Harrastajate Eesti Meistrivõistlused discgolfis.

Kõlab nagu „Bacardi Fun” purjelauas, kuid mitte nagu see aastatetagune vaid võrdlemisi uus versioon. Jah, prosid peale ei lasta, kuid ma ei saanudki aru, kuskohalt jookseb piir. Ränkingu järgi mängisid päris tegijad ja MA3 võitja tänas oma treenerit (mis on väga viisakas), mis näitab, et tegu oli ikka korralikult treenivate tegelastega. Nagu purjelaua fun-sarjas, kus osalejad suudavad sõita üle 60km/h ja DG harrastajad viskavad näiteks 120m.

Vaatemäng-jõukatsumine ise toimus kolmel päeval ja kahes erinevas DG pargis. Minu divisjon – küpsed mehed MA40, alustas Kiiul. Laupäeval mängisime Kõrvemaal ja pühapäevane finaal samuti Kõrvemaal.

Võistlustele regasin päris viimasel momendil, sest treeneritöö võtab praegu kõik ressursid ja DG harjutamine on päris tagaplaanil. Jaanipäeva putivallatused (pidev 5 miinuse mäng) tegid tegelikult putti palju kindlamaks ja mõned nädalmängude ringid päris nässu ei läinudki. Seega siis kiire registreerimine PDGA (Professional Disc Golf Association) liikmeks ja nimi kirja! Nimelt peab Eesti Meistrivõistlustel osalev harrastaja olema rahvusvahelise pro-organisatsiooni liige. Minu number on #123911. 69 oli ilmselgelt juba võetud.

Nagu surfarid vaatavad ilma, nii vaatavad discgolfarid ka tuult. Alati ei aita see sooritusele kaasa, kuid võistleja peab suutma ka tuules mängida. Mis tähendab, et ei peaks otsima mugavustsooni, vaid väljakutseid. Täiesti eluline värk! Ja sestap ma siis läksingi tuulisel kolmapäeval Murastesse elulist värki ja mugavustsoonist väljumist tegema. Tuli ootamatult hästi välja! Toimisid nii kanged, kui lahjad kettad. Muraste tuli meeldiva nulliga ära, mis pole 12m/s tuulega kuigi paha. Gaspari ja Taneliga veel 7-8 rada draivimisi peale.

Kui enne oli mul selge, et tuulise ilmaga merele ja vaikse ilmaga DG rajale, siis nüüd ei teagi...

Pildil: Ärge laske ennast eksitada! Ma ei hüüa Hail ega Ave, vaid visualiseerin ketta lennutrajektoori muutlikus tuules.

Kiiul olin hirmus vara kohal, sest formaalsused jms on ebaselged. Kella 6ne ärkamine tegi mind väheke jobuks, kuid kargasin ikka enne starti soojaks. Esimesele rajale minnes on kõik nagu pidulik – öeldakse mikrofonist maha su nimi ja kõik korraks vaatavad, et kuidas läheb... mõnel mehel ja mitte ainult mõnel, viib see soorituse päris metsa. Kiiule lubas talutavat tuult 9m/s ja pisut vihma. Aga kuna olime tsükloni keskel, siis kõikus tuul 45 kraadi ja vahepeal oli palav ja siis jälle sadas. Minu viskeks keeras tuul vastu ja siis jälle paremale, pluss siis veel see mikrofoniga mees... paningi liiga otse ja OB*** käes. Ega sealt saidki vähesed puhtalt tulema... Kahjuks jätkus nii 4 rada järjest. Muudkui OB-d ja siis esimesed 7 rada ei saanud parigi****. Lõpuks 170m metsarajal tuli par, kuid järgmisel 50m rajal boogie**. Ausalt, ma ütlesin juba valjult, et miks ma küll siia tulin.... Tuulega mäng ajas kõik täiesti sassi.

* Birdie - see on siis, kui viskad rajal ühe viske vähem, kui on normvisete arvuks (par) pandud.

** Boogie - See on siis, kui viskad rajal ühe viske rohkem, kui normvisete arv

*** OB (out of bounds) - see on siis, kui viskad märgistatud raja-alast välja ja saad juurde karistuspunkti

****Par - normvisete arv rajal. Tavaliselt on normviskeid 3-4, vahel ka 5

Pildil: Võistluste algus. Mihhail Zestjaokovi ja Marek Mandeliga ühes poolis.

Olgu. Sellisel hetkel on hea ennast kõrvalt vaadata, et näis-näis, kuidas poiss siit välja tuleb... Esitasin endale mentaalse väljakutse. Ning mida rada edasi, seda kindlamaks mäng muutus. Kaarega 4sel rajal tegin küll jälle OB, aga viskasin juba 3-ga ja see tundus nagu patuga pooleks birdie. Skoor oli ikkagi hirmus – jooksva hooaja halbuselt kolmas. Tabelit ei tahtnud nähagi ja olin veidi kurb. Pärast selgus, et paljud teised käkerdasid ka oma mängu ära ja esimese päeva järel olin divisjoni 7-s.

Tommy Markus soovitas mul otsida rohkem lõtvust viskesse. Tundus jah, et tagakäega olin selle nagu ära kaotanud ja läksin õhtul seda Järve talu nädalamängule lõdvestava treeninguna otsima. Vihma sadas räigelt ja tundus loll otsus, kuid vise arenes tasapisi paremaks soovitud suunal. Lõpuks polnud skoor ka paha.

Kõrvemaa DG park on mulle alati meeldinud lisaks nende suusaradadele. Ja peale selle andsid nad mulle ilusa punase vihmavarju kasutada, mille eest olen megatänulik. Sest teisel päeval sadu jätkus.
Minu närvid on üldiselt viievõistluse laskmise kooli saanud ja seekord ei seganud mind ei mikrofon ega vihm. Avadraiviga parkisin ketta korvi alla, mis kutsus esile teatavaid ovatsioone. Ei, ma olin veits uhke ka korraks.... Eestkäsi küll, kuid ikkagi toimis ja enesekindlust tuli kohinal peale.

Ja vist ainult selleks, et siis jälle ära võtta, kui teisel ja kolmandal rajal avaviskel libisesin (rookie mistake – sileda tallaga tossud) ja vastu puud põrgates ketta metsa panin. Rohkem samme poriste tiialade* peal ei võtnud... Pooli seltskond oli muhe ja mäng sujus.

*tiiala - avaviskeks mõeldud, sageli tasandatud ja tehiskattega ala

Õhtuks oli mul 8 plussi koos, mis on tegelikult 900 punktine ränkingu mäng ja palju parem, kui selle võistluse keskmine.

Esimesel naisel oli muidugi samapalju... aga ma tõusin oma divisjoni neljandaks, nagu FB postituses lubasin. Samas, kolm birdiet maha võtta siis ma sain 15lt rajalt 11 boogiet. Pole teab-mis rõõmukoht. Vähemalt proovisin. Õhtul rohkem ei visanud, tegin hoopis sauna.

Finaalpäevaks lubati vähe tuul ja vähe vihma. Head olud. Laenasin siiski vihmavarju. Finaalidesse pääsesid umbes pooled osalejatest, teise päeva tulemuse järel sain kindlalt edasi.

Seis ei olnud väga roosiline, isegi mitte päris nelgiline. Divisjoni juhtisid Jaanus ja Erki 131 viskega. Kolmas oli Madis 136ga ja minul 138. Olin Madisest küll 2 viskega Kõrvemaal parem olnud, aga kunagi ei tea... Paistis tasavägine võitlus tulemas. Jaanusest või Erkist 8 viset paremat ringi teha ma unistada ei julgenud. Seljataga vaid ühe punkti kaugusel Margus, kelle normaalset skoori rikkus vaid üks 8 viskega tehtud rada, siis veel punkti vahega üks võistleja ja kolme viskega taga juba terve trobikond. Tõeliselt tihe rebimine.

Pildil: Liiderpoolil paluti korraks maha istuda. Vasakult: Erki Põlluveer (pronks), Jaanus Muts (võitja), mina (hõbe), Madis Tuulpärg.

Hoiatus!! Edasine jutt võib olla mõistetav vaid discgolfi kogemustega inimestele!!

Võimlesin soojaks, vaatasin eelneva pooli avaviskeid ning sättisin ennast mentaalselt lubavasse tsooni, kus juhtuda võib kõike aga minu kavatsus on teha hea sooritus, mitte ennast segada lastes.

Avarada. Mikrofon, tähelepanu... kõik ununes, kui tii peale läksin. Viimastel päevadel uuesti kindlust kogunud eestkäsi ustavaks muutunud draiveriga (sissevisatud Giant). Hops... ja lennujoon tuli õige, napilt kõrge ja napilt liiga otse ja kohustuslikust ringist paar meetrit välja. Teistel sama, Jaanus ja Madis tegid veel lisaputi. Hoidsin fookuses vaid Madist, kellele sain ühe viske kaugusele.
Üldiselt ma viskeid ei loe, kuid tähtsa mängu puhul võis olla vajalik natuke taktikat ja riske planeerida. Põnevuse kannatan välja.

Teine rada. Eilne libisemine oli päris teravalt meeles. Tõmme tuli vist seepärast ettevaatlikum ja ketas ei vedanud ennast päris sirgeks. Vastu puud, kuid Madis platseerus ka sinna. Nüüd oli vaja natuke kaart joonistada, võtsin kangema D2 ja flex... sutsu vähe tuli tagasi, aga 8m peale. Olin rahul. Madis viskas lähenemise OBsse. Putti see korv igatahes ei söönud. Nii Erki, Jaanus, kui mina puttisime kettidest välja, Madis võttis oma 5 vastu. Meie seis oli nüüd tasa.

Kolmas rada. Taas meenutasin libisemist. Kuigi oli allamäge, võtsin veidi lahjema draiveri, sest kõvemat tõmmet teha ei riskinud. Õigustas. Olin küll pisut teistest tagapool, aga kindlalt platsil. Lähenemine eestkäega (Giant) tuli hästi ja võtsime kõik pari.

Neljas rada. Kas otseneet või S-kujuline eestkäsi? Valisin viimase ja lahja draiveriga (Destiny) kerges hyzeris välja. Läks kenasti üle, aga siis jäigi sinna. 14m korvist ja ma rahul, sest siin oli metsavise kallis. Madis tuli sellest anhyzer putiga välja, Erki ja Jaanus puttisid esimese mööda. Kõik läks plaanipäraselt – liidrile lähenesin veidi ja konkurent tegi päästvaid viskeid.

Viies. See vankriga. Erkil läks pisut lappama, mina draivisin Giantiga 50m peale hõredatesse kuuskedesse jätkamise võimalusega. Aga teine eestkäe vise tuli liiga kange kettaga (D2) ja libises (skippis) mööda muru paremale kaskede taha. Ok, veel oli võimalus kitsast vahest korvi alla panna eestkäega (Zone), kuid ma hoidsin täpsuse huvides viskejõuga kokku ja jäi lühikeseks. Madis läks ühega taas minust ette, Erki sai putihävinguga 7 ja Jaanus võttis birdie.

Kuues. Kitsas, puudega ja korv on mäenõlva peal. Eile panin läbi puupõrke võsasse ja tulin suurivaevu 5 viskega välja. Täna läksin ustava draiveriga eestkäega ja maandus 15m peale. Esimest korda reaalne rõõm! Madis ja Jaanus ei pääsenud ja võtsid ühe juurde. Poolikaaslased julgustasid mind puttima... ise nagu väga ei tahtnud seda veeremist rohkem näha. Ahvike õlal tõmbas edevuseniite ja proovisin sellist lapiti langevat - langeski 15m putt korvi kõrvale, õnneks veerema ei hakanud.

Seitsmes. Rahu, ainult rahu! Madisega on suures plaanis tasamäng, Jaanusega liigume võrdselt, Erki kogus ennast tripleboogist ära. Viskasin kindla peale midrange Buzzz kettaga 60m. Tuli meelde Tommy õpetus mänguplaanist ja horisondi püüdmisest. Lähen 4 peale välja. Teised lammutasid. Madisega lähenesime kolmanda viskega samast kohast kindlale putile. Tegin D2 ja kindla kaarega eestkäe... Erki ja Jaanus realiseerisid kõik visked ja võtsid birdied. Ikkagi mängumehed!

Kaheksas. Nii-nii ülesmägi ja allamägi. Võtsin lahjema aeglasema kuid kontrollitava draiveri (Northman) ja viskasin mäe otsa poole maa peale. Erki tõmbas küll vasakule metsa, aga tuli sealt hästi välja. Madisel saabus mõningane murdepunkt, sest viskas ketta tahtmatult veerema ja OBsse. Eile lähenesin siit liiga pikaks, võtsin jälle sama Verdicti ja andsin allamäge pisut vähem jõudu.... hops! Korvi all!!! Par ja Madisest kahega ette!

Üheksas. Mulle millegipärast meeldib see rada. Kõik on nagu minu visked, kui plaani järgida. Eile sain siit birdie... uuesti lahjem draiver Katana, et kannaks vasakule. Natuke suurem hyzer ja läks! Vajub vasakule, veab ennast kenasti sirgemaks... Küll ümber nurga aga kahjuks vastu viimast puud peatudes. Pole hullu! Erki pani paremale metsa, Madis viskas superviske – vist ei anna ikka alla. Lähenesin seekord ustava draiveriga ja 7m peale, super!! Greenhit ja putt kindlalt sisse! Vähemalt ühe birdie peab ju saama! Madisega vahe kolme viske peale. Jaanusega täna tasamängus ja Erki võttis kaks juurde. Tal ei ole parim algus, kuid pool ringi on veel minna. Esimest korda mõtlen, et ootoot, siit vähendasin ju vahet 3 viset ühe rajaga!

Kümnes. Saan alustada esimesena. Mänguplaan, mänguplaan! Sealt suhteliselt kitsast koridorist läbi ronida ja siis vasakule allamäge keerata... Tagakäsi, Midrange Buzzz ja hoiame joont! Riskida pole ju praegu vaja! Ning siis see esimene jalg libiseski! Ketas paremale metsa ja hoidsin korraks peast kinni. Madis teeb ka lühikese viske, Erki natuke kaugemale ja Jaanus libiseb ka. Tuleb vaatamata sellele pariga välja ilusa puttiga. Mul on kohutavalt õnne, sest ketas on tagasi raja poole põrganud, teise viske teen siiski puusse ja taas Madisega ühel joonel. Allamäge hõljutame kohale, Boogie! Teistel ka.

Üheteistkümnes. Eile sain puupõrke siit metsa ja topeltboogie. Nüüd võtan lahjema, kuid sellesama ustava draiveri ja püüan vahepealset orgu mitte märgata. Superlend ja greenhit! 6m peal korvist ja teen endale mõttes pai! Teised saavad puid. Jaanus tuleb välja olukorrast, Erki putib taas mööda ja mina viskan nagu kindla peale, kuid paremalt kettidest kukub ketas korvi serva peale ja keerab ennast välja. Maseeeeendav! Madis saab boogie ja ma hakkan tema osas vaikselt rahunema, kuid muidugi mitte uinuma. Aga kas tõesti võib Erki juba löögiulatusse sattuda?! Parem ma tabelit ei vaata ja mängin parima. Nagunii asjatult ei riski liiga vara. Kuid hakkab saabuma finaalringi viimane kolmandik ja parandusteks jäävaid viskeid jääb üha vähemaks. Eks see paneb veidi pingeid juurde...

Kaheteistkümnes. Ohh, ma olen ikka veel närvis selle putti pärast. Hingan, keskendun, lasen minna... Jaanus draivib jälle kord kena otseneedi, mis hõljub imevähe üle väikese lagendiku suunas ja siis keerab uuesti korvi poole tagasi. Mina võtan ustava draiveri, meenutan, et eestkäe viske lõpus peaks peopesa üles jääma ja teen 80% jõuga... Üleminek... kaar... ja päris ok, kuigi lühikesevõitu. Aga siit ei mindud birdiet püüdma! Erki tõmbab vastu puud ning Madis vasakule metsa. Madis pääseb, Erki ei. Meenutan eilset liigalühikest Justiceviset ja võtan Zone. Tulebki täiesti topsijoon*, süda hüppab, kuid siis on oks ja kukub 4m peale. Tuleb rahul olla!

*Topsijoon - topsiks kutsutakse hellitavalt korvi ja topsijooneks eemalt sisse läinud viske trajektoori.

Kolmteist. Korv on toodud rohkem vasakule. Ideaalne oleks teha tagantkäega kergelt üleminev vise, mis lõpus natuke tagasi tuleb. Kangega anhyzer... krt, ei. Lähen kindla eestkäe peale ja millegipärast võtan natuke kangema D2, eks see vasakul olev mets tekitab kõhklusi. Vise tuleb hea, kuid lõpeb vastu kaskesid 25m korvist. Nuputan hirmsasti ja lõpuks saan Zonega ikkagi korvi alla. Erki ja Jaanus teevad superdraivid, kuid Erki eksib taas putil. Ning uuesti eksib. Jaanus ei eksi. Madis mängib kindla pari peale. Vist ootab, et ma rohkem riskiksin. Ma säilitan külma närvi, siiski mängu nautides. Ilm ju hea ja seltskond ka.

Neliteist. No mõnda aega pole tagantkätt visanud... Ja väike tuul surub tagant. Vist. Jaanus tõmbab trajektoori natuke kangeks vasakule, ma korrigeerin oma Northmani viskenurka, aga läheb ka veidi vasakule. Õnneks metsa algusesse. Lähenen alla ära ja mõtlen, et tegelikult on par siin igal rajal võttes supermäng. Kas ma tõesti lohutan ennast? Erki võtab ühe juurde... Püüan vältida mõttekonstruktsiooni temaga konkureerimisest, kuid ahvike õla peal tahab arvutama hakata.

Viisteist. Peaaegu 180-kraadise tagasipöördega rada. Tuul on natuke vastu. Eile sain siin imelise teise viskega 50cm kaugusele korvist. Täna võtan tuulepõlgurist Dessuka ja viskan eestkäega... natuke veab liiga sirgeks ning kukub vara maha. Kuidagi ei pääse korvi poolegi. Vasakul on OB. Teen lihtsalt kindla, kuid väga lühikese eestkäe viske natuke paremale positsioonile. Uueks lähenemiseks Verdict ja see läheb 9m pikaks. Seda on varem ka juhtunud. Kord ringi peal ikka see Verdict üllatab distantsiga... liiga sageli halvas mõttes, et siis läheb liiga kaugele. Ja nüüd võtan ainukesena boogie, kusjuures Jaanus päästab oma metsaviske ilusa pika puttiga.

Kuusteist. Lage põld aga keskel on põõsastest puud kasvanud. Viskame tulles natuke muru õhku ja tuul on täiesti teisest suunast. Või keerutab... Et nii ei saa olla, aga on, siis võtan kangema D2 ja viskan eestkäega läbi põõsalatvade lühikese draivi. Teised panevad jälle täiega ja hästi. Ma lähenen seekord ustava draiveriga, millega eestkätt 70m on tihtipeale ülitäpne olnud. Aga täna jääb lühikeseks. Ja siis päästan jälle samal rajal 10m puttiga ära!! Yess! Kõik saavad pari.

Seitseteist. Kitsamapoolne. Keegi päris alla ei viska, kuid mul tuleb ustava draiveriga ilus joon ja maandub 8m peal korvist paremal augus. Korv ise on kändude otsas 2m kõrgusel, niisiis tuleb mitmemõõtmeline putt teha. Mõtlen jõulisema spinni peale, julgustan ennast ja kohe kui tekib eufooriapuhang viskan... ülaraud! Ketas õnneks ära ei veere, võtan kindla pari. Teised ka.

See eufooriapuhang on nagu energeetilise kanali avanemine üldises võimaluste supis, kus hetkeks tajud reaalsuse loomise võimalikkust ja viibid nagu korraga mitmes hetkes. Aga noh... näha, et nii võib ka eksida.

Kaheksateist. Üle tiigi ja võrdlemisi taktikaline rada. Kas vaadata seisu või mitte? Vaadata või mitte... Ma ei vaata. Vihma hakkab sadama. Jaanus tõmbab ulmedraivi, vist läheks 130m peale aga mäekülg koos korviga tuleb vastu. Plaksutame. Teised mängivad lühemat maad üle tiigi. Mina ka. Täna võtan sissemängitud roosa D1 ja viskan eestkäega. Ketta värv on erk, ehk leitakse üles, kui peaks vette minema. Lennujoon läheb kindlalt üle 85m, mis on vajalik minimaalseks pääsemiseks. Aga siis hakkab ketas veerema ja otse tiigi poole, teeb ühe kaare ja jääb õnneks veepiiril pidama. Olen napilt pääsenud. Närvikõdi oli 3-5 sekundit kogu raha eest. Lähenemine õnnestub hästi, tagantkäsi Jokeriga tabab korvi, kuid sisse ei lähe. Jaanus putib birdie, Madis teeb kindla kolme aga Erki eksib taas putil ja on ilmselgelt väga pettunud. Võin vist päevaga rahule jääda, lööme nukid ja läheme skoore arvutama.

Korraks vilksab peast läbi mõte, et äkki keegi tagantpoolt tegi hea ringi ja läks meist mööda. Aga Korraldaja seda ei kinnita. Olen tegelikult megarõõmus, et kolme sisse pääsesin!!! Arvutame veel ja selgubki, et meil Erkiga on kolme päeva järel punktivõrdsus! See lahendatakse ümberviskamisega, kuni keegi ette pääseb. Äkksurm, nagu nad musta huumorit teevad. Alustame esimeselt rajalt ning ma olen nõus esimesena viskama. Vihma kallab. Jälle surun pea täiesti tühjaks, ainult see rõõmus tunne ei kao ära. Eestkäsi, taas tuleb naaaatuke kõrge vise aga peaks kalduma ringi sisse.... ja kukub-põrkab vastu ringi tähistavat äärt... ja välja. Ei olnud kõige hullem vise, aga Erkil on nüüd vaja lihtsalt ringi tabada, et ennast kindlustada. „Lihtsalt” ,sest see pole olnud lihtne vise millegipärast siin neil päevil ja eriti nüüd, pinge all. Lähebki kuskile vasakule natuke männi taha ja ta peab sealt nüüd vastama. Läheneb korvi alla. Tal on kindel OB4. Ma mõtlen korraks ja eufooria ei kao millegipärast üldse ära. Käsi rohkem alla, rohkem spinni, pane julgelt... ja viskan korraliku julge puti 10m pealt sisse. Hurraaa! Ma sain harrastajate EMV hõbemedali!!!