Noorsportlane ei ole meelelahutaja!
Hiljuti sattusin arutellu ja isegi vaidlusesse ühe tüübiga, kes nimetas ennast „tavaliseks inimeseks” ja arvas, et minu sportlaste tulemused viimastel Euroopa MV-l olid halvad, kaheksas koht võibolla natuke oli midagi, kuid siiski mitte poodium ja üldse olid kommentaarid halvasti antud, sest tema arvates ei viitsinud noored trenni teha ning lõppude lõpuks maksab tema makse, et kohti tuleks ja eeldab noortespordist meelelahutust, sest sportlane ongi ju meelelahutaja.
Mul on hea meel, et inimesed tunnevad huvi ja
elavad mingis mõttes meie tegemistele kaasa, kuid noortetreenerina
jään täiesti erinevale seisukohale meelelahutuse osas. See,
millega me tegeleme on eelkõige väärtustepõhine kasvatuslik töö,
mille käigus käiakse võistlemas ja võrreldakse selle töö
tulemusi. Ühtlasi viibitakse maailma parimate endasuguste
seltskonnas, mis on noorele inimesele väga põnev kogemus, kui
sellega õigesti suhestuda. Taustavingumine lihtsalt tulemuste
ootamisega ei aita siin kaasa.
Jah, võistlussport
on tõesti kirutud võrdlus, kuid sisaldab endas veel väga palju
muid kasulikke elemente, mis on kokkuvõttes noore inimese
jaoks isegi olulisemad, kui koht tabelis. Sporti kiputakse mõõtma vaid
tulemusena ja sarjama neid, kellel seda teha ei õnnestu. Pealegi
veel alati „minu raha eest”.
Inimesed ei suuda tajuda ning
välja tulla konstantsest ostu-müügi suhestumisest absoluutselt
kõiges. Ka noortespordi puhul arvatakse täiesti tõsiselt, et
ostetakse tulemusi ja meelelahutust. Mitte seda, et hoopis toetatakse
ühe osa ühiskonnast kasvamist läbi arendava pingutuse, analüüsi,
põhjus/tagajärje seoste, professionaalsuse, oskuse kaotada või võita, suhestuda konkurendiga, inimese identiteedi, tervise jms. heade väärtuste, mida sport kannab.
„sportlased on ju tegelikult lollid”, mida siin kasvatusest rääkida?!
Inimesed ei mõista,
et sportliku tegevuse aluseks on distsipliin ja koostöö ning selle
harjutamine noorte juures teenib palju laiemat eesmärki, kui koht
tabelis. Rääkimata positiivsest eeskujust ja tervisliku eluviisi
harjumustest. „tippsport on tervisele kahjulik”, tuleb taas
argumente, kuid vaadakem asju palun laiemalt. Eeskuju loob paljudele
teistsuguse eluviisi, kui rasvununa pudelipõhja vaatamine või
lõputu ekraaniaeg. Sportimine õpetab vähem kasutama sõnaühendit
„ma ei viitsi” ja näitab kuidas pühendumine võib olla arendav.
Kui noortel Eesti purjelauduritel ei olnud talvel võimalik
erialaselt harjutada ja Euroopa MV peeti aprilli alguses, siis ei
peaks meelelahutuse taotlejad neid laiskuses süüdistama.
Purjelauasport on maailmas oluliselt enam viljeletav, kui näiteks
murdmaasuusatamine. Samas ei ootaks mitte keegi eestlastelt tulemusi
esimese lumega. Kui seda objektiivselt kajastada, kohtame „tavaliste
inimeste” hukkamõistu, sest poodiumikohta ju ei tulnud ja ilmselt
ikka ei tehta piisavalt trenni.
Ja nüüd ma küsiksin siiski,
et kas purjelauasõit tipptasemel on tõesti ikka tervist kahjustav
tegevus? Ja kas purjelaudurite osas on üldse KUNAGI leitud
positiivseid dopinguproove?
Võistlussport on sageli oluliselt
motivatsiooniga seonduv. Noorte puhul peame tegelema eelkõige
sisemise motivatsiooni loomisega, mis valdavas osas on suunatud
isikliku meisterlikkuse arendamisele ning vähem vahetule tulemusele
või preemiale. Seda vajadust suurendab veelgi sotsiaalmeedia välise
sära pealetung, kus vorm prevaleerib sisu üle. Jah, loomulikult me
kajastame oma tegevusi ka meedias ja artiklitena, kuid mitte selleks,
et lihtsalt tulemust ületähtsustada või kellegi meelt lahutada.
Nii, et tõesti...
Andke nüüd andeks minu otsekohesus ja
aga kulla „onu Heino”, sa võid nutta või naerda, kuid
noortesporti ei tehta sinu meelelahutuseks!!
See, kui „tavaline inimene” ei saa aru, miks talle „tema raha eest” tulemusi ei anta, on iseenesest sügavam probleem. Niikaua kuni sportlasi peetakse natuke rumalateks klounideks, kelle peamine ülesanne on tugitoolides masse lõbustada, seni ei vii lapsevanemad oma järeltulijaid „tervisele kahjuliku” asjaga tegelema, et neist rumalaid kloune ei saaks. Pealegi on levinud arvamus, et võrdlus ju noore inimese enesetundele kahjulik ja trauma saamise asemel võiksid haprama psüühikaga noored kuskil pilli mängida või rahvatantsuga tegeleda, et kõik osalejad oleksid võrdselt hinnatud. Ja sellise sügava väärmõistmise hinguses kiratseme oma noorte kasvatamisega, üritades seda teha pelgalt läbi lõbu. Te kujuta ettegi, kui palju kiiremini loobuvad maiustavad noored pingutusest võrreldes nendega, kes oskavad rõõmu muudest asjadest leida. Julgen arvata, et kontrollitud mõõdukas emotsionaalne trauma spordis koos abistava analüüsiga on noorele inimese jaoks palju arendavam, kui uus nutiseade.
Nii me
siis tegutsemegi maailmavaateliste jäämägede vahel, kus ühel pool
süveneb järjest suurem depressioon, traumade vältimine ja
ülenunnutamine ning teisel pool lihtsalt kärkivad „tavalised
inimesed”, kes julgelt konkurentsi astuvaid sportivaid noori lihtsalt meelelahutajateks
peavad ning tulemusi nõuavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar