Surfarite suusapidu 2022

 

Esmalt peab ütlema, et väga tore kui Kristel jälle viitsib teha seda ja tal endal roided terved on! Me võtsime ennast ka kokku ja tulime taas Team Mahe lipu all välja. Edukalt!

Testime tiimiga poodiumit

Proloogina saabusime juba reedel Jõulumäele ning tegime õhtuse eeltreeningu. Ilm oli täiesti mõistlik. Samas ei olnud mu pulss selles kohas, kus oleksin tahtnud. Tunne ütles, et selline +6-7 lööki oleks nagu üle. vahepeal tuli õnneks alla ka. Üle ei pingutanud... ligi 10km kergelt ja siis tuli õhtu peale.

Mul ei juhtu seda peaaegu üldse aga suutsin korraks täiesti vihastuda. Nimelt hakkasid kepirihmade krõpsud juba palju varem lahti tulema ja lõpuks ei pidanud üldse. AT spordis olid otsas, käisin keppidega Pirta Hawaiis ja ostsin uued. Poisid ütlesid, et pean rihma pikkuse kinda järgi reguleerima ja siis kinni vajutama. No selge pilt! Olin tänulik ja ostsin Marianale sealt uue suusajaki ja endale õhemad suusakindad, et ikka käivet ka oleks.

Jõulumäe treeningul aga selgus, et kinni vajutada ei saagi. Uute rihmade rihmad on nii paksud, et kinnituskiil ei lähe sisse...

Hakatuseks vajutasin rihmad nagu kinni kui rajale läksin. Siis viskas korraga selle valget värvi kiilu sõidu ajal kuskile lumehange ja rihm jooksis kepi küljest ära. Enne tähtsaid võistlusi?! Mis mõttes?

Hirmsa õnnega leidsin kiilu üles ja pusisin seal veerand tundi, et tagasi saada... ei saanud ja külm hakkas ja kõik tundus pekkis. Mingil moel sõitsin oma trenni lõpuks ikka ära nii et käsi oli poolenisti kepi toru küljes ja rihm ei pidanud aga kiilud jäid alles. Ei pea vist ütlema, et käte töö oli väga teisejärguline.
Õhtul püüdsin toas asja lahendada, kuid see ei lahenenud. Mul oli nii jube kahju, et see kepirihmajama kaela tuli ja võistlustel...

Hommik oli päikseline, rajameister juba põristas traktoriga kutsuvalt. Peale sööki kimasime Pärnusse A2K poodi, kus müüja lahkelt ka proovis kinni vajutada ja siis otsis kuskilt mulle teistsugused kiilud. Tasuta! Olin väga tänulik. Ostsin Marianale sealt soojendussärgi ka, et mingi käive oleks tegevusest.

Kiilud läksid sisse küll. Aga paari km pärast selgus, et need ei hoia. Rihm vajus jälle pikaks. Sprindi ja teate sõitsingi sellise nässus rihmaga... Järgmisel päeval sain Jürka käest teibiabi ja olin jälle väga tänulik, sest 10km pidas see lahendus kenasti vastu ka minu kepilöögi juures. Niipalju siis kepiasjast...

Määrimiseks eraldati meile lausa oma boks! Puki sain ka - ei pidanud oma pukki autost vedama. Panin alla kollase HF Rexi. Pulbrit, struktuuri, klotsi ja muid peenemaid vahendeid pole tervisespordi harrastajal olemas. Eks ta libises enam-vähem lõpuks... On selgunud, et ega määrdest üksi ei piisa. Sama suur roll on suusa kulbil, jäikusel ja struktuuril, et keerulisemate ilmadega lippama asjad saada. Ja keeruliseks läks!! Ikka väga keeruliseks.

Mis seal ikka. Püüdsin kiilud keppidesse kinni taguda, sõitsin natuke soojaks ka ja siis sprintima. Seekord ei olnud eraldi ainult laskumist vaid nagu korraldaja ütles, oli ka "krüssuots" sees. tähendas seda, et tegemist oli ringiga, kus alguses oli vaja Jõulumäe tõus täiega võtta ja siis kohe alla tulla ning paremusjärjestuse määras aeg.
Tarms läks esimesena ja kõik ohkasid. See liikumine oli teiselt planeedilt. Ma kiskusin ka soojendusriided maha ja olin seal nagu kileviiner... Itaalia! Usutavasti see aitas laskumisel kaasa. Stardis korraks koperdasin ja selle paksu lume sees oli ikka üliveider sprintida. Samas tundsin kasu oma trennis tehtud kiiruslõikudest ja mäge rühkisin kõvasti. Ajavõtuga oli mingi segadus, mis tähendas, et tulemusi tuli taastada ning kontrollida. Lõpuks anti mulle teine koht!!

Sprindi start

Peale seda punnitust libistasin natuke rahustamiseks edasi tagasi... ja lund muudkui sadas. Täiega sadas!

Tegelikult ei olnud rada enam peaaegu eraldatav muust metsaalusest. Mingid hangeservad veel paistsid. Surfareid see ei sega... Küll oleks see seganud minu pakutavat eksperimentaal-ala, mis oleks natuke laskesuusatamise moodi. Ainult tulistamise asemel peaks discgolfi kettaga puttima ja teisel ringil siis nagu püstitiirus 30m peale ringi sisse lähenemisviske tegema. Ok, see jäi fantaasiaks...

Igatahes tehti enne starti tuisu käes oodates väga naljakaid liigutusi, mida videos näha...

Teate algus SIIN

Timo paksus lumes avavahetust tegemas

Mina ise pidin ootama. Arvatavasti olin sama naljakas, kui seal ringi jooksin ja vehkisin, et ennast soojana hoida. Start tuli ikkagi kuidagi järsku ning paksus lumes ajasin jälle mõmmi moodi põlved laiali.

Kuna murdmaad ei saa isegi Eurospordist palju vaadata, siis pean tehnilisi nüansse vaatama laskesuusatajate pealt. Õnneks on neist üks Benedict Doll, kes sõidab ka põlved laiali ja siis on veel Sebastian Samuelsson, kes vajutab ka keha ja parema käega nii, et pea ja kepi käepide saavad üsna lähestikku kokku. Sama teeb vist ka Reztsova... Vahepalaks märgin veel, et Valgevene kool sõidab minu meelest pikemate keppidega, kui teised ja nende raskuskese labajalgade kohtumisel kõigub rohkem välja st. tõukesse minev suusk sõidetakse rohkem keha alt minema enne etteastumist aga pannakse keskosast isegi üle alguses.... ja siis on veel Austria kool, kus tõukefaasi alguses on käelabad märkimisväärselt õlgade juurde lukustatud, alustades ülakeha tõukefaasi täiesti keharaskuse ja kõhuga... näiteks Simon Eder ja Lisa T. Hauser.
Olen seda proovinud ja õigel hetkel tuleks nagu korralik sirutus teha ja siis "jalg alt ära kaotada", et raskus teravalt keppidesse langeks. Vahel tundub jube efektiivne aga ma ei suuda seda veel päriselt omandada.

On mis on, aga enda sõitu on videost kole vaadata ja pean veel palju parandama...

Võistlus jätkus ja selles paksus lumes ei suutnud ma mingit eelpool kirjeldatud tehnikat arendada. Sumpasin tõusutehnikas muudkui edasi. Vahepeal karjus Chicago, et "tuleb järgi, tuleb järgi!!" Ma panin korraks kohe juurde aga siis sain aru, et riukalik hokimees viskab villast jälle. Esimesed vahetused olid nii laastavalt hästi sõitnud, et ma küll pingutasin kõvasti ja üsna täiega, aga ei pidanud vahetult konkureerima ning täispunasesse laskma. Pulssi kahjuks kell seekord ei fikseerinud...

Finišis olin "sunnitud" esimesena täiesti puhtal põllul minema. Tahtsin seal inimeste silme all soliidselt head skate2 sõita, kuid räme vastutuul ning paks lumi tegid selle ürituse üsna haledaks. Igatahes kiirus langes juba 11km/h... Kuid esikoht tuli ära!! 

Võidukas Team Mahe autasustamisel.
Paremalt: Tarms, Chicago, Timo, mina

Õhtul lasin Bioblocki uuendatud versiooni ninna, käisin saunas ja sotsialiseerusin autasustamisel. Nagu ikka.

Järgmisel päeval oli kavas individuaaldistants. Ilm ja rada hoopis paremad, kuigi pehme oli sõita ikka. Soojendust plaanisin teha vähemalt pool tundi, kuid see aeg läks peaaegu kõik keppidega jahmerdamise peale. Siinkohal tänan väga Jürkat, kes oli ka korraldusmees ja aitas mul kepirihmad teibiga fikseerida. Edasi sain 10 min sõita ja juba tuli starti minna.

Nagu ikka panid kõik täie hooga minema. Mul oli korraks tunne, et olen kõige aeglasem seal rivis. Siis hakkasin järgi sättima. Tahtsin ikka normaalset tehnikat sõita, aga see ajas pulsi kohe nii lakke lumepudru sees, et jäin tõusutehnika peale. Esimene ring ei saanudki diiselmootorit väga käima, sest ei tahtnud kinni ennast sõita. Tunne läks edasi koguaeg paremaks ja tõstsin vaikselt tempot. Võrdlemisi mõnus oli skalpe võtta, kuid miks nii hilja? Saaks kordki soojaks sõita, siis pingutaks kogu distantsi... või väsiks kohe ära pärast soojaks saamist, mis võib ka juhtuda.
Üks vahva suusamees haakis ennast mulle sappa ja hakkas ergutama. Mul oli veits piinlik seda tõusuvarianti seal sudida... eriti kui ta hüüdis, et libise kauem. Krt no ei lükka seda suuska pikemalt libisema, mis teha. Kolmekümne tõuke pärast kustuda ka ju ei taha. Selga olin pannud motivatsiooniriietuse. Eks ma natuke kiles viiner paistsin selle Itaalia võistlussärgiga, kuid vahepeal tuleb endale meelde tuletada toitumise tasakaalu ja kerevöö treeninguid. Kui muidu ei saa, siis motivatsioonisärgiga... Eile sprindis oli juba tunda, et tegemist on väga kiire varustusega ja natuke hiljem Olümpiamängudel võttis Pellegrino sama kombega sprindi hõbeda. See kõik aga mind 10k distantsil väga ei aidanud. Natuke aega juurdlesin, et kas vahva suusamees hakkab kohe närvidele käima või saan seljataga seletamisest indu juurde. Ei, tegelikult oli tore, kui kaasa elatakse.
Kolmanda ringi peal vaatasin, et liidrite grupp tuli jälle tõusu all vastu, mis tähendas, et olin suutnud ringi tempo peaaegu nende tasemele viia. Hakkas ka tunda andma, sest pulss käis punase piirist pidevalt üle. Et enesetunne oli hea, lasin sellel juhtuda. Tegime ergutajaga lausa plaani, et püüan natuke maad ees paistva Kristeli kinni, siis kästi 1km nautida ja edasi gaas põhja panna. Pingutades hinga kõvasti välja, õhk tuleb sisse ise!!! jms headvanakooli tarkust tuli ka, mis meenutas mulle kunagisi treeneri õpetussõnu. Aga siis jah, sain Kristeli kätte neljanda ringi alguseks. Lausiku peal libises ta nii eest, et pidin jälle tööd tegema. Oligi selge, et minu "leib" seekord on tõusud. Seal liikusin palju kiiremini. Ja siis tegin konkreetsema möödamineku, et vahe sisse saada. Nüüd ei olnud enam eespool tegelikult kedagi püüda, nagu meeskond selja tagant teada andis. Viimase ringi lubasin endale õige natuke kergemat käiku, niipalju kui lumeolud lubasid ja et Pärnumaa naiste meister mind uuesti kätte ei saaks.
Jürka pakkus ringide vahepeal kuuma magusat teed, mida ma ei võtnud ja mille peale ta mind kavalaks nimetas. Aga no mida ma joon selle 10 km peal... Pärast saan jälle Kristelilt ära ja sellest tuleks teistsugune peatükk kirjutada.

Nagu jäin üldiselt rahule ja ei jäänud ka, sest kui ma koguaeg sõidan trennis rahulikumalt ja ikkagi skate2, siis nüüd ei saanud ma oma põhitehnikat peaaegu üldse teha. Süda on ka läbi aegade põetud haiguste nii räbalaks kulunud nagu Jack Sparrow laev Black Pearl... kui komplekti organismina pole, siis sinna ettepoole ikka ei saa. Olgu neid kilomeetreid siis kasvõi 850, nagu mul sel hooajal juba on. Igas trennis tehtavad max kiirendused aga on töö teinud, sest sprindis sain tõesti käiku vajutada - lihas toimib. 28 pole küll teab mis kiirus aga eks ma proovin veel paremaks saada. Suusatehnika osas on küll jube palju ideid ja taipamisi, mis on ülilahe ja üks mu põhirõõme selle tegevuse juures. Kui nüüd veel kuskil võidu sõita tahan (mis on kahtlane), tuleks tempokrosse ja ekstensiivset intervalli menüüsse võtta. Äkki läheb lubjatükk rohkem eest ära ja ventiilid ka tugevamate seinte surve all paremaks...