed ja ekspordivad vähem laktaati verre kuna nad puhastuvad laktaadist sellessamas laktaati tootvas lihases, mis võtab aega sekundeid või millisekundeid. See on väga suur eelis, sest laseb kontraktiilsetes lihastes vesinikuioonid (H+) kiiremini eemaldada ning samas töötleb ka laktaati kiiremini ümber lisaenergiaks (ATP).

Lihastöö ajal toodetakse laktaati peamiselt kiiretes lihasrakkudes, mis kasutavad palju glükoosi energia saamiseks. Laktaadist puhastumine (clearance) toimub peamiselt aeglastes lihasrakkudes. See on kompleksne protsess, mis kaasab erinevad laktaat-spetsiifilised transporterid ja ensüümid. Kiiretes lihaskiududes on palju transporterit MCT-4 (monocarboxylate-4), mis viib laktaati nendest lihasrakkudest välja. Aeglasetes lihasrakkudes on transporter MCT-1, mis toob laktaadi nendesse rakkudesse sisse. Seejärel muudetakse laktaat mitokondrites püruvaadiks. Seda teeb ensüüm nimega mLDH (mitochondrial lactate dehydrogenase) ja lõpuks sünteesitakse saadud püruvaadist ATP (energia).

Enamasti kirjeldatakse laktaadi ümbertöötlemisena glükoneogeneesi, kui protsessi, mis 90% toimub maksas ja ülejäänud 10% neerukoores... Anaeroobse glükoneogeneesi puhul täheldatakse küll õnneks mitokondriaalset möödaminekut (bypassi). Mainitakse ka seda, et glükolüüs ja glükoneogenees kasutavad mitmeid ühiseid ensüüme ning ei saa üheaegselt toimuda... Vahest tuleks uskuda, et Brooks ja San Millan tegid ikka kodutöö ära ning on selle pisiasjaga kursis. Või siis on küsimus selles, et mitokondriaalne glükoneogenees toimub lähedalasuvates aeglaste lihasrakkude mitokondrites millisekundite jooksul ning seega on võimalik teatava pikkusega lõdvestusfaasis. See viiks meid juba sporditehnika liigutuslike üksikasjade juurde... või siis ei nimetata seda mitokondrites toimuvat protsessi üldse glükoneogeneesiks?

Kui eelnevalt on arvatud, et glükoneogenees toimub maksas ja neerudes ja on energeetiliselt koormav kaotades summana 4 ATP molekuli ning on tuntud Cori tsüklina, siis jääb mulle praegu küsimus, et kas aeglaste lihasrakkude mitokondrites toimub protsess kuidagi teisiti.

Igatahes see Brooksi teooria (lactate shuttle) mulle meeldib, sest esitab võrdlemisi põneva väljakutse senistele arusaamadele!

On ka vastuväiteid:
"However, in recent report, Fulghum et al. concluded that lactate is a poor fuel for mitochondrial respiration" Fulghum K.L., Rood B.R., Shang V.O., McNally L.A., Riggs D.W., Zheng Y.T., Hill B.G. Mitochondria-associated lactate dehydrogenase is not a biologically significant contributor to bioenergetic function in murine striated muscle. Redox Biol. 2019;24:101177. [Europe PMC free article] [Abstract] [Google Scholar]

Ja arutelu siiski käib veel:

"Lactate dehydrogenase supports lactate oxidation in mitochondria isolated from different mouse tissues"

https://europepmc.org/article/PMC/6812140#bib10

Tuleb välja, et vastupidavusliku suutlikkuse laeks peetud hapniku omastamise võimele lisandub võimalus kõrvalproduktidest omakorda OLULISELT energiat juurde saada ja täiega edasi panna!!!

Ning mis kõige tähtsam - see on treenitav omadus, mitte geneetiliselt lõpuni määratud!!

Ja mida selle teadmisega nüüd peale hakata?

Vastupidavustreeningu (tsoon2) ainevahetuslik eesmärk on:

- parandada laktaadi eemaldamise ja ümbertöötlemise mahtu eelkõige aeglastes lihasrakkudes läbi mitokondrite arvu suurendamise ning

- suurendada MCT-1 ja mLDH arvu.

Nii kõrge intensiivsusega trenn, kui ka tsoon2 treening suurendab MCT-4 arvu, et laktaat kiiretest lihasrakkudest eemaldada.

Nagu katsetest näha, on laktaat peamine, mis eristab erineva tasemega sportlaste sooritust. Laktaadi analüüs võib anda meile palju teavet lihase ainevahetusest koormuse ajal, me võime kaudselt hinnata mitokondriaalset tihedust, läbi lihasrakkude aktiveerimise mustri ka energeetiliste ja oksüdatiivsete allikate kasutamist.

Laktaadi test on arvatavasti kõige parem vahend, et hinnata lihaste ainevahetuslikku stressi ja sooritust, eriti vastupidavusalade sportlastel. See on ilmselt ka parim meetod eeldatava tulemuse ennustamiseks võistlustel nagu ka suurepärane vahend, et kirjeldada individuaalseid treeningtsoone. Nende treeningtsoonide juures on laktaadiläve tsoon just see, mille juures arvatavasti soovitakse treenida (küsitav) ja areneda. Ainuke (parim) võimalus selleks on otsene testimine.

Küsimust tekitab laktaadi verre imendumise aeg, sest see ei juhtu koheselt peale koormuse suurenemist. "Maksimaalsel pingutusel määratakse laktaati alles 4., 7. ja 10. minutil, kuid suurimad väärtused on saadud ka 15. minutil pärast koormust. 

Mis on laktaadilävi?

Ilmselt on see sportlaste ja treenerite poolt väga palju kasutatud termin. Samas on suuri vasturääkivusi selles, mida laktaadilävi tegelikult tähendab või milline töö intensiivsus selle välja toob.

Üldiselt teatakse laktaadiläve sellise töö intensiivsusena või laktaadi kontsentratsioonina veres, mille juures sportlane suudab veel taluda kõrge intensiivsusega pingutust kindla ajaperioodi vältel. Ja siin ongi vastukäivus: mis on see „kindel ajaperiood”? Mis on see laktaadi kontsentratsioon? Kui kaua me talume seda antud töö intensiivsust, enne kui kokku kukume?

Jah, ma tahan ka kohe tõsta käe ja öelda, et hei, me ju räägime alati sellest anaeroobse läve 4mmol/L piirist...
Tuleb välja, et meile, Eesti treeneritele, õpetatakse enamasti küll just seda anaeroobse läve piiri, kuid maailmas saadakse asjadest erinevalt aru ja kasutatakse ka teistsuguseid meetodeid ning kontseptsioone.
Igaks juhuks vabandan, kui midagi on meelest läinud, sest see lihase ainevahetuse osa räägiti kolmanda päeva õhtupoolikul ja mul oli tegemist, et silmi lahti hoida kogu selle biokeemilise ettekande ajal. Pealegi kasutab ka muu maailm mõnikord siiski anaeroobse/aeroobse läve mõistet, kuid me oleme vist natuke liiga palju sellesse kinni jäänud, otsides lahendusi lihtsalt hapnikust...
Hästi, Vahur Ööpik jõuab "Spordi üldainetes" (2015) anaeroobset läve kirjeldavas osas leheküljel 47 ja viimases lõigus (kuhu tavaliselt pannakse sellised kahtlased asjad) tõdemuseni, et "Anaeroobse läve tõus vastupidavustreeningu tagajärjel on küll seletatav laktaadi produktsiooni langusega töötavates lihastes, kuid see ei ole ilmselt ainus põhjus. Nähtavasti aitab laktaadi kuhjumist verre vähendada ka selle metaboliidi tööaegse kasutamise suurenemine treenitud organismis. Väga tõenäoline on, et treeningu tulemusena suureneb lihastest verre sattunud laktaadi kasutamine maksas ja neerudes glükoosi tootmiseks". Yess, Vahur! Juba hakkas tulema, kuigi viimase lausega viitab ta jällegi tavalisele suhteliselt kauakestvale Cori tsüklile.

Ja siiski: "During both rest and exercise, skeletal muscle is a major site of lactate oxidation as well as production" https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC15362/

Mitmed teadlased ja treenerid on püüdnud neile üle-eelmises lõigus toodud küsimustele pikka aega vastuseid leida. Esimesed teated laktaadilävest tulevad 1930 aastast, kus W Harding Owles nimetas selle „Owlesi punktiks”. 1964 aastal pakkusid Waserman ja Mcilroy välja termini „anaeroobne lävi” (seda kasutatakse eestikeelses erialakirjanduses siiani), mis tugines arusaamisele, et laktaadi akumuleerumine on põhjustatud hapnikupuudusest lihastes ja edaspidiseks lihaskontraktsiooniks on hädavajalikud anaeroobsed energiatootmisprotsessid.

Mader jt. määrasid 1976 aastal, et aeroobne lävi saavutatakse, kui vere laktaadikontsentratsioon on jõudnud 4 mmol/L, mis 1981 aastal nimetati Sjödini ja Jacobseni poolt „Onset of Blood Lactate Accumulation” ehk OBLA. 1979 aastal oli pakutud Farrel jt. poolt terminit OPLA asendades sõna „blood” sõnaga „plasma” ja mis tähistas pingutuse intensiivsust, mis tõstis laktaadi taseme 1 mmol/L jagu baasjoonest kõrgemale.

1981 aastal pakkusid LaFontaine jt. välja termini „Maximal Steady State”, mis tähistas teoreetiliselt vere laktaadikontsentratsiooni 2,2 mmol/L

1983 aastal pakkusid Coyle jt. lõpuks välja termini „Lactate Treshold”, mis tähistas mittelineaarset veres oleva laktaadi suurenemist vähemalt 1 mmol/L võrra.

Veel üks termin „Maximal Steady-State Workload” ehk MSSW pakuti välja Borch jt. poolt 1993. aastal ja tähistas 3 mmol/L fikseeritud piiri.

Viimaks 2003 aastal tuli Veronique Billat välja terminiga „Maximal Lactate Steady State” ehk MLSS, mis märgib koormuse intensiivsust, mille juures vere laktaaditase on talutavalt jätkusuutlik (sustainable).

Väga segadust tekitav! Teadusringkondades on palju teooriaid ja hüpoteese ning puudub konsensus selles, mis ikkagi on laktaadilävi „lactate treshold”. Üldine arusaam laktaadilävest on siiski selline, et mida rohkem on lihased ainevahetuslikus stressis, seda rohkem akumuleerub laktaati ja H+. Mitokondrid kontraktiilsetes lihastes saavad samal ajal koormatud laktaadi puhastamise protsessis osalemisega. Kui koormus suureneb, küllastuvad mitokondrid ja ei suuda enam piisavalt laktaati eemaldada ning see eksporditakse verre, kus me näeme laktaadi taseme tõusu, mis vastab ainevahetuslikule tegevusele mille juures pole enam püsivalt võimalik intensiivsust säilitada.

Dr. Inigo San Millan Kalifornia ülikoolist ütleb, et tema arvates on oluline vaadelda laktaadiläve kontseptsiooni erinevate arusaamade järgi. Kahjuks ei tee paljud sportlased mitte kunagi laktaaditesti ja ei saa tegelikult infot oma laktaadi ainevahetuse kohta, kuid räägivad samas laktaadiläve treeningutest.

Peale selle kirjeldatakse laktaadiläve treeninguid kõrge koormusintensiivsusega pingutusena, mida saab taluda vaid lühikesi perioode ning siin on taas palju segadust. Kus me peaksime defineerima, et harjutuse intensiivsus ja sooritamise aeg esitavad vastupidavusele selise väljakutse, et pingutus on suur? Kas see on 5, 10, 30 või 300 minutit? Kas see on 3, 4 või 6mmol/L laktaadina veres? Sportlane suudab taluda erinevaid laktaadikontsentratsioone erineva tegevuse juures ja erineva ajaga.
Näiteks maratonijooksus määratud tempot hoides on tegemist tõsise pingutusega, et hoida „maximal steady state” tsoonis tööd, mis võiks olla tegelik „laktaadilävi” ja mis vastab umbes 2-2,5mmol/L tasemele. Ja ikkagi on see tase erinev, kui vaadata poolmaratoni või 10km jooksu, kus tulevad välja kõrgemad laktaaditasemed.

Tundub, et igal vastupidavusalal on oma laktaadilävi, mis on eduka soorituse võtmeks.

Laktaadiläve edasiarendus

Kõik see on jällegi väga segadust tekitav, mistõttu peaks vaatlema laktaadiläve kontseptsiooni rohkem pragmaatilisel viisil.

Me peaksime arvestama erineva terminoloogiga nagu näiteks eelpool kirjeldatud idee maksimaalsest ainevahetuslikust stressist, mida talutakse ettemääratud aja jooksul ehk maximal metabolic steady state/MMSS. Olenevalt spordialast ja distsipliinist võiks olla erinev MMSS, mis esindab näiteks iga distantsi puhul maksimaalset ainevahetuslikku stressi, mida suudame taluda. Edasi peaksime „tõlkima” selle MMSS-i vere laktaadisisalduseks et saada teada laktaadilävi või mingi muu parameeter nt. pulsisagedus, töö võimsus (power output/FTP) või jooksutempo.

See ei oleks lihtsalt kasulik teave tulemuse ennustamiseks vaid sobib ka arengu jälgimiseks. Ühel või teisel moel teevad seda praegu paljud treenerid, kes kastuavad FTP-d või eesmärktempot.

Laktaadilävega seonduvad väärarusaamad treeningust

Väga tüüpiline viga, mida teevad paljud sportlased ja treenerid on see, et laktaadi eemaldamise mahtuvuse suurendamiseks treenitakse laktaadiläve juures.

See ei ole korrektne, sest on teada, et laktaati toodavad peamiselt glükolüütilised kiired lihasrakud, mis on sellise intensiivse treeningu juures aktiveeritud. Samal ajal eemaldatakse laktaat (ja töödeldakse püruvaadiks) lähedal asuvates aeglastes lihasrakkudes, millel on väga kõrge mitokondrite kapasiteet ja väga palju kõrgem ensüümi mLDH ning MCT-1 transporterite sisaldus. Seega... selleks, et arendada laktaadi eemaldamise ja ümbertöötlemise võimsust tuleb teha esmapilgul ebaloomulikuna näivat aeglaste lihasrakkude treeningut, et stimuleerida mitokondrite arvu suurenemist ja funktsiooni paranemist ning MCT-1 ja mLDH koguse suurenemist.

Laktaadiläve tasemel treenimine on vajalik glükolüütiliste lihasrakkude ning nende ainevahetuse arendamiseks läbi glükolüütiliste ensüümide ja transporter MCT-4 arvu suurendamise.

Liiga suures ulatuses laktaadilävel treenimine on suur pingutus, mis viib kiiresti ületreeningu sündroomini.

Väga palju on treenereid ja sportlasi, kes ei mõista sellist treeningupõhimõtet ja jõuavad enamasti ületreeninguni, kui püüavad arendada laktaadi eemaldamise võimsust, ometi seda saavutamata.

Spordilaborites saab teha teste, kus määratakse laktaaditase koormuse ajal, rasvade ja süsivesikute kasutamise ainevahetus erinevate intensiivsuste juures, mis lubab ennustada nii tulemust, kui määrata täpsemalt treeningtsoonid, eriti tsoon2, mis on parim laktaadi eemaldamise võimsuse treenimise tsoon.

Vaatamata sellele, et Jaan Loko ei maini oma raamatus „Sportlase ettevalmistus” (2007) laktaati, kui energiaallikat, möönab ta leheküljel 118, et „...Samas tuleb märkida, et töö anaeroobse läve tasemel ei osutu alati tõhusaks tõstmaks aeroobset võimekust. Treenitud sportlastel, eriti vastupidavusaladel, ei too anaeroobsel lävel tehtud töö oodatud efekti...”

Paljude sportlaste treeningplaan muutub oluliselt, kui nad loobuvad liigsest laktaadilävel treenimisest , täpsustavad treeningutsoonid läbi testimise ning saavutavad tähtsaid arenguid laktaadi eemaldamise mehhanismide osas ja soorituses üldisemalt. Samal ajal vähenevad tunduvalt ületreeningu juhtumid.

Siit jõuame me polariseeritud treeninguni ja mõistame paremini tsoon2 treeningute rolli. Sellest edaspidi...