Väike sõber

Me saime väga lähedasteks...

Aga see ei juhtunud kohe.
Alguses olin kuri ja ei lubanud tuppa pissida. Lahendusena käisime rohkem õues ja siis hakkas selguma, et klapime selle rõõmurulliga päris hästi.

Marta oli Yorki terjeri minivariant. Eriti väike. Aga täielik mänguhull!! Pallide ja puupulkade järgi võis ta lõputult joosta ja siis nurus nõudlikult haukudes uuesti  viskamist.

Martal oli kombeks ennast näljasena näidata. Tema teine suur kirg oli söömine. Hoidsime teda siiski optimaalses kaalus, sest juba 100g üleminek võib selle tõu tervisele halvasti mõjuda.

Umbes aasta tagasi kolis Marta lõplikult meie juurde. Koos oma väikese unepesa, kandekoti, jope ja mänguasjadega.

Suvel käis Marta kaatriga merel lastele trenne andmas. Ja sõitis SUP laua peal Kuulimunani ja tagasi.

Vahel ei saanudki aru, et kas Marta on papagoi või koer, sest ta tuli hommikul voodisse ja kui oli käpad rinna peale pannes ringutuse ära teinud, istus mulle õla peale.

Võtsime Marta võimalikult palju kaasa. Surfivõistlustel Lätis ja Võsul, suusatamas Otepääl ja Jõulumäel... ning mis peamine ka discgolfirajale. Sellest sai Marta uus, kõikehaarav kirg!

Ta ootas mind esikus vaiba peal, kui kell hakkas niipalju saama, et pidin koju tulema. Ja siis jooksis ringi, mõni kann suus, nagu pöörane ja eputas oma mänguasjadega. Ta ei hammustanud mitte kunagi mitte kedagi.

Kui kodunt ära läksime, jäi ta väga kurvalt vaatama. Lohutasin siis teda, öeldes, et nüüd on ta valvekoer...

Kui koju tagasi tulime, ei saanud talle mõnda aega pai teha, sest siis olid rõõmutilgad taga.

Discgolfi rajal hüppas ta tii ees ja nõudis viset. Pärast otsis metsas kettaid ja oli lõputult õnnelik. Palju õnnelikum veel, kui mängijad. Kettaid nügis ta harva, ainult piisavalt kaugel olles.

Marta jooksis ennast korra Järve metsas täiesti oimetuks. Kodus minestas ta ära, kui Marianat tervitama jooksis. Pärast seda hingeldas poolteist päeva. Võtsime discgolfi möllamist vähemaks.

Aga ta tahtis alati meeletult kaasa tulla.

Nii ka sellel pühapäeval, kui Kõrvemaale läksime. Hoidsime teda küll palju süles, et liigselt ei väsitaks. See oli ilus päikseline ja väga rõõmus päev. Pärast hakkas Marta jälle hingeldama.

Koju jõudes ei söönud ta midagi ja ei joonud ka. Öösel ärkasin väikese müra peale üles. Marta oli püüdnud meie juurde tulla ja mitu korda pikali vajunud. Istus kapi najal ja lõõtsutas. Panin ta pesasse ja tegin pai, kuni lõõtsutamine jäi vaikseks, katkendlikuks ja siis kustus hoopis.

Matsime Marta varahommikul sarapuu alla. Kaasa läksid pallid ja part.
See oli nii seletamatult kurb, et midagi nagu lõikas ja keeras sees koguaeg... Ka mehed nutavad.

Aitäh väike sõber, et sa meiega nii rõõmsalt oma päevi veetsid!