Euroopakad Gardal

 

Garda 2023.

Pakkimine lõppes ja Jaak koos käsilasega sõitis Itaalia poole minema. Minul koos võistlejatega oli veel paar päeva oodata ja siis lendasime järgi. Keegi ei olnud sel aastal veepeale saanud, mõned eestlased tegid küll Gardal eel-laagri, millest on kindlasti abi, kui tulemust tahta.

Võistlejate kodune ülesanne oli välja mõelda peamine eesmärk, varueesmärk ja lohutuseesmärk. Peale taageldamist võistluskohas ja veendumist, et kõik varustus on kaasas, käisime eesmärgi-värgi läbi, mille panin ka kirja.

Garda võttis meid vastu võrdlemisi tuulisena. Kui sügisel algas kõik põhjatuulega, mis siis lõuna poole ümber lülitus, siis nüüd aprillikuus puhus ainult lõunast. Sellejagu soojem küll ei olnud. Paar eesti surfitšikkiolid juba mõnda aega kohal olnud, testivaid prosid ahistanud ja kurtsid ka pisut jaheduse üle. Niisiis olime üldiselt kursis.

Testvõistluse, ehk practice race päeval toimus jälle suur segadus. Me elasime Riva del Gardas, kuhu saime ühte abajasse kaatrid jätta. Võistlusalasse tulime kogu tiimiga paatidel ja siis paigutasime sportlased kaldale ja paadid lohistasime ka natuke välja. Juhtus see, et lühikese ajaga tekkisid tuul ja laine, mis peksis minu kaatri juba päris ääreni vett täis. Kuna meil kõik sportlased üle 8m/s tuult ei armasta ja veelgi enam seda gardalainet, siis läks mul kriitiliseks kaater vette saada. Sikutasime portugali tüdrukuga nagu spartas jõutõmmet, kuid see vett täis paat kaalub omajagu. Lõpuks saime kohe aru, et kaasavõetud raadioside on üliväärtuslik asi, sest kutsusin Jaagu teise kaatriga appi ja sikutasime sinise kummika kuidagi välja. Mingi õnne läbi hakkas pilsipumpa ka tööle. Nüüd sain lõpuks Pauli vihaste itaallaste juurest kätte, teistel oli ka abi vaja. Nii see esimene päev läkski – külma tuule ja päästmisega. Taktikast ja stardist kuulasin õhtul koosolekul sportlaste endi käest. Lisaks andis kolleeg Jaak omapoolse vaate ja nii iga päev, mis muutis kogu töö tõhusamaks ja põnevaks.

Kokkuvõttes oli testpäev positiivne, sest saadi rohkem hakkama, kui arvata võis.

Kamade paigutus on sel aastal kuidagi niru. Kivide peale on lihtsalt vaibad tõmmatud ja metallaed ümber. Lycratseremooniat pole ka. Muidu asjad sujuvad ja stardikaatrites on meil omad inimesed.

Võistluspäevad algasid päikesega. Esimesel oli veidi tuult ja teisel pisut vähem. Töötasin Bravo rajal ning Jaak kaugemal Alfa rajal. Hommikuti on siin ikka nii ilus, et ... kohe on ilus! Päike tõuseb, mäed on majesteetlikud, taevas helesinine ja järv veel hommikuselt tüüne. Iga päev algab postkaardi pildiga.

 Enne seda jookseme natuke ja võimleme ka, et päevaks valmis olla. Mõned vanemad tulevad võistlusi vaatama ja võtavad lapsed enda juurde. Seal ilmselt ei võimelda, millest on kahju ja igatpidi muidu ka pole eraldamine psühholoogilise ja logistilises mõttes lihtne.

Bertha alustas väga teravalt ja läks kohe U15 tüdrukute liidriks. Aga kuna ta isa on minuga koostöö kaval-antsu stiilis lõpetanud, siis ei saa ma teda peale väikese ergutamise millegagi aidata. Elan lihtsalt kaasa.

Lätlased ise, kelle paadist Berthat toetatakse, on hädas. Janise kaatril läks mootor nässu ja Marise sportlast toetab alfarajal Jaak. Teeme koostööd. Lahe on ka teisi treenereid näha. Inimesed on muidugi erinevad ja osad peavad ennast kõrgemaks sordiks vist. Ma ütlen neile ikka järjepidevalt tere hommikust... aga nagu omaette rohkem. Türklased on tugevas rivistuses ja kutsuvad meid treenima. Tuneesia võtab lausa ametniku kaudu ühendust ja lubab lausa varustuse hankida, kui me nendega talvel trenni teeksime... üldine atmosfäär on kolleegidel siiski sõbralik.

Seda võis küll prognoosist lugeda ja me teadsime ka, kuid neljapäev virutas täie rauaga. 8 kraadi, lausvihm ja jäine tuul. Ma olin päris mitmekihiline kubujuss mereriietes, suusamütsi ja torusalli ja kapuutsiga... kuid ikka lõikas luudeni välja. Hommikust saadik hakati edasi lükkama. Me saime vahepeal majutuses soojas käia, pisut riideid kuivatada, kui tuli jälle minna. Liiga kerge see polnud. Kohe mitte üldse. Vee peale saadeti ainult suuremad. Vettisin väikestega kaldal ja siis hakkasin päästetöid tegema. Tuul läks järsult väga valjuks, kuid U17 tüdrukute sõit jäi 10 finišeerijaga 31st võistlejast siiski kehtima. Anti üldhäire ja vedasime sportlasi kaldale.

Henrik hakkas selle ilmaga vaikselt avanema ja suutis päris mõistlikult sõita. Lõpuks tõin ta ikka ära. Kogu loodus muutus. Mäetipud läksid lumiseks. Allpool metsad sujuvalt härma. Osa pilvi püsis mägede pole peal. Oli küll kehale vastik aga silmale ilus. Õnneks on meil meeskonnas eriliselt tugev toitlustamise pool, mistõttu saime peale kuuma dušši ka samasuguse supi endale sisse ahmida. Tervis püsis. Toitlustaja Ainar organiseerib iga päev ka vee äärde sooja supi, mida siis saame manustamas käia. Kohalik pastaparty on küll olemas, aga soe supp maitseb ikka parem. Treeneritel ei sobi ka seal karjuvas lastekambas trügida alati. Aga nälg on suur, sest jahe värske õhk ja võistlusstress niidavad.

Prantslastel toimuvad samal ajal kodused meistrivõistlused. Neil on ainult üks sõitja, kelle jaoks on küll paat kaasas. Treenerid magavad ise surfibussis. Ühel on jalgratas ka kaasas, et õhtuti trenni teha. Ühe sportlasega on päris lihtne, aga kulukas.

Võistluse käigus tekib paljudel siin heitlikus tuules arusaamine, et downhauli on vaja. Eriti kui ise purje trimmida vee peal ei suuda. Nii neid tarkuseterasid koguneb.

Viimasel päeval saame hommikul korralikiult oodata. Aga kuna rutiinid on sisse kujunenud, saan lõpuks ka aega klubirõdul Itaali cappuchinot ja vaadet nautida. Edasi tuleb tuul, treenerid tormavad kaatrite järgi, sportlased tormavad vee peale ja korraldajatel läheb ka nii sujuvalt, et kolm sõitu saab tehtud. Bertha teeb veel väikest draamat valestardi ja 5nda kohaga, kuid toob Euroopa meistritiitli siiski Eestisse. See on meie Technoklassi ja üldse Eesti purjelauaspordi jaoks suur päev.

Teate, see on selline üksainus ja väga eriline tunne, kui sinu spordialal, millele oled pühendunud ja kaua panustanud, mängitakse lõpuks meie hümni tiitlivõistlustel. Seda emotsiooni on raske kirjeldada ja osa jõuab kohale alles hiljem.

Järjest rohkem näitasid ennast ka teised. Kaur oli ühes sõidus kolmas, Liisbeth võitis oma sõidus tulevast U19 Euroopa meistrit ja tuleb lõpuks samuti poodiumile oma arvestuse U19 Euroopa pronksiga.

Igaühele oma - meie nõrgim lüli väike Paul on küll täiesti väsinud aga sõidab kõik kolm sõitu läbi ja saab allatuules ilusa glissi. Kiidan teda vanematele. Juki hakkab tasapisi sähvatama. Nüüd on vaja strateegilist loomingulisust lisada. Karolina on täiesti kohal ja võistleb. Ka tugeva tuulega, jättes seljataha mitmedki suure purjega sõitjad.

Huvitav on fenomen, et allatuule lõigus vaevlevad sõitjad hirmsat moodi ja sõidavad viletsa käiguga osasid oma trajektoorile sisse, tulles sellises mitteglissis, kuid tirivas käigus alla. Ja kohe peale finišit võetakse sujuvalt asend, jalad aasa ja minnakse lõbusalt täie käiguga kaldale. Ma ei saa kuidagi aru, et miks seda rajal ei saa teha...
Osa meie sportlastest on siiski veel veidi arglikud ja ei võitle liiga palju oma koha eest stardis. Vaja on positiivset agressiivsust ja rohkem harjumist-kogemust. Koosolekul tundub küll ,et saadakse aru, aga rajal hüppab jänku jälle välja. Veel on natuke aega... Minul tekib pidevalt mõtteid, mida ja kuidas trennis teha, et igaüks edasi liiguks.

Motivatsiooni osas tuleb väike nihe välja Karoliinal ja Kauril. Viimane on nagunii oma poodimilkäigust pöördes ja tahab edasi võistelda. Henrik tahab vist koguaeg trenni teha. Tema on ilmselt ka suurim areneja Henrik ning tuleb vahel õhtuti sportlikel teemadel küsima ja arutlema.
Lõputseremoonia on äge! Lõpuks on mu silmad näinud päeva, kui purjelaua tiitlivõistlustel kõlab Eesti hümn ja meie lipud on kõige kõrgemal. Nagu ikka teen selfisid ja eriti meie medalistidega.

Ehkki oleme Itaalias, jääb mul seekord nii, et ühtegi pizzat siin ei söö. Tiimi toitlustamine ja taustajõud on nii paigas, et ainult ühe korra käin eesti surfinaistega õhtusel koosolekul karpe degusteerimas.

Kui kõik see asi läbi hakkas saama, olime Itaalias Bergamo lennujaamas täiesti õige värava juures täiesti õigel ajal ootamas ja kõigil piletid koos ID-ga ka näpus. Natali tuli ka meiega sama lennuki peale.

Mis saaks valesti minna?

„selline see Rootsi ongi”, ütlesin Natalile, kui Arlanda lennujaamas aknast välja vaatasime...

Jah, viimasel hetkel ei lastud meid lennukile, sest mingi ülebukkimine vms ja Natali ei tohtinud vanuse tõttu üksi Itaalia pinnal olla. Seega jäeti mind ka sinna maha ja mõningase seiklemise järel saame ehk õhtuks Arlanda kaudu koju.

Ega siin pole suurt midagi need kaheksa tundi teha. Poodides on alkohol, parfüümid, rootsikeelsed raamatud ja 400-eurosed kotid. Ma magan veel kuskil kõrvalises kohas natuke ja kannatlikult oodates peaksime õhtul Tallinna lennuki peale saama.

Samal ajal meedias ARTIKKEL