Kvantvärki ka

 Kui koguaeg on mingit spordijuttu postitatud, siis nüüd on aeg vist natuke päris segast peksta.

Erilise tõuke sain, kui lugesin "Universum pähklikoores" ja sain kinnitust, et see, mille peale ma oma mõningase lugemisega nooruses tulin, on praegu täiesti teema. Et näiteks on võimalus, et kogu universum pulseerib ja Suurele Paugule eelnes mingi kokkutõmbumine... ja nii mitu korda... aga selle lükkas vist hr Hawkings ümber.

Igatahes nüüd oli palju juttu gravitatsioonist ja stringidest. Einstein käis ka igalt poolt läbi oma üldrelatiivsusteooria ja erirelatiivsusteooriaga... mitte, et ma sellest e võrdub emmtseeruut - värgist liiga palju lõpuni aru saaksin aga noh... tuli välja et on olemas stringid, mida on tegelikult kahte tüüpi ja millel ongi nagu üks mõõde, ehk pikkus ainult ja mis läbivad kogu universumit. Ja siis selgus, et kui stringid kohtuvad, siis tekib mingi sähvatuse moodi asi, millest moodustuvad hetkeks need kõige algosakesemad osakesed...

Ja nüüd ma siin mõtlesin, et kõik on muudkui rääkinud, et gravitatsioon on suurte masside juures, kus painutab lausa aegruumi ja et gravitatsioon muudkui tirib ja tõmbab, lihtsamalt öeldes... ja vahepeal lausa neid praane ka, mida võib olla kaks ja millel ühel neist kahest me asume ja teine on nähtamatu aga mõjutab. 

või on siiski üks, aga see üks on keerdunud nagu sadul...

 Aga ma mõtlesin üldse, et äkki ei tekita suured massid gravitatsiooni vaid gravitatsioon ise on selleks algpõhjuseks, miks stringid omavahel rohkem kohtuvad, mistõttu tekkib rohkem sähvatusi ja rohkem ainet. Ja siis arvatakse, et ok, seal on suur mass ja see tekitab gravitatsiooni... kuid tegelikult võib olla hoopis nii, et see gravitatsioon on enne massi ja ainet ja loob seda hoopis ise! Nii et võibolla peaks asju hoopis selle nurga alt vaatlema. No mine tea... Ma uurin ja loen edasi. Kui muud ei juhtu, siis on huvitav ja paras argielust väljalülitumine. Näiteks kui saad teada, et valgus võib kaarduda ja loopi kinni jääda, mistõttu tema sininihe hakkab igakordselt suurenema. Ja siis see, et pendel ei ripu kvantmõistes mitte kunagi otse alla vaid mingid fluktuatsioonid rikuvad tasakaalu koguaeg ära ja et Heidelberg sõnastas määramatuse printsiibi, mis selgitab, et me ei saagi mitte midagi teada ja et Suure Paugu ajal tavaline reaalaeg oli nagu olematu, kuid sellest 90-kraadise nurga all eksisteeriv imaginaaraeg käis häirimatult... ja et üldse on dimensioone 10-11 ja need teised on kuskil seal sees sõlmes ja päris keerdus. 

Kuid millegipärast on siis mustas augus gravitatsioon nii äge, et isegi valgus ei pääse välja ja info jääb kahemõõtmelise hologrammina sündmuste horisondile, ehk sinna piirile, kus veel nagu saaks minema ja siis ikka ei saa ka... aga kõige selle juures on must auk ise võimeline veel mingil moel aurustuma aja jooksul... ehkki täpselt ei ole teada nüüd kas mõeldi imaginaaraega või siis seda päris reaalaega. Kusjuures kõige ägedam on see, et gravitatsioon, kui selline on nii vinge, et läheb ka sinna teistesse kägardunud mõõtmetesse välja ning jumal teab, mida ta seal korda saadab või mis vigureid loob, kui need stringid seal jälle keerduvad ja sähvima hakkavad. Igatahes... ma mõtlen, et kui saaks kuidagi seda gravitatsiooniasjandusele päriselt pihta ja oskaks juhtida, siis poleks probleemi. Vist. Aga Hawkings oli ise juba päris kindel, et igasugu metsikuid arvutusi läbides ja teooriaid analüüsides leidis, et ajas tagasiminek on millegipärast lukku pandud igal võimalikul moel niiet isegi ussiauk ei aita. Seega filosoofide suur mure "vanaisa" paradoksi näol ei toimi, sest sa ei saagi ajas tagasi minna ja oma vanaisa juhuslikult maha koksata, mis tekitaks absurdse olukorra, et siis poleks ju sind ka üldse olemas... ma mõtlen, et siis sündmused hakkaksid ajas tagasi minnes vimkat viskama, et näiteks rong jääb hiljaks ja kõik muu... või padrunil on tõrge. ja äkki kõik jamad juhtuvadki siin sellepärast, et mingid tüübid on ikka osanud ajas tagasi tulla ja siis üritavad siin midagi aga näe... see tõrge on sisse kodeeritud ja ei õnnestu. Vähemalt peaaegu selgus, et mingi ajaline ringlemine on natuke võimalik... kuigi siis hakkab sama päev koguaeg otsast peale nagu ühes filmis ja see on juba eriliselt tüütu. Vähemalt sellest sain ma varem juba aru, et kui lendad valguse kiirusega ja siis paned taskulambi põlema, et noh natuke ettepoole ka näha, et kuskile otsa ei põruta, siis lambist tulev valgus ei saa levida, sest valguse kiirusest pole suuremat kiirust ja kui sa juba lendad sellega, siis lamp lihtsalt ei sütti. Ja miks ei sütti... selle lahendasid nad ka kenasti ära, öeldes, et mida suurem väga suur kiirus, seda aeglasemalt aeg liigub ja lõpuks on ilmselt nii, et lõpliku valguskiiruse juures aeg lihtsalt jääb seisma. Tähendab, et sündmusi ei juhtu ja lamp lihtsalt ei sütti. Hea kui nuppu veel vajutada saad... noh aga ma mõtlesin, et ei taha ju ikkagi kuskile meteoriidi otsa põrutada ja siis peab imaginaarlambiga vaatama. Kusjuures kui mõelda, et universum on lõputu, sest iga lõpu taga peab ka ju nagu midagi olema... siis selgus, et kaugemad galaktikad lendavad meist kiirendusega eemale... mis tähendab, et nende kiirus järjest suureneb. ok... matemaatikas on see limes läheneb lõpmatusele... vist aga praktikas, kui see üldse enam olemas on, läheb asi nii, et nad jõuavad varem või hiljem valguse kiiruse lähedasele kiirusele ja siis jääb neil ju aeg seisma ja see ongi see serv, mille taga midagi pole. Et siis osad tüübid, kellel väga ei vedanud, lendavad sinna äärde ja neil ei juhtu enam mitte midagi, sest aeg jääb lihtsalt seisma, kuni nad endale seda imaginaarvärki ei avasta. Igatahes on neid universumeid eri tüüpe ja osa neist on sellised vaasid, mis eksponentsiaalselt laiali lendavad ja kuhu äärte peale tuleks see imaginaaraja mõte kähku maha müüa. kasu poleks võibolla mitte midagi, sest see vend kes mõtles välja või siis avastas need 11 mõõdet, suutis avastada ka mingi uue arvude süsteemi, kus miinusmärgil pole mingit tähendust. Samas ei ole mõtet väga pabistada, või siis just on... sest selgus, et teiste jaoks lendame hoopis meie kiirendusega minema ja meie aeg jääb nende jaoks lõpuks seisma... mistõttu võib järeldada, et kõik eemaldub üksteisest, entroopia suureneb lakkamatult ja üldse sõltuvad peaaegu kõik asjad vaatlejast... ma tahaks lõpuks loota, et ka see gravtatsioon ja siis saaks ise ka trikke teha.