Ja veel motivatsioonist

 

Eelmine postitus oli natuke satiiriline ja vahest ka lihtsalt kriitiline.

Muude põhimõtete kõrval tundub mulle, et lihtsalt läbi eituste midagi selgemaks teha pole väga mõtet. Nüüd oleks nagu see koht, kus tehakse kõik maatasa ja kui lapsevanem küsib, et kuidas siis peab, tuleks kavalalt vastata, et edasine on juba raha eest...

Tõepoolest. Need spordipsühholoogia koolitused ongi raha eest. Hiljuti oli Snežana Stoljaroval ka loeng, kuidas lapsevanematega paremini koostööd teha. Väga odav loeng ei olnud. aga ka überkallis mitte...

Järgnev ei ole kokkuvõte sellest koolitusest vaid minu enda mõtted, kogemused ja loetud materjalide tõlgendus.

1. Kui sulle tundub, et treeneril on mingi metoodiline viga, siis räägi sellest treeneriga rahulikult kindlal ajal ja talle sobivas kohas. Oluline on kuulata ära, sest sporti õppinud inimeste vaade asjaoludele ning tegevustele on märksa mitmekesisem, kui tavainimene mõistab. Võimalik, et treeneril on pikem plaan, kuhu sinu soovitatud treeningud väga hästi sobivad... aga lihtsalt mingis muus makrotsükli etapis.
Enne soovitamist mõtle, et mida täpsemalt ja miks soovid arendada ja kas see meetod sobib üldse noorele ja kas on antud hetkel vajalik. Ja võibolla on sul täiesti õigus, kui suudad oma mõtte mitte kedagi ründamata esitada.

Kõrvalepõige:
(Ma kujutan ette... või õigemini ei kujuta tegelikult, kui palju peavad jõuksi ja fitnessi treenerid erinevaid teooriaid ning targutusi ära kuulama... ja samas oma plaani omama.

Igaüks tahab tänapäeval olla ju eriline ja personaalne lähenemine on tiptop asi, kuid jah liialdused on liialdused.
Purjelauas on lihtsam - kui teed valesti, siis kas kukud või lihtsalt ei liigu või ei liigu paremini vms.)

Igasuguse koostöö juures on usaldus väga oluline. Sportlane peab usaldama treenerit. Kui hiljem selgub, et õhinal räägitud jutud polnudki trenni mõttes parimad soovitused, on siiski löödud usaldusse mõra, mida lappida on märksa keerulisem.

2. Noort inimest alavääristades ja pidevalt käega lüües ei saavuta peale süveneva alaväärsustunde ja kapseldumise midagi. Julgusta teda proovima. Väärtusta visadust ja katsetamisjulgust isegi rohkem, kui tulemust. Ära mitte kunagi kiida andekust. Noorele sportlasele pole vaja rääkida, et ta suudab kõike ja on juba maailmameister valmis. See viib sisemise lõheni.
Endasse uskumine ei ole teadmine, et vajadusele suudan maakera orbiidilt lükata... see on teadmine, et ta on valmis andma oma hetke parima. Kui tulemus on kesine, siis pole ta VEEL valmis rohkem saavutama. Aga ta saab olla teel sinnapoole visalt treenides ja uuesti proovides.

3. Ära süüdista kohtunikku ja ära halvusta konkurente. Ära otsi tahtlikult ebaedu põhjuseid, mis ei sõltu noorest sportlasest. Ole mõistev ja kiida, kui ta teeb kõik endast oleneva oludele vaatamata. Õpeta võtma selles osas vastutust. Hoia fookust isikliku meisterlikkuse arengu juures, mis lõpuks realiseerub tulemustes.
Samas tuleb muidugi olla realistlik, kui on väliseid tingimusi, mis tulemuse alla viivad. Selgita, et nõrkustega on vaja treeningul tööd teha, et need ületada.

4. Selgita, et ainult "magustoidu söömine" ei toida ja spordis ei ole võimalik jõuda tippu ilma raskemaid ja ebameeldivamaid asju tegemata. Selgita, et ainult meeldivad asjad jätavad inimese ühekülgseks ja sulgevad muud arengurajad. Näita piltlikult, kuidas nõrkused võivad neid eirates süveneda ja pisike eneseületus selles osas võib anda kokkuvõttes olulise arengu. Kas tead, mis on Paretto 80/20 printsiip?
Samuti ära otsi "magustoitu" sel moel, et soovitad osaleda võistlusklassis, kus on vähem konkurentsi, et eesmärgiga poodiumile saada. Tugev isiksus otsibki vastaseid. Konkurents väärtustab sporti ja selle olemust. Muul juhul on tegemist vormistamisega.

5. Distsipliini puudumine on sageli just see, mis viib ka treeneri motivatsiooni kadumisele. Ainus tee spordis kuskile jõuda on organiseeritud koostöö ja järjepidevus, kokkulepete pidamine. Ning mitte ainult spordis. See võib olla miski, mille noor inimene saab edu loova harjumusena edasisse ellu kaasa võtta.
Kui noor sportlane usaldab treenerit, siis allub ta ka grupi reeglitele ja täidab korraldusi. Selles osas kõhkleva hoiaku loomine ei ole kõige parem mõte. Julgusta noort usaldama ja koostööd tegema. Isegi, kui see on mõnikord raske.
Distsipliin ei tähenda nüridat tingimusteta kuuletumist. Kui sama eesmärgi saavutamiseks tekib noorel huvitavaid ideid ja loomingut, siis julgusta teda oma mõtteid treeneriga jagama.
Koostöö loomingulise sportlasega võib olla treenerile väga rikastav ja lõbus kogemus. 

6. Noorel on alati hea libistada ennast ebameeldiva info edastamiseks sinu (lapsevanema) selja taha. Sellega saab ta vältida treenerile "otsa vaatamist" ja tinglikult ka vastutust. Sellisel juhul on tal lihtsam eirata kokkuleppeid. Ja kui hiljem on vaja mingeid hüvesid küsida, siis pole piinlikkust.
Õpeta noort osalema suhtluses tervikuna, mitte ainult selle meeldivamas osas. Õpeta teda esitama ka ebameeldivamaid asju ja vastutama suhtlemise eest tervikuna.
Selgita, et ausus on sellise suhtlemise nurgakivi. Vähegi kogenum treener näeb ja tunnetab ausust või selle puudumist nagunii.

7. Noorel inimesel on alati identiteedi küsimus. See on loomulik eneseotsingu aeg. Aita tal ennast leida ja suunda hoida. Püüe kõigis asjades parim või vähemalt väga hea olla tekitab stressi. Lisavõimaluste pakkumine ja lapsevanemate omavaheline konkureerimine lapse kujundamise pärast loob ainult segadust juurde. Noorel inimesel on väga vaja mingit kindlust oma elu ja oleku osas. Isegi kui ta on otsustanud olla sportlane, peaks ta suutma ala valida. Isegi kui ta on valinud purjelauasõidu, peaks ta keskenduma mingile põhidistsipliinile... muul juhul ei realiseeri ta noorteklassi võimalusi nii tulemuste, kui treenimise/sportliku õppetöö osas ning kulutab asjatult rohkesti ressursse. Mida kindlam ja ka ajaliselt paremini määratud on siht, seda suurem on sisemine rahu ja kõrgem motivatsioon eesmärgi poole minnes.(SMART-reegel eesmärkide seadmiseks!) Paradoksaalselt on hea ka liigset ühekülgsust vältida.
Alati on vaja need sportlikud eesmärgid treeneriga kooskõlastada. See pole päris nii, et treener teeb lihtsalt mingeid harjutusi ja me siis vaatame, et kas ja millal osaleme. Mida professionaalsemaks läheb töö, seda rohkem sõltuvad trennid ka eesmärkidest. Samamoodi teeb hea treener noortega spordipsühholoogilist tööd ja selle hulka kuulub eesmärkidega tegelemine. Ning mõistlik treener aitab eesmärke kohendada. Parematele pannakse kõrgemad sihid ja neilt nõutakse ka rohkem.

8.  Kui eirad treeneri soovitusi noore sportlase toitumise, une, distsipliini jms kohta, siis õõnestad usaldust treeneri vastu, millele järgneb motivatsiooni langus. Tõsi, kodus ei pea elama nagu spordilaagris, kuid pigem võiks aidata lapsel treeneri soovitusi järgida, kui neid eirata.
Soovituse eiramine on nagu signaal sellest, et tegelikult pole sellel normil väärtust, et on ok elada teistmoodi. Sellest tuleb kahtlemine ja siit jälle motivatsiooni langus.
Jah, sa ei pea panema last hilinemise eest kätekõverdusi tegema, kuid näita vähemalt, et mingid normid ja väärtused on olulised.

9. Aus koostöö on motivatsiooni üks aluseid. Kui püüad osta endale lapse ees prestiiži või püüad saada rohkem sõbraks temaga koos valetades või selleks suunates, jätad tegelikult kahepalgelise mulje ning suurendad noore inimese segadust. Ja nagu öeldud, vähendab see kindlal suunal püsimist ja motivatsiooni.
Kuigi mõni treener tundub nii range, et talle näiteks väsimusest ei juleta rääkida ja pigem valetatakse endale vigastus või haigus, võib selles osas olla üllatusi. Professionaalne treener suudab alati mõista, kui sportlane on väsinud ja anda hoopis nõu taastumiseks.
Seega - asjadest tuleb rääkida otse ja ausalt. Isegi treeningutahte puudumisele viitamine aitab treenerit oma töö tegemisel-plaanimisel, kui tegemist on muidu motiveeritud noorega.

10. Mõnikord tundub, et lapsevanem osaleb kõiges rohkem, kui noor sportlane ise. Ostab, elab kaasa, treenib ja seab eesmärke. Tegelikult oleks vaja aru saada noore enda plaanidest ja eesmärkidest. Ressursid peaks plaanima sellele vastavalt ja mitte üle kulutama ning siis asju peale suruma justkui enda tulemusi tehes. Proovi saada noorega kokkulepe ja mõista kuhu ta soovib jõuda. Vajadusel aita asju läbi mõelda ning alles siis, kui on vajadus, paku ressurssi. Loomulikult kaasa treener planeerimisse ja aruta asjad läbi. Muul juhul on igaühel oma suund ja kulutused kannad sina, mis viib lõpuks konfliktini ja sa võid tunda, et oled asjatult raha raisanud.
Noort sportlast ei saa panna vastutustundlikumalt tegutsema, kui pidevalt meenutada talle oma kulutusi ja tõsta vastutus selle eest tema õlule. Tal võib ilma selletagi stressi piisavalt olla. Julgusta ja erguta teda tegutsema kokkulepitud suunal, millesse oled panustanud, kuid ilma teda süüdistamata.

11. Ümbritsevate inimeste tagarääkimine ja halvustamine vähendab tegelikult noore inimese enesekindlust. Ta tunneb, et viibib halbade omadustega inimeste keskel ja on millegipärast sunnitud nendega koostööd tegema. Isegi naljatamine viib tahtmatult mõtted selles suunas.
Eriti halb, kui halvustatud konkurendid osutuvad võistlustel paremaks. Siit võib tekkida psühholoogiline lõhe, mis võib viia üldse sportimisest loobumiseni.
Tunnusta alati konkurente, kui selleks on põhjust ja ära otsi võimalust neid kuidagi halvas valguses näidata. Sport on oma olemuselt inimesi ühendav kultuur. Konkurendid jagavad tegelikult sageli omavahel sarnaseid väärtusi. Tunnusta võitjat ja ära halvusta kaotajat, sest kaotajal on alati olnud julgust astuda välja võitja vastu. Spordis on sageli vaid üks võitja ning teised ei ole seetõttu kaotajad vaid osalised mängus. Õpeta noort nautima võistlemise protsessi ja andma lahingut. Õpeta leidma võistlemisest oma helgeid momente, mis rõõmu pakuvad. Õpeta taluma õiglast kriitikat ja õnnitlema võitjaid.

Kasuta sellist head vahendit nagu arenguvestlus. Võta aeg, kohtu treeneri ja oma noorsportlasega ning räägi asjad läbi! Kohe on kõik rohkem motiveeritud ja asjad laabuvad. Enamasti.

Huvi korral loe lisa: https://www.hs.fi/mielipide/art-2000008264242.html?fbclid=IwAR1j9lMocSw1gl9XTArC0CkLG3ygXmaZevWUvtcBAnWrl0smjufWqftvZ9Q