Techno293 MM Liepajas

Lähen magama ja termomeeter näitab 33 kraadi, hommikul 31 kraadi. Ja nii juba mitu nädalat järjest. Ja pidevalt on tuul olnud kirdest. On ikka suvi...

Sellele vaatamata saime asjad pakitud ja Liepaja poole minema. Kaater ka hopsti minu bussikesele sappa. See kõik on nii tuttav. Peaaegu terve oma surfikarjääri jooksul olen Lätis võistlemas käinud. Ventspils, Pavilosta ja eriti Liepaja...

Peatusime Grobinas, ca 12km enne Liepajat, kus meil oli kinni pandud terve kena maja. Allkorrusel saun ja piljard, üleval magamistoad, keskel peaaegu saalimõõtu kaminatuba ja köök. Mugav elamine! Kristel ikka oskab!

Ja alustuseks muidugi rongkäik...

Meie klubist tulid võistlema Romek Roolaht U15 arvestuses, Helena Lindström Techno Pluss arvestuses, Daniel Schneider, Marili Ringo, Lola Maria Pärna, Margaret Kalm, Alan Mitsulis ning Kristofer Rajasalu U17 arvestuses.
Noblessneri klubi poolt olid U17 väljas Joonas Väär ja Uku Roosimölder.

Technoklass on jube võimas! Üle 300 võistleja 34st riigist. Ja meie oleme tegelikult hästi natuke nagu nigeeria suusatajad selles seltskonnas.

Sel aastal on Technopluss ka kõvasti esil. Päris palju oli neid, kes ilmselt Aarhusi MMile (olümpiaklassid) ei pääsenud ja Liepajas võistlemiseks suured technopurjed rentisid. Seda rohelist laevastikku oli eriti hea vaadata! Sitked ja tehnilised ning head värvi purjedega! Tänu Stefanile, kes asus toetama, sai Helena ka 8,5 purjega võistelda. Sügav kummardus ja suur tänu sulle Stefan!
Kahju, et näiteks Rainer ja Grex ei tulnud...

Aga jah... maantee peal oli palju teeremonti. Ilm taas eriti kuum ning seetõttu lülitasin lõpuks mootori välja. Seepeale otsustas mu paljunäinud bussike mitte käivituda. Saksa asjad kuluvad ka lõpuks läbi. Just sai tutikas aku peale ja muidu ka kontrollitud... Võtsime Marianaga kokku ja lükkasime hoo sisse. Kaater sabas andis hea inertsi ka. Nagu käiku näitasin, mürtsatas käima ja rohkem ma välja ei suretanud mootrit. Hommikul tuli jälle natuke lükata, et kaater slipist sisse lasta. Pärast seda jäi armatuurile vaid eelsüüteküünalde tuli, mis ka süüdet välja võttes ära ei kustunud. Aimasin halba.

Aga meil oli veel kaks veshiili (kaatrit arvestamata) millega liigelda ja bussike jäi koju käitumist õppima.

Nagu ikka, viisime sisse distsipliini ja rutiini, et kõigil oleks hea ja selge olla. Määrasime toimkonnad, kes igapäevaselt söögi eest vastutasid ja hommikuid alustasime ainevahetusliku sörgi ning võimlemisega. Aga pisut "lõikasin siin näppu" nagu öeldakse. Nimelt ei ole umbes pooled minuga varem laagris olnud, mis oleks sportlasele normaalne olek... ja kui aus olla, siis tekib esimene psühholoogiline pingutus juba siit. Ega nad pole nannipunnimad kui teised omavanused, aga ikkagi. Kommipaberid tuleb enda järel koristada, süüa teha, nõud peavad kuidagi puhtaks saama ja õhtuti nõutakse päeva analüüsi... Üldiselt olid nad väga tublid ja üllatasid positiivselt. Tiimi Füsio Ere lausa imestas noorte suutlikkuse üle iseseisvalt toimida. Ott ja Kristel võtsid siiski hommikusöögi poole enda kanda ja toimkondadel läks palju lihtsamaks. Aga siit tuleneb esimene õppetund: enne suurvõistlusi on vaja laagritüüpi rutiiniga harjuda, et omaette toimimine poleks pingutus.

Ja seisimegi rannas. Lola õudusunenägu sai reaalsuseks: Liepaja lainetas.

Vene treener Ivan ütles mulle, et nad tulevad heameelega Liepajasse ka muudele võistlustele, sest siin on tõeline avamere laine. Practice race ajal puhus onshore läänetuul 7-8m/s, mis tegi murdlaine kõrgeks ja räsivaks. Märgatav osa sõitjatest ei saanud üldse välja.

Olin pisut mures varustuse pärast. Nagu narr oleks proovivõistluse ajal taglasest ilma jääda. Seega andsin juhtnöörid, et tuleb ettevaatlik olla. Meie omadest said välja umbes pooled.

Liepaja on vahemaa tõttu (ca 580km, kui ümber Riia sõita) meie jaoks mõistlik koht suurvõistlusteks. Aga... coachidele paras peavalu. Kaatrid pargitakse linna keskel olevasse kanalisse, kuhu jõudmiseks peab võistluspaigast ratta või autoga kohale kihutama ja siis läheb veel 10-18min (oleneb lainetingimustest), et piki kanalit kaatriga välja kihutada, lainemurdjate vahelt läbi ja siis merele radade poole.... kohale jõuab napilt startideks.

Suuremad esindused olid tegelikult ära jaotanud merel tegutsejad ja kaldatiimi. Raadiosaatjatega peeti ühendust. Samas jooksid ikka teised ka ringi nagu mina ja püüdsid kaldal ka oma sportlaste juures olla.
Et siis vette aidata ma otseselt kedagi ei saanud. Ranna eest jäi vastutama Ott (Marili isa), kes küll vastutust ei tunnistanud, aga tegi igati tubli töö.

Esimesel õhtul olime niisiis murelikud. Varustus jäi terveks, kuid starti on vaja pääseda!! Noblessneri poistel polnud palju parem olukord, sest kui meie omad on vahel ka läänetuulega pooleteistmeetrist virvendust näinud, siis sealpool Tallinna lahte tundub lainega veelgi suurem ikaldus olevat. Peab ütlema, et nende väike kaater koos juhiga tegi ka mõistliku otsuse ja läks esimese katsetuse järel merelt tagasi. Sadamasuus tõstis laine kohati ligi 5m kõrgeks ja ega päris eluga riskida ka ei saa. Mariana karjus meie paadis hirmust peaaegu hääle ära, kuid ei oksendanud. Ma ei saanud teda kaldale ka viia, sest seal peksis murdlaine eriti armutult. Ja samas oli mul tarvis oma sportlasi turvata. Kannatas ära. Peab ütlema, et meri mõjub naisele hästi. Kõik need kenad lubadused, mis anti... oleks pidanud salvestama kuidagi.

Esimese võistluspäeva hommikul olin sportlased moraalselt ette valmistanud. Margareti vend Alfie oli vaatamata oma rikkalikule kogemusele oma õe lühikeste liistudega välja saatnud. Laine lõhkus loomulikult kinnitused lahti ja Maki (hüüdnimi) liistud tegime ümber. Kohapeal oli Techno ametlik esindus, kust sai juppe osta. Õnneks. Sest Joonas Noblessnerist pani terve purje jahedaks (nii öeldakse discgolfis, kui ketta ära kaotad), mida siis õmmeldi ja liist tuli ka vahetada. Joonas pidigi 6,8 purjega vahepeal sõitma, mis ta tulemust küll paremaks ei teinud. Kui kõigile jõukohaseid esituseesmärke seadsime, siis Joonasel oli vaja psühholoogiliselt vastu pidada ja oma väikese purjega parim anda. Mida ta tegelikult ka tegi!

Raske oli ka Ukul, Alanil ja Kristoferil. Plikad seevastu olid tublid ja Daniel tõenäoliselt nautis sooja vett ja laineid. Lola sai poomiga hakkama, õnneks oli võtta järgmine tagaosa ja kuigi uuesti vee peale minek või lausa pisarad välja kiskuda, sai teiste eeskuju määravaks ning kuskilt tekkis vajalik tahtejõud. Aga kui nüüd ausalt öelda, siis oli väljas kaugemal merel see suur laine isegi mõnus, nagu harjudes tunnistama hakkasime. Olukorda kirjeldab hästi allolev pilt:

Esimese päeva lõpuks olime tegelikult nagu lahingu kaotanud. Tunnistame või mitte, aga kogu tiim oli pisut shokis, peale Danieli ja minu muidugi. Mul oli valida, kas hakata nunnutama või hoida rangemat joont. Kutsusime Uku ja Joonase enda juurde koosolekule ja valisin range joone. Ega see kaasahalamine ei aita...

Minu tõrkuva dieselbusi (Das Auto) vedasime Otiga paela otsas Liepajasse. Ezera iela 60 või midagi sellist. Seal on keegi lätlane Andis, kes 35.- eest kaks massijuhet välja vahetas ja öösel meid vastu võttis. Üks mure vähem.

Uku isa Tarmo hoolitses kaatrikütuse eest. Jõudsin seetõttu järgmisel päeval juba varem merele, et olukorda paremini hinnata. Kui Salou Mmil hoidsid treenerid tuulelõngasid näpus ja püüdsid lentsimise rütmi või mida iganes aimata, siis Liepajas ei näinud ma mitte kordagi kedagi tuult uurimas. Siin olid teised võtmekohad. Tuule keeramine oli päeva jooksul sedavõrd ilmne, et seda polnud vaja mõõta. Andsin meie sõitjatele ka vastavad juhtnöörid, kuigi strateegia ja taktika realiseerimiseks on vaja tehnikat (ja ka füüsilist võimekust) ning eelkõige üldse toimetulekut. Step by step. Kui esimesel päeval tehti turvakaalutlustel sõite vaid ühel rajal, siis pöörava tuule tingimustes oodati laine vaibumist ja A ning B olid korraga kasutusel. Helena ja Romeki jaoks polnud see otseselt hea uudis, sest pidin olema ikkagi seal, kus 8 sportlast stardivad. Aga rääkisime asjad läbi ja nad said kenasti hakkama.

Kalda all hüpati. Sellest on ka ägedad klipid. Aga pole kõige parem mõte Technoga hüpata, sest sverdikummid võivad lahti tulla ja väänduda. Isegi tavalise sõiduga suuremas ja teravamas laines. Ja see juhtus Danielil ning Helenal. Daniel pidi kinnitusrenni uuesti liimima, milleks tegi palju uurimist ja lõpks leidis mingi tõhusa liimi. Püüan sellest foto lisada.

Foto võistluste kodulehelt. Autor ilmselt Patrik Pollak

Et miks siis nigeeria suusatajad? Tugitoolisportlane trambib kindlasti oma sussides jalgu ja neab meid spordituristideks... teatud mõttes nii ongi. Me mõtestasime oma eesmärgid õhtusel koosolekul ümber ja kuigi ajas muigama, panime õige mitmele sihiks rada läbida. Ma olin nõudlik, aga eesmärgid panime koos. Käisime läbi erinevaid stardistrateegiaid ja ehkki „tillistart” nagu ma seda nimetan, on halb, ei jää nõrgal sõitjal selles konkurentsis palju muud üle. Lihtsalt, kui sunnin nad seal summas trügima, juhtub tavaliselt jama ja mõni ei saa pärast seda 4 minuti jooksul ka purje veest kätte, et üle stardiliini jõuda. 4 minutit on nimelt see aeg, kus võib veel startida. Maki lagunes ka pisut, kui kalda peal ära kadus (millegipärast korduvalt), hilja merele tuli ja vaid kaatri abiga lõpuks stardialasse pääses.

Tuul keeras lõunakaartesse ja kuigi laine oli pikk, hakkasime harjuma.

Ma tean, et Techno tase tõuseb maailmas iga aastaga. Aga meie sõitjad on ka ikkagi arenenud ja päris viimaseid kohti poleks oodanud. Tunnistan, et ühel hetkel olin päris löödud. Tuul keeras ja vaikis, laine muutus veidi sobivamaks, kuid starti jõudes olid meie kohad halvad. Päris halvad. Vaid Maki ja Alan tegid kergekaalulistena progressi.

Vähe sellest, et me ei saanud murdlainest välja, ei suutnud me kerges tuules pumbata, sest skill ja füüsis olid teistest viletsamad. See oli mulle võistluste kõige raskem osa. Ei, ma ei hakanud endale välja mõtlema teiste riikide treenerite äraseletatud pilke. Mul oli vaja ennast kokku võtta ja oma sportlasi toetada! Lõppude lõpuks olen mina nad siia ju vedanud ja reaalsus tuleb vastu võtta.
Selleks et svert ja uim hakkaksid tööle, on vaja avaldada neile survet. Selleks tuleb purjega aktiivselt pumbata ja surve üle kanda. Kui laud hakkab liikuma, tekitavad svert ja uim tõstejõu, mis vähendab laua ja vee kokkupuutest tekkivat takistust ja kiirus suureneb veelgi. Surfar pääseb sellisesse „poolglissi”, saab liikuda laual tahapoole ja käik ja nurk on hoopis teised. Ning see kõik algab pumpamisest, segatud tuulest väljapääsemisest, füüsisest ja ... füüsisest. Nõudsin koosolekul ja paadist pumpamist. Aga kergemad ning kogenumad (veetunnid) konkurendid tegid sama... Ei pea vist ütlema, et lätlastele olid need koduveed

Ja

Mis motiveerib treenerit? Eelkõige sportlane ise! Ja kui ma nägin, et nad tegelikult püüdsid kõigest väest, sain sellest inspiratsiooni.
Tavaliselt ütlevad nad, et oleks ainult tuult.... et me ei saa ilma tuuleta sõita... ja siis kui tuleb tuul, on nad tihti veel halvematel kohtadel – nii ütleb mulle kogemus. Aga seekord me õppisime. Visalt kuid kindlalt läksid stardid paremaks ja üldine tahtejõu foon püsis. Daniel läks ilma mingi aukartuseta stardis kuuma grupiga trügima, hakkas hõbefliidis vastaseid järjest noppima. Oli põhjust isegi kaatris juubeldada - sõiduvõidud näisid lähedal. Marili kohad paranesid 7-8 positsiooni võrra ja Lola suutis lõpuks teha tippstardi. Me läksime järjest paremaks ja enesekindlamaks.

Fotol: Daniel paadis puhkamas, pärast esimest õnnestunud sõitu. Autori erakogu 2018

Me ei saa võistluste käigus hakata muutma tehnikat. See on libe tee, mis enamasti lõppeb kraavisõiduga. Kui me pole sõitnud uime peal krüssu, siis seda käigult õpetada on rohkem kui hilja. Liepaja pika laine omapära aga oli selles, et uime peale sõitma mindi oluliselt varem, kui muidu. Ja selle pikas, kohati murduvas laines, ei saanud mõned meie sileda veega harjunud sõitjad purje veest kätte! Võrdluseks võiks öelda, et olime nagu lauskmaal Mogreni tempotehnikas suusatanud nigeerlased, kes ühtäkki Austria etapil pidid mägesid võtma. Jah, rahune nüüd tugitoolisportlane (kui sa juhtud lugema ning jalgu trambid), lained on maailmas ja meredes tõesti nii erinevad. Siit ka õppetund: hädavajalik on teha teistsuguses meres laagreid!
Millegi poole tuleb ometi sõitude käigus püüelda. Et allatuules kohti ei kaotataks, vaatasime uuesti läbi, kus taktikaliselt oleks õigem halssida ja millise pumpamistehnikaga paremat allatuule nurka saaks...
Ühte-teist joonistasin ka liivale, sest ega seda tuule pööramist ei saa sinnapaika jätta.

Selles olukorras polnud mõtet noortes rohkem stressi tekitada. Pigem püüdsin olla toetav ja päästa neid psühholoogilisest lagunemisest. Samal ajal säilis vana-hea Aiku-rutiin: hommikul väike sörk + võimlemine ja õhtul koosolek, kus kõik said sõna.
Niipea, kui olime võrdlevasse situatsiooni jõudnud, hakkasid koosolekul tulema paremad mõtted. Siit tegin omakorda juba ammuteada ja kulunud järelduse: Tuleb rohkem treenida ja võistelda koos tugevatega!

Sestap vabandan, kui toimisin mingile põhimõtetele vastassuunas, aga kutsusin Norra, Poola, Vene, Valgevene ja Läti koondiseid meile Tallinna Nädalale võistlema. Nad olid päriselt ka huvitatud, sest Euroopakad on ju veel ees.

Päeva lõpuks jõudsin ka A raja juurde, kus meie pesamuna Romek lammutas. Keelasin tal teha tillistarti, sest poisil on oskusi küll. Läks paremaks ja loodame, et aja jooksul lisandub ujeda alalhoidlikkuse asemel positiivset agressiivsust.

Viimasel päeval oli tuul vaikne (8 sõlme ja vähem) ja keeras, mistõttu sõite teha ei saanud. Me olime täis tahet, kuigi tervis andis väga paljudel järele. Maki istus starte oodates järjekindlalt vesti ja trapetsiga kaardilaua taga, et rohkem mitte hilineda. Marili jätsin hommikujooksudest kõrvale, et viimast energiat sõitudeks säästa. Mingi kurguvalu ja nohu levis ka. Lihastega oli õnneks kõik korras, suur tänu füsioterapeut Erele, kes hiliste tundideni kõiki turgutas!!!

Üldises pildis domineerisid taas Israeli noored. Nende kõrvale mahtus ka üks britt, open klassis jaapanlased ja kaks itaallast. ITA üks G. Speciale (all pildil) tegi lõpuks jälle oma ja võttis taas ühe võidu.

Foto: Techno293 klassi FB

Viimasel hommikul jooksime suvises paduvihmas. Minu jaoks oli see puhas nauding, aga noortel... noh võibolla hakkavad harjuma.

Mul on hea meel, et meil oli tugev tiimitunne. Olenemata klubilisest kuuluvusest. Mul on hea meel, et me saime üle mõõnast ja ei pelga enam nii palju neid laineid. Ma usun, et võistlusteaegsed rutiinid ei üllata meid enam. Ma usun, et me oleme tegelikult sisimas rahul, et pingutasime, andsime oma hetke võimaliku parima ja arenesime. Päris kindel on, et kodused Pirita lained tunduvad nüüd palju väiksemad.

Taas siunab tugitoolisportlane oma rahvast, et medaleid ei toodud. Tõsi ta on. Tuleb peeglisse vaadata. Ka siunajatele enestel ja esitada küsimus: "mida olen mina isiklikult teinud, et noortel paremad tulemused oleksid?" Ja veidi kurb oli näha, kuidas üks lapsevanem üldse võistlusi kajastavast vestlusgrupist lahkus ning eelistab näiteks oma poja võistluste asemel jagada kollase meedia kuulujutte arvatavalt narkosurma läinud muusiku kohta... Vabadus valida, mille vastu ei saa.

Ma ütlen reaalselt, et me ei läinud tõesti esikohti püüdma, no sorri... Läksime laheda kogemuse kõrval ka enda hetke parimat andma ja seda me üldiselt tõepoolest tegime. Koos vigadega, millest ei pääse keegi.
Spordi olemus ei seisne selles, et tuleb ainult medali ehk võidu järgi minna. Siis oleks olnud seal MMil üldse kokku 5 võistlejat... Olemuslikult antakse enda maksimum ja nähakse enda kohta maailmas, mis alati ei pruugi meeldida, kuid julgus reaalsust vastu võtta on omaette oskus.

Ei saa üle ega ümber klassikaks muutunud lausest: Siit on hea edasi minna!

Aitäh toetavatele osalistele: Ere, Kristel, Ott ja Tarmo! Veelkord tänud Stefanile Helena taglase eest! Tänud Ottole haagise eest! Ja Purjelaualiidule, kes noori seekord toetas! Koondislaste tänu ka Jahtklubide Liidule! Kõigi poolt aitäh Pirita Surfiklubile, kelle kaater meil kaasas oli!

Ägedaid pilte näete SIIN ja kokkuvõtvat klippi SIIN

Ja võistluste tulemused on SIIN