Slalli Eestikad 2021-2

 

Proloogiks ei ole väga palju kirjutada. Vahest sellepärast, et olen saanud mõned korrad 40min kuni tund slallikatega sõitmas käia. Sellised lühikesed käimised, kuid jibe osas oli nagu enesetunne väga lubav. Eriti mu lemmik-komplektiga: 7.0 ja 69 ja 38. Sellesama komplektiga sain liiga pika uime tõttu ka mõnikord oodatust varem liikuma ja üldse sõita. Muidu olen sel hooajal hakanud väiksemaid uimesid kasutama. Nt. 8.6 ja 79 puhul panen 41 või 42. Varem arvasin ja proovisin 44 kogu aeg. Eks päris vaikse ilmaga paneks praegu ka selle alla... Aga jah, suund on minimaalsema poole.

Mõnes mõttes oligi valikus ainult suur komplekt ja keskmisest minimaalsem komplekt, sest 7.9 top on ära lennanud ja nagunii ei toimi see puri 69 lauaga. See on nüüdseks juba selge.

Prognoos oli tõusev, eelmised katsetused vaiksemas tuules lubavad ja Lola ütles, et puhangud on 15m/s, kui kaldale tuli.... (?) Ma võtsin seda väikese reservatsiooniga. Rait tegi ka testisõidu ja kinnitas, et puhub tegelikult päris kõvasti.
Läksin tegin ise ka mõned soojenduslõigud, kuid mulle tundus ikka vaiksepoolne see asi. Seadeid muutma ei hakanud, sest pagides oli kontrolli ja kiirust vaja – nii tühi see puri nüüd ka ei olnud. Ja startisin numbri 383 all. Seekord.

Kvalifikatsiooniks sain ennast igas mõttes valmis. Tuligi hea start, millest ka siis fotoseeria. Vahepeal sain Erkist ka mööda ja kolmandaks, siis sõitis ta ette... Aga mida ei olnud üldse olid jibed!!! Väga arusaamatu asi. Ei mingit kiiret boom-toboomi, iga kord käis käsi masti küljes ja lõpuks isegi kukkusin viimases märgis. Veel üks sõitja sai mööda, aga kuna kukkusin „oskuslikult” siis tõstis mingi pagi mind lõpuks lauale ja pääsesin esimesse fleeti isegi niimoodi...

Fotoseeria Veiko Vainkülalt:

Esimese sõidu start. Üritan liikuma hakata

Õnneks on puhang ja saan liikuma. Tomil on juba hoog sees

Joonas, Erki ja Tom lendavad stardi poole. Võib kitsaks minna. Mina kogun veel kuskil hoogu...

Sofia ilmub ka pildile, Erki vist palju rohkem alla keerata ei saa

Viimased sekundid... kellegi purje serv paistab eespool

Erki jõuab Timole järgi... kas liiga vara?

Erki kontrollib..

Nüüd ilmub pildile Aiku (mina): "tere poisid"  ja kontrollin korraks Erkit... ja siis

...gaas põhja ning roheline lipp!! Siit me tuleme!

Videona nähtav 40ndal sekundil SIIT

Ette rutates võib öelda, et ka mu halvad stardid on sellel klipil mõnes kohas näha.

Võis arvata, et teised on ka nüüd üles ärganud ja läheb raskemaks. Ometi sain veel kuidagi talutava stardi ehkki tuul kõikus 6-12m/s ja stardialal tundus see eriti kontrastne. Jäin ca 4-5 sek hiljaks, mis tähendas tagareas alustamist. Lihtsalt ei olnud millegi pealt kiirendada, et õigel ajal jõuda... tore, kui glissiga veel toime tulin. Jibemisse läksin suure kaarega, sest esimeste pöördekaared tõmbasid korralikud hüpekad sisse. Minu tagant tuli veel sõitjaid, kes keerasid päris julgelt vahele. Sellegipoolest pidin nentima, et ka Elena jõudis esimesse märki minu ees. Lahendasin selle olukorra kiirema jibega, mis oli tehniliselt siiski päris niru. Kuigi igas märgis jäin korraks seisma ja mõnes isegi liiga kauaks koos vanduva Erkiga, sain millegipärast edasi esimesse.

Enne teist starti tahtsin varem ringi pöörata, et liinile lähemal olla. Karla sõitis minu taga-all ja ei saanud üldse normaalset jibe teha. Võtsin käigu välja ja keerasin järsemalt, mis lõppes sisse vajumisega. Sain peale ja siis vajusin uuesti tagasi, sest tuult oli juba 5m/s. Siis lõpuks mingi iil tuli... Ega midagi enam palju teha polnud – mina tiksusin ja teised panid hooga minema. Sõitsin raja läbi. Kukkusin muidugi teise fleeti... Esimese fleedi 3 viimast lähevad teise ja teise fleedi kolm esimest tõusevad esimesse.

Nüüd oli rohkem aega. Käisin isegi kalda all ja panin jalad põhja, kui esimene fleet sõitis.
Starti läksin lähedalt passides, et tuuleaugu tünga ei saaks. Kolmandaks sõiduks peaks olema juba asjad selekteerunud ja Kui mõni eksinud hea sõitja ka „luuserites” sõidab, siis ei jää mulle mingit eksimisruumi, et edasi pääseda.
Start tuli peaaegu täpselt. Sekund varem oleksin veel võinud riskides kiirendada, kuid ma ei riskinud. Hakatuseks olingi kõige ees, vaid Erki pressis käiguga märgiks ette, kuid seal tegi sulpsu.... Mina muidugi võtsin kaarega mööda, et ohutum oleks Oskar lõikas sinna vahele ja sai mööda. Nii me lõpuni läksimegi – mina sirgetel järgi kiirendamas ja märkidest ei saanud jälle hästi minema ning glissis jibe polnud üldse. Lohutuseks võib öelda, et superoperaator (Ko)Viiding ehk Karantiini-Valde salvestas Meriväljalt sõite ja sealt on näha, et ka esikolmik jäi pidevalt märkides seisma.


Pääsesin edasi.

Nüüd läks natuke kiireks, et winnerite starti jõuda. Pikema uimega sain õnneks vastutuult, kuigi iga starti sõitmine vastu väikest lainet põrutas sisikonna juba segamini. Vasak põlv vajus ka korra läbi ning läks terava valu peale. Tuli ettevaatlikum olla.
Igatahes... jätsin ennast jälle liini lähedale. 20 sek enne starti tuli tuult – kõik hästi! Aga ma riskisin liialt jõudes liiga vara ja natuke sama tegi Timo. Frank pidi ka meie pärast korraks pidurdama, kuid nemad said suurte purjedega kohe hoo sisse. Mul õnnestus käiku koguda alles sirge keskel. Rong oli peaaegu läinud.
Ja ikkagi ei riskinud ma märgi juurest jibeda!!! Noored uljaspead Joonas, Hugo ja Oskar, kellest ma siiski ees olin avasirgel, keerasid kõik sinna vahele. No ma ei tea... kui keegi peaks seal kukkuma, siis.... ei taha mõeldagi, sest ega nad ei näe ja ei pidurda. Mina jälle ei suuda sõita sinna, kuhu ma tegelikult ei näe, et kas keegi ujub või mitte.
OK. Mis seal ikka... Pumpasin kõvasti ja panin käigu peale. Seekord õnnestus kiirusega teisel sirgel koht võtta. Joonas ja Hugo said koguaeg natuke varem märgist minema ja ei suutnud neid enam püüda. Kuigi jibed hakkasid paremini tulema ja hoidsin rohkem märgi kõrvale.... Jäin esimesena winneritest välja.

Kaldal sõin ja tundsin vilunud hasartmänguri tunnet, et „lõpeta, kui oled võidus”. Pealegi olin juba aega varastanud teise ürituse arvelt. Pakkisin asjad kokku ja tegin, mida tegelikult pidin tegema. Surfimürgitusse ennast ei sõitnud, tunne jäi hea.

Väike vihje, et tegelikult oleks tasunud minna just viimastesse sõitudesse, millest puudusid Karla ja Tristen, mis oleks andnud automaatselt kaks kohta paremaid tulemusi. Ühtalsi oleks ilmselt rohkem lugema hakanud füüsiline seisund, mis praegu pole mingi tipp aga vist ikka mu parem pool teistega võrrelduna. Mõni järgmine kord olen siis kavalam, kui ära ei pea minema.

Igatahes, olin natuke loll, et Valde ja ka Renari eemaloleku puhul ei läinud head slallitulemust sõitma. Tunnistan. Kodus sain ka peapesu...

Valde salvestas sõite Meriväljalt. Panen lingid.

Ja trennilapsed olid väga väga tublid!!!! 

Märgiti isegi UUDISES ära! Super!