2020

 Kokkuvõte aastast 2020.

Numbrid aastamärgi sees on samad, kuid vahepeal on möödunud 18 aastat selles sarjas võisteldes

Möödunud aastal on mitmeid märksõnu. Kõige rohkem iseloomustab minu tegevust siiski võistlusspordist taandumine ja vastavalt ka tegevuste muutus. Kahjuks ei olnud see vabatahtlik vaid olude sunnil toimunud protsess. Vist ongi nii, et kui oled fanaatiline sportlane, siis võistled ja treenid kuni vigastused üle pea kasvavad...

Trennimahtude osas tegin 505 tundi ikkagi ära, kuid jah...

Treeneritöös oli ilmselt üks parimaid aastaid, mis väljendus noortespordi tulemuslikkuses. Techno 293 eestikate poodiumil oli rekordiline kogus minu õpilasi. Formula ja slaalomi poodiumitel samuti palju neid, kelle käekäiku olen treenerina suunanud.

Kui üks päris hea generatsioon lahkus purjetamisakadeemiasse jäi mul siiski tunne, et väga palju jäi neile veel edastamata.

Näiteks üsna lubamatu, et Aiku trennist tulevad poisid, kes ei tea küki, rinnalt surumise, jõutõmbe ja rinnalevõtu tehnikast suurt miskit...

 Ma tunnen vajadust väikeseks ümberhäälestumiseks, kus noortega jätkates ei tegeleks ma niivõrd tulemus- ja võistlusspordiga vaid pigem noorte liikumise ja vaba aja veetmisega spordiringi kaudu. Sest tegelikult ei taotle ka meid EOK-s esindav spordialaliit technoklassis veel tulemusi, selleks puudub vajalik reserv meie klubil ning ka lapsevanemad ei ole läbi koduse toetuse saavutusspordist huvitatud. Kui kõigi eesmärgid lahknevad, ei saa ka suure pühendumise korral asja. Kui ma tahan jätakata saavutussportlaste treenimisega, pean otsima mingi teistsuguse väljundi.

Treeneritöö üks hea verstapost oli 2020 3. taseme jõutõstmistreeneri kvalifikatsiooni saamine. Tegelikult läksin sinna loengutesse huvi ja enesetäiendamise pärast ning siis otsustasin ka eksami sooritada. Usutavasti on mul praegu üldfüüsilise ettevalmistuse osas head teadmised, mis rakendust ootavad.

Andsin tulevastele treeneritele ka mõned loengud ja täiendasin pisut endakirjutatud õppematerjale. 2021 teen seda veel, eks edaspidi paistab. Mul on siiani kahju, et ma pole täitnud ühte treeneri peaülesannet, nagu Sparta treener Marius seda nimetab... ma pole suutnud kasvatada järgmist treenerit.

2020 aastal kirjutasin eriti vähe blogisid. Ei tahtnud negatiivset postitada, kuigi ka see on elu osa. Üks asi ajas teist taga. Kevadel põetud haiguse tüsistusena tekkis südames veider tunne ja seda oli näha ka pulsomeetril. Et ma ei ole saanud tööd teha tavalisel moel, siis pole mul ka tervisekindlustust ja arstile minekuks polnud võimalusi. Võtsin koormused maha ja „käigu välja”, ka merel olin harva ja tavalisest ettevaatlikumalt. Ei olnudki suurt midagi head, millest kirjutada.

Sel aastal oli ka muid mõttekohti, kui osa õpilasi surfamisest loobusid. Võibolla on see paratamatus, kuid mõnikord tuleb ka peeglisse vaadata, et miks... Mõni läks jälle poksima. Oma noorust meenutades tegin tegelikult sarnaseid valikuid - viievõistlusest võitlemisse... vist peab mõistev olema.

Jah, ma olin ostnud endale 2020 aasta formulapurje, et selle klassi tõenäoliselt viimasest võistlusaastast maksimum võtta. Aga tervis on tähtsam. Mõnel Fun etapil sõitsin kaasa, kuid viimaste aastate veetundide nappus ning olematu füüsiline vorm ei lasknud midagi saavutada. Eks ma tegin ka hullumeelselt palju otsusevigu, kuid need asjad käivad kõik millegipärast käsikäes. Saaremaal sõitsin näiteks 8-9m/s tuulega 7ruuduse purjega ja ei saanud vahepeal enam veestardist pealegi... ja siis sõitsin 16-17m/s 8,6 ruudusega ja ei saanud jälle hästi veest peale, sest palju oli. Vaatamata kõigele sain mõned päris keskmised tulemused enda kohta kirja. 5, 6 ja 8 koht slallispetside-tiimraiderite vahel. 

Hiiumaale minnes olin kahjuks võistlemiseks täiesti ettevalmistamata nii moraalselt, kui tehniliselt. 

Enne seda võistlust õnnestus noortele korraldada päris tõhus laager. Hommikujooksud, teooriajutud ja kaks korda päevas veetrenne. NYCSi omad tulid kohale, Boris vedas isegi kohalikud meiega vee peale ja mõnusalt suur kamp tegutses. Nagu päris!! See oli üks selle aasta kõige motiveerivamaid elamusi ning ma püüdsin endast parima anda.

Esimesel võistluspäeval proovisin seal sõita 7,9 ja 69 lauaga, kasutades 38 uime. Puri oli kõvasti üle tõmmatud - kogu see asi ei toiminud vaikivas tuules kohe üldse mitte. Hakatuseks oli muidugi selline prognoos, et peale ei saadetud ja pidime äärepealt tormiohus evakueeruma. Kõik oli supermuutlik. Ja nende väikeste asjadega ma starti õigel ajal ei jõudnudki...

Lõpuks tuli mõistus pähe ja võtsin formula 10,0 ja ka see hakkas väheks jääma. Aga vähemalt sain võidu sõita.

Järgmisel päeval tuli juba palju paremini välja. Pidasin muuhulgas ägeda lahingu Frankiga kuni finišijooneni.

Slalli eestikatel Rohukülas alustasin isegi kobedalt, kuid võtsin uue (!) poomi uute trapetsi aasadega ja suutsin märgist pumbates selle aasad mitu korda trapetsi külge pumbata ja siis olin kriitiliste kohakaotuste peale nii pahane, et võttis mitu sõitu taastumiseks... poomi vahetasin ka muidugi ära. Ja esimeses päris sõidus tegin kohe ka valestardi, mis jättis oma jälje, sest startisin edaspidi liiga konservatiivselt... Positiivne üllatus oli Rohukülas see, et suutsin ennast ökonoomseks häälestada ja võistluse lõpuni erksa füüsisega toimetada.

Sellest jäi eriti meelde üks sõit, kus maksimaalselt pingutasin ja ka jibed glissis tulid. Sundijaks oli Peep, kellega madistasime ägedalt viimase meetrini.

Formula eestikatel tajusin ilmselget tunnetuse puudust. Eriti kummitas see parema halsi allatuules ja vasaku halsi krüssus. Taktikaliselt jätkasin viimasel etapil üsna konservatiivselt, mis osutus ok valikuks.
Samas on hea meel, et Pirita etapil suutsin teha ka julgeid valikuid stardi ja rajapoole osas, mis tulid kasuks.

Stardin Pirital vasaku halsiga pin endi poolsest osast ja eest läbi

Ei saa ka eitada, et oli pidevalt headd pusimist rajal, kuid nagu ikka jooksin ma merele ja maha ja kaatrisse koguaeg samal ajal treeneritööd tehes. No on keeruline nii... See oli vahepeal juba päris naljakas ja Betti tegi sahmimisest mõne ülesvõtte.

Vaatamata kõigele käisin väga üllatuslikult ka Kakumäel poodiumil

Tegelikult oli väga hea meel näha, et osa mu õpilasi sõitsid väga vingelt! Nii Lätis Burtnieki järvel, kui Tallinnas oli põnevust ja heitlust. Hooaja edenedes läks Alan muidugi paremaks ja Kris jõudis ka mulle järgi. Niiet "vana rasva" pealt tehes olin poodiumi alumises osas. 

Suuremas plaanis on kahju, et COVID Techno MMi võimaluse võttis. Sellel generatsioonil oleks olnud potentsiaali teha üldises vaates viimase kümnendi parim tulemus.

Techno293 üldarvestuse esikolmik oli meie jagu!!

Arusaadavalt jätsin SUPi võistlused vahele, sest max pingutused välistasin. Aerulauaga merel jõudsin ka väga vähe. Pärast laevalainete kadumist on kogu see SUPivärk hakanud natuke mõtet kaotama. Tuleb vist otsustada, kas on mõtet süsiniklauda üldse hoida...

Vastavalt mu südame olukorrale oli mul kõige rohkem harrastatud alaks discgolf. Seega 505st tunnist moodustas eriti madala intensiivsusega liikumine 235 tundi. Jah, ka DG-s võib ennast haigeks visata. Seega mu aju ja KNSi motoorika osa töötas ikka täiega ja samas oli südamele sobiv pingutus.

Võistlustele jõudsin DG-s palju harvem kui tahtsin. Vorm oli üldiselt siiani parim ja ränking stabiilselt üle 900. Hea avastus oli lauluväljak, kus sain suvel kahe trenniandmise vahel harjutamas käia.

Sügisel jäi mäng pisut soiku, kui muud asjad peale tulid. Kokku ikkagi 105 korda ja 235 tundi.
Märkimist väärib, et viskasin mängu sees tehtud viske pikkusrekordi, mis on ca 121m. Eestkäega ja kettaks Destiny. Sain teravuse taha ja lennujoon õnnestus kah.

Männikul õnnestus Zioniga holar (hole-in-one, ehk ühe viskega korvi) visata

Üllatuslikult on teisel kohal spordialadest jooksmine. 53 korda, 45 tundi ja 395km. Siia sisse on arvatud ka hommikusörgid, kuid ikkagi. Kiiremaid tempotrenne peaaegu ei teinudki. Võimalik, et Mariana oma jooksuhuviga on mind siiski mõjutanud. Jätkan samal joonel.

Paljud arvavad, et ma istun pidevalt mingite trenažööride küljes ja punnitan biitsepsit... Noh, ei... Jõutrenne tuli sel aastal vaid 47 ja ajaliselt 48 tundi. Kui aega vähe, siis tegin ikkagi kangiharjutusi. Trenažööridel vaid spetsiifilist tööd. Mingeid rekordeid ei surunud ega tõstnud, sest vältisin maksimaalseid pingutusi. Peab ütlema, et kvalifikatsiooniga suurenes ka minu harjutuste valik. Eriti õla rotaatormanseti osas ja ka klassikaliste tõsteliigutuste tehnika ning pingestamine sai uut tähendust. Jõutreeningute toetamise osas olen eriliselt tänulik Spartale!! Ja mis seal salata, mulle meeldib ka seal käia.

Surfamiskordi kogunes vaid 42 ja ajaliselt tegelesin sellega 62 tundi. Ajamahu mõttes siiski teisel kohal olev ala. Sügisesi lainesesse oli kurvalt vähe. Kuidagi veidralt möödus see sügis... Laagritesse ka ei pääsenud, kogu tegevus on Eesti vetest.

Lasen nüüd talvel Kajul oma vanema formulapurje kitsaks foilipurjeks õmmelda ja tellisin järgmiseks hooajaks Z-foili ära. Loodan, et saan selle ikka kevadel veetrennideks kätte! Kohe praegu ei teagi, kas ehitada foilivalmidusse uus formulalaud või jätkata vanaga...

Novembris Pirital. Üks vähestest väga lubava prognoosiga päevadest. Cutbacki sooritustega. Inga ja Rait olid ka. Mul 5,0 ja 88L Freewave

Foiliga sõitsin vist kokku üldse 3-4 korda, kuid edaspidi kavatsen järjest rohkem. Üksi formulaga kruisida on küll mõnus aga võibolla sõidan ikka veel võidu ka. Slaalomiga nagunii kaasa joosta ei jõua.

Surfivarustusest ilmus mulle arsenali veel uus bussike. Loomulikult VW Multivan!!! Vanaga on hetkel ooteolukord. Mõtlen, kas parandada kere ja müüa või kohe müüa...

Veendusin, et maailmas on palju sullereid ja muidugi ka automüüjate hulgas. Müügikuulutuses esitatu oli peaaegu lausvale. Buss mulle suures plaanis meeldis ja ostsin ikka ära. Õli jooksis nagu mahlakasest sellel „väga heas korras bussil”, sidur koos hoorattaga ja poolass ning aku läksid kõik vahetusse, pluss siis loomulikult õli lekitavad tihendid. Nüüd on kulud kantud ja kõik tiptop!!! isegi küljeuks liigub sahinal, mis on harjumatu. Valde lausa riidles stiilimuutuse pärast!!!

Veel mängisin jalkat 16 korda, sõitsin hämmastavalt vähe 15 korda rattaga. Spets keretrenne tegin vaid 14 korda.
Üks mu lemmikuid, murdmaasuusatamine on ilmast nii sõltuv, et kevadehooajal jäi eriti napiks. 20/21 talvel olen härjal sarvist haaranud ja käin kohe, kui võimalik. 2020 skooriks jäi ainult 12 korda. Praegu on sõites tunda, et pump ei ole päris taastunud. Pulsid on 10-15 lööki kõrgemad ja jõudlus kesine. Peale sissjuhatavaid kordi ja väljapuhkamist on pisike muutus paremuse poole juba tunda!

Eks oma osa on ka rullsuusatamisel, mida tegin suvel 10 korda ja 11 tundi. Sportlase jaoks on see olematu, kuid mulle näpuotsaga annab. Taas mõtlen, et väga mõnus oli sõita ja teen seda rohkem.

Natuke hoidsin ennast vormis ka võitluskunstide ja ringtrennidega. Kõndimistrenne kiirkäigul tegin vaid kahel korral. Südame vaates oleks see olnud vajalikum. Loodetavasti Discgolf asendas.

Selline omapärase näoga aasta siis...

Vana-aasta õhtu traditsiooniline suusaring

Uueks ei luba praegu mitte midagi. Kõik muutub ja katsun terve olla ja sportida.

Olge teie ka!