Sürr päev

Täna oli mingi imelik ajamasina tunne või sattusid asjad kõik kokku. Igatahes, huvitavalt sattusid. 

Jõudsin Pirtale palju varem. Mõttes oli lõppude lõpuks suurem slallilaud ära karestada. Ostsin ehituspoest väikesed rullidki valmis. Keegi tegi kuuri seina ääres hoolega võimlemist, väljaasteid ja isegi kükke. Tohoh! See oli muidugi Tony (Tony Mõttus) nagu selgus, kes väisas meie Pirita Surfiklubi. Ja muidugi astus auto tagant välja veel Chris (Christofer Kalk), kes selge see, et ei võimelnud. Aga vee peale nad läksid väikeste asjadega, sest loodest ja natuke ka mõnel hetkel läände keerates puhus. Me ei jõudnud palju rääkida, vee peale minnes on ikka kiire. Search versus Salt (purjed), töö vs. surf ja et ma peaksin ka ikka sõitma minema. Siis olingi kahevahel, sest tänased slalli eestikad jätsin isegi vahele, kuna rinnus on sügavalt hingates mingi jama pluss vahepeal on vist roie või kaks selja peal nihkumas ja teeb kõvasti valu ja üks koroonatüsistus annab kah veel tunda, mis võib mu toredaid päevi lühendada. Kui ma natuke ennast keerutasin, siis polnud ühtki nimetatud asja kohe üldse tunda, mispeale sündis kiire otsus trikiproffidega vee peale minna, et asja lähemalt näha. 

 Viiskomanull oli vähe, kuigi meri vahutas loodeka käes. Freewave ei läinud nii vara käima, kui proode lauad ja eks seal on touchi ka kõvasti rohkem laua peal seismas... Ma tegelikult ikka tünga ei saanud, sest isegi „maja ees” glissasin vahepeal. Tuule suund oli muidugi liiga „on” - sain vist kaks hüpet üldse ja muidu tillerdasin peaaegu niisama, kui mõned duckiproovid ja switchstance cluefirst paremale halsile välja arvata. Keres polnud mingit märki valudest, kahetsema ei pidanud. Poisid tegid ka ühte-teist, mida lähedalt oli äge vaadata. 40 min ning tuli kaldale tööle tulla. 

 Ja siis oligi see sürr tunne vahepealse mitme dejavuuga. Kui kaater oli slallivõistluste tarbeks läinud, siis kõndisin trenni andes muuli peal. Mere poolel sõitis minu kunagine juhendatav pro Tony igasugu keerulisi asju tehes, mille nimesidki ma ei tea. Jõe peal tegid technod harjutusi ja eelmisest generatsioonist välja lennanud Evert oli meiega selleks trenniks liitunud, et EM-il ilma teinud Emmale uimelsõidu sparri pakkuda. Evert näitas samal ajal jõel soojendusharjutusi tehes väga head klassi allatuule käigus isegi lisa pumbates ja glissis jibe ladudes. Seda oli kohe hea näha. 

Ja siis tuli Emma, kes on ilmselgelt ka pautides kõvasti arenenud ja tõmbas neid kiiruse pealt hea agressiivsuse ja päris tipptehnikaga. 

Jõesuudme fläti (siledam vesi) peal sõitis technogrupi vanim liige Aleksei, kes ei mahu enam isegi U17 arvestusse ja võib treenerile mastiparanduse eest juba õlle tuua. Aleksei näitas täna tema kohta enneolematult häid sõiduasendeid ja kiirust, vist on aeg slaalomisse liikuda. 

Ja samas kõrval sõitis noorim, 8-aastane Leonid, kiiver peas ja rohelised ehituskindad käes ja glisseeris korralikult jalad aasas ja poomi küljes rippudes ja uuris iga paudi järel, et kas ma ikka vaatan, mida ta teeb ja et kas ma nüüd usun, et 40km/h on talle jõukohane. 

 Ühtlasi liikus vee peal Grita, kes on suve jooksul palju musta tööd teinud ja nüüd lõikab selle vilju, sest on parem, kui poisid ja proovis täna esimest korda trapetsit, mis muidugi tundus talle natuke mõttetu aga neljane puri püsis tänase tugeva tuulega täiesti vabalt käes ja püsti. 

Ja siis olid seal täiesti uued poisid Karl ja Penert, kes püüavad meie trennikultuuriga harjuda ja järjest vähem niisama istuda, mis on juba kahe trenniga mõju avaldanud, sest nad ei uju enam natuke hädaldades laeva külje all nagu eile trenni alguses vaid tulevad korralikult pautidega jões vastutuult üles. Mis siis, et mõningate tehnikavigadega, millest ma muidugi neile räägin, aga selge, et poistel on natuke aega vaja. Kuigi nad täna jälle kartsid natuke seda tuult, saavad juba oluliselt paremini hakkama, mis lisab enesekindlust. 

Ja lõpuks tulid peale ka meie „Charlie inglid”, kellest küll Liisa oli Slalli Eestikatel väärikalt klubi esindamas ja sai vist harrastajatest naistest teise koha (!), nagu ta telefonis mulle ütles. 

Natali tegi selle kitsa jõe trenni nüüd teist korda ning läks lõpuks ka 6,8 purjega merele välja, mis on selge märk arenguhüppest ja peab ütlema, et ta sai sellega seal ka hästi hakkama. 

Bertha Euroopa parima väiketüdruksurfarina pakkus talle sparri, kuigi nad suutsid jõesuudme fläti peal isegi korraks kokku sõita. Pärast oli hea pilt, kui nad neljakesi Emma ja Evertiga uimekäigutrenni kihutasid. 

 Seisin seal muuli peal ja natuke külmetasin. Vahepeal karjusin nõuandeid ja kogu see generatsioonide virrvarr oli midagi eriti sürri, mis ümberringi toimus. Erinevate klasside tipud (ja nii võib vabalt öelda), koos esimesi võistlusgrupi samme tegevate noortega ja lisaks siis uued andekad tegijad igaüks oma arengusammu tegemas. Soojendasin loodetuules jahedaks minevaid meresligunenud käsi ja mõtlesin, et elu on ikka äge ja imelik.