Noorsportlane ei ole meelelahutaja!

 

Hiljuti sattusin arutellu ja isegi vaidlusesse ühe tüübiga, kes nimetas ennast „tavaliseks inimeseks” ja arvas, et minu sportlaste tulemused viimastel Euroopa MV-l olid halvad, kaheksas koht võibolla natuke oli midagi, kuid siiski mitte poodium ja üldse olid kommentaarid halvasti antud, sest tema arvates ei viitsinud noored trenni teha ning lõppude lõpuks maksab tema makse, et kohti tuleks ja eeldab noortespordist meelelahutust, sest sportlane ongi ju meelelahutaja.


Mul on hea meel, et inimesed tunnevad huvi ja elavad mingis mõttes meie tegemistele kaasa, kuid noortetreenerina jään täiesti erinevale seisukohale meelelahutuse osas. See, millega me tegeleme on eelkõige väärtustepõhine kasvatuslik töö, mille käigus käiakse võistlemas ja võrreldakse selle töö tulemusi. Ühtlasi viibitakse maailma parimate endasuguste seltskonnas, mis on noorele inimesele väga põnev kogemus, kui sellega õigesti suhestuda. Taustavingumine lihtsalt tulemuste ootamisega ei aita siin kaasa.

Jah, võistlussport on tõesti kirutud võrdlus, kuid sisaldab endas veel väga palju muid kasulikke elemente, mis on kokkuvõttes noore inimese jaoks isegi olulisemad, kui koht tabelis. Sporti kiputakse mõõtma vaid tulemusena ja sarjama neid, kellel seda teha ei õnnestu. Pealegi veel alati „minu raha eest”.
Inimesed ei suuda tajuda ning välja tulla konstantsest ostu-müügi suhestumisest absoluutselt kõiges. Ka noortespordi puhul arvatakse täiesti tõsiselt, et ostetakse tulemusi ja meelelahutust. Mitte seda, et hoopis toetatakse ühe osa ühiskonnast kasvamist läbi arendava pingutuse, analüüsi, põhjus/tagajärje seoste, professionaalsuse, oskuse kaotada või võita, suhestuda konkurendiga, inimese identiteedi, tervise jms. heade väärtuste, mida sport kannab.

„sportlased on ju tegelikult lollid”, mida siin kasvatusest rääkida?!

Inimesed ei mõista, et sportliku tegevuse aluseks on distsipliin ja koostöö ning selle harjutamine noorte juures teenib palju laiemat eesmärki, kui koht tabelis. Rääkimata positiivsest eeskujust ja tervisliku eluviisi harjumustest. „tippsport on tervisele kahjulik”, tuleb taas argumente, kuid vaadakem asju palun laiemalt. Eeskuju loob paljudele teistsuguse eluviisi, kui rasvununa pudelipõhja vaatamine või lõputu ekraaniaeg. Sportimine õpetab vähem kasutama sõnaühendit „ma ei viitsi” ja näitab kuidas pühendumine võib olla arendav. Kui noortel Eesti purjelauduritel ei olnud talvel võimalik erialaselt harjutada ja Euroopa MV peeti aprilli alguses, siis ei peaks meelelahutuse taotlejad neid laiskuses süüdistama. Purjelauasport on maailmas oluliselt enam viljeletav, kui näiteks murdmaasuusatamine. Samas ei ootaks mitte keegi eestlastelt tulemusi esimese lumega. Kui seda objektiivselt kajastada, kohtame „tavaliste inimeste” hukkamõistu, sest poodiumikohta ju ei tulnud ja ilmselt ikka ei tehta piisavalt trenni.
Ja nüüd ma küsiksin siiski, et kas purjelauasõit tipptasemel on tõesti ikka tervist kahjustav tegevus? Ja kas purjelaudurite osas on üldse KUNAGI leitud positiivseid dopinguproove?


Võistlussport on sageli oluliselt motivatsiooniga seonduv. Noorte puhul peame tegelema eelkõige sisemise motivatsiooni loomisega, mis valdavas osas on suunatud isikliku meisterlikkuse arendamisele ning vähem vahetule tulemusele või preemiale. Seda vajadust suurendab veelgi sotsiaalmeedia välise sära pealetung, kus vorm prevaleerib sisu üle. Jah, loomulikult me kajastame oma tegevusi ka meedias ja artiklitena, kuid mitte selleks, et lihtsalt tulemust ületähtsustada või kellegi meelt lahutada. Nii, et tõesti...

Andke nüüd andeks minu otsekohesus ja aga kulla „onu Heino”, sa võid nutta või naerda, kuid noortesporti ei tehta sinu meelelahutuseks!!

See, kui „tavaline inimene” ei saa aru, miks talle „tema raha eest” tulemusi ei anta, on iseenesest sügavam probleem. Niikaua kuni sportlasi peetakse natuke rumalateks klounideks, kelle peamine ülesanne on tugitoolides masse lõbustada, seni ei vii lapsevanemad oma järeltulijaid „tervisele kahjuliku” asjaga tegelema, et neist rumalaid kloune ei saaks. Pealegi on levinud arvamus, et võrdlus ju noore inimese enesetundele kahjulik ja trauma saamise asemel võiksid haprama psüühikaga noored kuskil pilli mängida või rahvatantsuga tegeleda, et kõik osalejad oleksid võrdselt hinnatud. Ja sellise sügava väärmõistmise hinguses kiratseme oma noorte kasvatamisega, üritades seda teha pelgalt läbi lõbu. Te kujuta ettegi, kui palju kiiremini loobuvad maiustavad noored pingutusest võrreldes nendega, kes oskavad rõõmu muudest asjadest leida. Julgen arvata, et kontrollitud mõõdukas emotsionaalne trauma spordis koos abistava analüüsiga on noorele inimese jaoks palju arendavam, kui uus nutiseade.


Nii me siis tegutsemegi maailmavaateliste jäämägede vahel, kus ühel pool süveneb järjest suurem depressioon, traumade vältimine ja ülenunnutamine ning teisel pool lihtsalt kärkivad „tavalised inimesed”, kes julgelt konkurentsi astuvaid sportivaid noori lihtsalt meelelahutajateks peavad ning tulemusi nõuavad.

Kommentaarid