Dahab 2022
Kiire kokkuvõttena vee peal 21 tundi ja 731km.
Hakatuseks Riiga, siis Milanosse ja Sharmi ja sealt Dahabi. Kohale saime õhtuks. Esimene mulje oli jällekord see, et no on ikka mõnus soe siin!!!
Ja tõepoolest (nagu Margus Ader alati oma lasksuusakommentaari alustab), oligi nii soe, et kalipsot ei pannud kordagi selga. Meri 25 kraadi ja õhk 28 või midagi nii. Ainult ühel õhtul koukisin pusa välja, kui jahedaks läks.
Kohe alguses läks panemiseks. Esimesel päeval arvasin, et olen vahepeal rauda ka käes hoidnud ja üldse tahan maksimaalselt trapetsile toetudes sõita, siis kindaid ei hakanud panema. Mis tähendas KOHE esimese korraga katkiseid peopesasid. Sõidunälg oli nii suur ja olud nii head, et ega maha ka ei suutnud tulla, kui kibedaks läks. Hiljem sain aru, kus see lõhkumine tuleb... et ma sõidan küll trapetsis ja kätega segan purje vähe aga jibe lõpus, kui haaran tagumise käega uuesti poomist, on see paras rabamine ja pealetõmme, mis lõpuks siis nahka nülib... aga ega sel momendil ei vali haaret ja valu ka enamasti ei tunne. Igatahes... 7,7 ja 125-liitrine vist 77cm laud kohe alguses ja see oligi nii, et vahepeal võtsin ka 7,0 purje ja 69cm (115L) laua mõnel tuulisemal päeval - need olidki põhiasjad, millega sõitsin.
Ma ei saa nüüd väga aru, millest see on, kuid sel aastal tunnetasin asju jälle paremini. Lõputu areng kuni pensioni lõpuni? Mulle istus just Neilpryde RYDE puri. Seda oli kõigis vajalikes mõõtudes. Et siis ühel päeval isegi 8,2 ja ühel korral ka 6,7. Speedsteriga sõitsin vaid ühe korra. Esimestel päevadel ei muutnud ma isegi trimme vaid panin lihtsalt aasad hästi täpselt paika. Kui natuke hiljem Tom ja Kristel saabusid, siis oli vaja juba natuke poomist sättida... Eesti kiireimad ikkagi vee peal. Ja olid ikka nobedad küll!! Nagu ka Jüri, kes on suurepärase arengu teinud... Mina just maxkiiruseid ei otsinud, ei võtnud seekord kiiremat uime ka kaasa. Saaks lihtsalt natuke vee peale... Proovisin alguses eelarvamusteta rõõmustada mõnusa olemise üle aga eks see Kaupo tuli jälle ahistama ja siis oli vaja pigistada mõnel korral ka käiku. Suures plaanis püüdsin aretada sellist jibe, kus kiirus võimalikult vähe langeks ja manööver tuleks välja liigselt jõudu kulutamata ehk tehniliselt ja lõdvalt. Kui mõelda nii, et ma liiga pikki otsi ei käinud sõitmas ja keskmiselt võisingi pöörde teha iga 700m tagant, siis pole väga võimatu, et tegin kokku ligi 1000 jibe...
Sellest tahakski natuke lähemalt kirjutada. Sest ma pole väga kiire ja bäkki ikka veel ära ei maandu jms... sestap saangi ikka veel sellest jibest jahuda.
Ei, see pole bäkk... mingi väljavise, kus tuul tuleb tegelikult purjesse valelt poolt, et nagu bäkwindist hüpe. Kogemata.
Eelmisest aastast oli meeles, et kui tagumine käsi on normaalselt tahapoole tõstetud ja siis äkki see kurvi sisse kallutades pea juurde satub, on suur oht glissi jääda... Tõepoolest! Tähendab seda, et keha on ilmselt õigesti kalduma juhtunud... Ja nüüd ma hakkasin otsima seda tunnet, mis tähendas, et jätsin keha ikka kallutamata ja tõin hoopis käe peale lähemale, mis oli klippidelt kole vaadata ja polnud üldse ka õige. Õnneks käis Mia pontooni peal salvestamas ja sain sellele apsule kiirelt jälile.
No mis ma seal veel nägin... eks ikka seda, mida ütles ka Kristel, et ma teen alati jibedes madala küki. Nojah. See pole lõpuks üldse nii vale vist ja on vist minu stiil...vist... Kuid järgmistel päevadel sirutasin käsi rohkem ja läks kindlasti paremaks.
Järgmise asjana võtsin ette sisemise jala tunnetuse. Et kui tõstan siseserva peale, siis kuidas ma sinna raskust jaotan. Ok, ma libisesin mõnel päeval päris tihti ja panin sellepärast jala kuidagi imelikult nina suunas vaatama, mis pole üldse õige ja tegelikult lõpeb üldpildis vale õlgade asendiga jne jne aga kuna ikkagi osad kreemitavad ennast vee peale minnes (mitte mina) ja siis see kõik on vist vee peal ühel hetkel ja ma lihtsalt hakkan laua peal libisema, mida sõidu alguses pole ja siis kirun libestajaid-kreemitajaid... või ei teagi, millest see tegelikult tuleb. Hästi... ma sain aru, et jibe käigus on mul vaja järjest rohkem sisemise jala survet tõsta ja nüüd hakkasin isegi tunnetama sellist veidrat tsentrifugaalkiirendust. Ligi kaks päeva unustasin kõik võidu sõita proovijad ja püüdsin seda jala tunnetust kogeda. Läks paremaks.
Sellest ühest elemendist algas rida teisi, sest tegemist on ju liigutuste jms ahelaga. Peamise järgmise sammuna sain ma esimese jala nüüd kiirelt aasa. Jah, olenevalt tuule tugevusest ja enda kiirusest varieerisin pisut vajutust, kuid flippasin hiljem, kallutasin keharaskuse progresseeruvalt sisejalale, mis viis ka keha asendi paremaks, sirutasin tsipa rohkem käsi ja aaa... ma muutsin veel vastavalt tuule tugevusele esimese jala kaugust mastist peale ümberastumist, et laua nina kiirelt maha suruda... ja suure hoo pealt kõvema tuulega astusin tahapoole, sest nagunii oli kõik juba päris õiges asendis läbi kiiruse.
Ok, ja siis sain kätte selle nipi, et peale ümberastumist tegin esimese jalga lihtsalt ühe väikese tõuke, sain keha korraks lahti ja panin kohe esimese jala aasa. Ka tagumine läks siis kohe kiiremini ja nobedam sõiduasendisse minek tagas parema kiirenduse väljaminekul.
Kui see jalatõuge sattus sobivasse ajahetke ka purje pealevõtmisega, siis juhtus edasi kõik nagu väga iseenesest ja sain üle õla tagasi vaadata, kuidas osad uuesti glissi pumpavad.
Mida ma veel märkasin oli see, et kui suutsin sisejalga hästi vajutada ja keha õigesti hoides carvida, tuli tänu näivale tuulele puri palju mõnusamalt kätte ja enam polnud vaja tagumise käega nii metsikult rabada. Mis hakkas omakorda peopesi säästma. Vähendasin natuke laydowni, ehkki polnud nii efektne, jäin nagu paremini kiirusesse ja siis hakkasin proovima, et kuidas oleks järsemalt keerates seda kõike teha. Arvudes ja numbrites väljendatuna tuli isegi selliseid jibe, kus kiirus alla 30km/h ei langenud. säästev efekt hakkas ilmnema ka selles, et ei pidanud pumpama väljudes... Kerge tõmme ja juba läks.
Seal oli pidevalt selline püünsisile... Vasaku halsiga võis meri ka natuke krobelisemaks minna ja siis viskas mind paar korda laua pealt minema. Ok, sellel poolel ma päris 47-48km/h jibemisse ei läinud aga parematel päevadel parema halsiga küll. Sellegipoolest sain trapetsi seljas kukkumisest pöörlema ja ujusin mõnda aega asjadele järgi. Mulle tundus, et sellise ebamugavalt viskava lainega oli palju tõhusam järsema carviga ja serva peal pöörata, sest siis ei pildunud lauda üldse nii palju.... tasub kõvasti kukkuda, see võib inimese mõtlema panna.
Lõpuks oli selles mõttes hästi, et sirge peal ei olnud ma endiselt mingi suurem staar, kuid venelased ikka punnitasid pidevalt koos sõita ja ma sain koguaeg jibed nii palju kiiremalt tehtud, et sirge peal olev edu slalliasjadega ja kiiruse näol neid alati ei aidanudki. Ma ise jäin selle arenguga hirmsat moodi rahule. Loomulikult, prodega ei saa võrrelda, ka Eesti prodega, kuid igaühel on oma tee selles osas.
Muus osas hoidsime oma väljakujunenud mõnusat rutiini. Hommikuti kell 8 saime meie toa ees muruplatsil kokku ja sörkisime õige rahulikult umbes 2km. Pärast seda lisandus harilikult rahvast juurde ja tegime mõnusa strechingu, mis läks sujuvalt üle kerelihaste muserdamiseks. 30 min.
Siis hüppasime korraks merre ja pärast seda läksime sööma. Ma sõin vist igal hommikul omletti...
Edasi liikusime surfiklubisse. Kasutame seal ikka Harry Nassi teenust. See on juba tuntud kvaliteet ja pererahvas on ka alati sõbralik ja meid ootamas. Eks need poisid natuke hakkasid torisema lõpuks, kui pidid meid paadiga ühest klubi osakonnast teise vedama, aga mis seal ikka. tuul tuli hommikuti kella 10.15 ja 10.30 vahel. Siis oli juba aru saada, et mis kamad võtta. Ma eksisin ainult viimasel päeval valikuga ja käisin suuremaks vahetamas. Oli ka üks tuuline öö, kus ümberringi müdistas, kuid üldiselt olid õhtud vaiksed ja päeval käis asi võrdlemisi kellapealt. Windguru prognoosile võis julgelt poole otsa panna ja siis oli isegi talutavalt täpne. Harry küll rehmas käega, kui ma windguru mainisin - neil oli hoolimata kõigist prognoosidest olnud väga tuuline sügis. Praktiliselt iga päev saab sõita!!
Kohe reisi alguses tutvusime Igoriga. Mees Moldaaviast, kes oli konstantselt jokkis ja ülisotsiaalne. Hakatuseks kostitas ta meid Moldaavia koduveiniga, mis oli üllatavalt hea. Vahest isegi parem, kui hotelli õhtusöögi juurde pakutav. Igor rääkis nii kiiresti, et temaga suhtlemine oli paras pingutus. aga selline lõbusamat sorti... Kui ta nädala möödudes vähem trimpama hakkas, siis tahtis minult saada 20 minutit, et rääkida tervisest, toidust ja spordist. Ühel õhtupoolikul sunset baaris siis rääkisimegi... Õhtusöögi ajal tõi Igor mulle lauda klaasi valget veini ja kinnitas, et kui Moldaaviasse saabun, ootab lennuväljal 500ne Mersu. Pärast oli vaja jälle kallistada, kui tal härdushoog peale tuli ja sõda kirusime.
Teisel või kolmandal päeval ilmus meie hotelli üksik noor daam, kes oli silmatorkavalt hoolitsetud ja kandis igal õhtul juustes lille, mille värv oli erinev ja kattus muu riietusega. Me kiusasime natuke Edvinit, et peaks nüüd härjal sarvist haarama, aga meeleoluka õhtusöögi käigus läks hoopis Elena ja tegi tutvust. Ilus daam ootavat oma meessõpra juba mitu päeva... Järgmisel õhtul päästsin Irina ära Igori käest ja siis sain teada, et ta kardab haisid ja imetleb surfareid... Lõpuks nägin Irinat Dahabeya juures surfirendis, kus üks hallpea teda laudade taustal pildistas. Saime mehega ka tuttavaks, ta rääkis rõhutatult inglise keeles ja Irina tahtis natuke treenimise kohta konsultatsiooni... aga ma läksin merele. tuul ju puhus...
Masbati peatänavale pandi sillutist. Peale selle veel puidust väravaid. Kui Ali Babasse krevette sööma läksime, siis oli isegi natuke relakakärsahaisu tunda. Krevetid olid endiselt ülihead. Ma sõin kaks portsu... Ja mangomahl olevat ka üle mõistuse maitsev.
Kui eelmisest aastast oli hea livemussi kogemus meeles, siis panime reedeks Every Daysse laua kinni 15 inimesele. Kamp oli suur, kõik surfist väsinud ja poisid alustasid araabia keeles. Tundus altminek. Hiljem läks kõik paremaks. Õhtul leppis meie surfartrummar Peep järgmise päeva esinemise kokku. Nii käisimegi kaks õhtut järjest samas kohas, kuid teine päev oli väga lõbus ja sai lausa hüpelda pisut. Peep põristas ka vägevalt. Muusikute värk.
Klassikaline "National Geographic" - retk Assamallasse (või miski selline kohanimi seal), kus näeb kohalikku elu ehtimata hiilguses, sai ka tehtud. Logisevate ja vähem logisevate ratastega ning taaskord pani mõtlema.
Mõned pildid sellest ka.
Teine väike ekskursioon oli hotellipiirkonnast üle tee asuvasse linnaosasse, kus kohalikus mõistes kaubanduskeskus, pood, haigla ja bussijaam. Ja siis ka loomulikult korralik jalkaplats. Mõned asjad tunduvad uskumatult arhailised ja siis on jälle midagi päris moodsat. See kooslus on kohati võimatuna näivalt arusaamatu.
Näiteks on bussijaamas bussid väga kaasaegsed ja ilmselt ka ülimugavad, kui samas on keegi suutnud peldikus lausa loputuskasti kaane täis pasandada...
Et mitte selle imeliku noodiga lõpetada, siis kinnitan, et üliäge oli jälle just freeride reisi mõttes. Ja seda mul vaja oligi. 2 nädalat on täiesti paras aeg. Jah nii mõnelegi oleks see ühekülgne, kuid sõidunäljas fanaatikule sobis suurepäraselt!
Kommentaarid
Postita kommentaar