Jälle Otepääl ja Tartu Maratoni avatud rada

Üks tore spordimeelne seltskond käib iga-aastaselt Otepääl Pohlametsa talus ja mind on ka kaasa võetud paar korda. Eks ma püüan siis oma rolli ära täita ja õhtusöögi lauas piisavalt targutada, kuid samas teisi mitte ära tüüdata.. Arusaadavalt on olemas ka korralik saun, suusamäärimise vahendid ja köök, kus toimkond oma korrale vastavalt midagi valmistab.

Reede õhtul tahtsin väga veel sõitma minna, kuid siis oleks pidanud jäisel rajal pealambiga seiklema... jäi siis puhkepäevaks see reede.

Hommikul panime ikkagi kohe vara rajale ja seal oli ilma ning olemist kogu raha eest.

Tartu Maratoni rajalt käisime Harimäele. Sealt edasi pole ma vist varem eriti kaugele läinud. Seekord tegime need pikad laskumised ära! Pärast tuli jälle ülesmäge ronida, kuid elus ongi nii. Teisiti oleks ennast väär harjutada või koguaeg tõstukile loota... see oleks nagu reiskuulemäng, kus koguaeg lõikamine käiks. Ok, tegelikult on asi selles, et mulle on hakanud tõusude sõitmine meeldima. Ei tapa nagu pulsiga enam ja kui jalas on jaksu saab mõnusalt teravalt minna. Kasvõi hüpetega.

Mariana sõitis ka väga tublilt ja libistas kõik tõusud lõpuni.

 Sekka käisime ka põldudel kooriku peal, mis oli omapärane ja lahe, aga me keppidel on liiga väikesed kulbid selle tegevuse jaoks.

Ja suusk libises täiesti normaalselt, pulss tuli 127, tippkiiruseks 44,7
Veits oli vahepeal segane see, et sõideti ühes murdmaajäljes ja parempoolsest liiklusest ei hoolitud, et kes nahaalsemalt kauem rajas püsis, see võis ka siis vastu tulla, kui teised rajas laskusid. Õnneks matsu ei pannud, konflikti ei sattunud ja arusaamatusi oli vähe. Kokku chillisime seal 2 tundi ja 20 minutit.
Siis oli meil custom lambalihasupp, koos liiga kange aperitiiviga. Kõik läksid vaikset tundi tegema ja ma vaatasin Olümpiat, sest oli jälle kole põnev laskesuusatamine.

Õhtupoole viisime Kaupo spaasse ja tegime ise niikaua Tehvandi lasketiirude juures ringe. Päris radadel olid võistlused ja mingi töö käis, me sinna siis ei tikkunud, aga saime oma 13 rahulikku km täis. Lund sadas kõvasti ja tuul päris tormas. Õnneks olid rajatraktorid maratoniks rada pressimas ja me sõitsime pidevalt värske pressitud lume peal, mis oli väga super. Ja siis jälle sauna!!!

Hommikul arvasin, et mingi väsimus võiks olla. Aga ei olnud üldse. Arulast anti start. Osa rahvast oli ikka väga elevil, jooksid ringi ja sebisid närviliselt. me võtsime rahulikult, sest alguses on alati hirmsad ummikud rajal ja start on tegelikult avatud tund aega ning ajavõtt käib kiibi alusel. Et siis stardipaugu ajal lobisesime veel Heikoga ja lõpuks ikka läksime. Kuigi sahmimist polnud, suutsin ma ühe kinda kuskile unustada ja nii sõitsin eri kinnastega, millest üks jootmispunktis veel kaltsmärjaks sai....

 

Ei, tõesti oli hea ja lihtne jälle. Võtsin tõusu ära ja siis tiksusin sabas, sest kogu kolonn oli ikka veel ees kitsal tõusul. Pärast seda ootasin oma grupi järgi ja edasi oli üldse lahedamalt ruumi sõita. Rajad olid üliheas korras ning kiired. Sain lõpuks tehniliselt libistada. Palust edasi metsavahel oli oksane ja kippus ka jäässe minema. Eriti üks kurv, mis tuli täiesti klaasi peal võtta. Õnneks jäin püsti. Tahtsin küll mitme spordimehega kaasa minna, kuid ohjeldasin siiski ja valisin seltskonda. Seega tuli rahulik sõit. pulss keskmiselt 137, kiirus 15,9 ja aeg umbes 2 tundi. Seistes läks kell kinni vahepeal ja nii tuli 1:57 koguajaks.
Jäljes oli nagu raudtee. Kui vähegi sain, siis libisesin seal laskumisasendis nii mõnestki mööda, kes samal ajal jalgadega raja keskel uisutasid. Finišis oli tunne, et mis see pikk maraton siis ära ei ole, kui mentaalselt oleks võimekust ennast 60+ kilomeetriks rajale sundida. Seda praegu ei ole. Elämä on laiffi, kui klassikuid tsiteerida.

Natuke siis muljetasime veel, sõime hernesuppi, Elvas ploomimahlaga jäätisekokteili ja Tallinnasse tagasi! Hirmus hea nädalavahetus!