Hardcore_Aiku

Eestikad 2. Esimese tuulise päeva järel saime ühe puhkepäeva, sest torm Mauri käis üle. Käisin laupäeval Pirtal ja mõtlesin korra isegi väikeste asjadega sõitma minna, aga suund oli natuke liiga edelast, et kiusatusele järgi anda. Kolmanda päeva hommikul olid Mauri riismed veel alles. Rigasin 10 üles ja 11 rullisin ka lahti aga rannas liiv lendas... Üks liidri taktika võiks olla selline, et teed sama, mis jälitaja, et tal ei oleks võimalik teise varustuse vms. poolõnne abil sind edestada. Siiski tundus minu jaoks liiga loogiline võtta 8-12m/s tuulega 10,0 ja 68 uim. Krista pilt: võistlushommikul rannas. Edelast ja liiv lendab. Sotsiaalmeedias kommmentaare lugedes jäi vahepeal mulje, et ma olen oodanud ära aja, kus keegi enam ei võistle ja siis võistlen üksi või kahekesi... no ma ei tea... Kutsusin ju Brikut ja Tristenit ja Andrest ka. Etteruttavalt: me võitlesime omavahel korralikult ja ei olnud lihtsalt "nime kirjapanejad", selliseid mõtteid on kurb lu

Viimased mohikaanlased olid ennast jälle registreerinud. Renar ja mina. Teised olid valdavalt kuskil ära: Martin ja Frank ja John MMil, Otto eksles Riias, Tristen läks seepeale slalli sõitma, Andres lubas korra isegi tulla... aga ei tulnud. Ja ülejäänud maeiteamistegid. Eks prognoos mõjutas ka. Ikkagi oli selline imelik tunne, et saab korraga kasvõi teisel kohal olla ja samas viimaseks jääda... või eelviimaseks ja tegelikult võita.... Ja see prognoos oli tõsine. Reedeks 7-12m/s, laupäevaks 12-18m/s... Suund edel-lõuna. Ei, ma panin ennast ikka kirja, kuigi pole üldse tugeva tuule sõitja. Lätis Kiesezersi peal oli ka tugev tuul ja polnud nii hullu midagi. Kui selle suunaga nüüd laine madala hoiab, siis saab ehk hakkama... Maatuulega on pilt petlik. Jänest pole... ise oled nagu maja taga ja kerge tuuleke käib puhanguti üle. Ei lasknud sellest ennast petta. Rigasin 11 ka üles, kuid loomulikult võtsin 10,0 ja alla keerasin E68S- uime. Välja sõitsin juba enne lippe,

Hoiatan, et sellest tuleb üks segane ja kirjumirju kirjutis, mis ei ole olemuselt üldse lõplik vaid peegeldab seda, millest hiljuti mõelnud olen. Kui veel edaspidi mõtlen, siis tahan kindlasti paljutki lisada... Ma töötan noorte inimestega ja püüan seda teha väärtustepõhiselt. Jah, mõnel lugejal tõusevad nüüd karvad turri, kuid seda pelgalt sellepärast, et nende väärtused ei klapi väärtustepõhisusega, mis on omakorda vastuoluline. Väärtus ütleks meile justkui, et see või teine on hea või siis on halb, väärtus annab hinnangu. Nähtavasti tuleneb see eetikast ja moraalist. Veider aeg nõuab veidraid inimesi. Veider on see, et meie elud muutuvad järjest rohkem kaasinimestest kihisevaks – maailma elanikkond suureneb, me linnastume... kuid sealjuures muutume järjest üksildastemaks. Suureneb mitmekesisus meie ümber, arvamuste paljusus, pidetus, teadmiste ja uuringute dzungel, kindlustunde puudumine jne. See kõik kajastub häiretes, rahutuses. Moodsal ajal on saanud moodsaks vajadu

See kollane, teate küll. Pilt 1. Optimum Time OS-315 Mõni käib lausa koolis sellega. Võistlejale on see praktikas väga kasulik vidin, mitte niisama poosetamise aksessuaar. Miks siis? Kui vaadata läbi aastate kasvõi harrastajate surfarite starte (tegemist ju stardikellaga), siis on tase kõvasti tõusnud. Ühes vanas Papaslalli videos on veel näha kuidas starditakse „rongina”, praegu maksab Fun sarjas 3-5 sekundiline hilinemine juba poodiumikoha. Start on kujunenud väga määravaks elemendiks. Stardikella funktsionaalsus seisneb selles, et kui taimer käivitada, saab seda hiljem minutise täpsusega veel sünkroniseerida kaatrist antavate signaalide järgi. Meenutan siinkohal, et sünkima peab lipu, mitte helisignaali järgi. Pilt2. Signaal-lipp kaatris Edasi jõuame kriitilise viimase minutini. Kell hakkab andma signaali iga 10 sekundi tagant, mis laseb võistlejal seda pingeliselt vaatlemata olla kursis ajalise situatsiooniga ning samal ajal teostad

Nõmme 11. septembril Pilv läks üle. Sellega koos sahmakas vihma. Tundub, et nüüd mõnda aega lisa ei tule ja mul hakkab kiire. Lõpetan veel võileiva ja kohvi ning lähen metsa. Õigemini küll parki, sest nii nimetatakse seda metsast ala suusahüppetorni ja Ehitajate tee vahel. Ja discgolfis nimetatakse radadeala ka pargiks. Rada on üks lõik pargist. Hommik on peale vihma mõnusalt värske. Aga ka pisut porine, sellega tuleb arvestada. Võtan kaks rätikut kaasa – ühe porist pühkimiseks ja teise lõpukuivatuseks. Teate, see pole mingi peenutsemine, jube paha on kui ketas viske ajal käest libiseb. Sel kellaajal on rahvast vähe. Putin viimase korvi peal soojaks. Alguses lähedalt, siis natuke kaugemalt, siis harkputti ja siis proovin ekstra randmejõuga. Vahepeal teen õla ja puusaringe. Discgolfi ei peeta millegipärast eriliseks spordiks, kuid terava tõmbega võid ilma soojenduseta endale hõlpsasti viga teha. Putin veel jõulisema spinniga (ketta pöörlemine). Minu viga ongi olnud liig

Saamata üle ega ümber selleaastasest soojast suvest tuleb öelda, et seekord olid puud veel täiesti rohelised, kui Saarde sõitsime. Cerly tuli ka meiega, et eeltreening teha. Eelõhtul oli kõik hirmus super: tuul 6-7m/s ja täielik suvesoojus, kaasaarvatud vesi! See 11,0 oli mul ikka veel paranduses ja mastid ikka veel Lätis. Ega muud ei jäänudki üle, kui 10,0 purje kasutada. Tegemist ei olnud üldse nurjamisega, mida võiks nüüd spordipsühholoogias teadlikum lugeja arvata. Sain kõik seaded Saaremaa jaoks õigeks ja tegelikult muidugi jäi tunnist väheks aga ei taha ennast enne starte ära ka väsitada. Eriti kui prognoos lubab rasket tööd rajal. Cerly sai ka minu komplekti rõõme tunda. Mariana ja Evert sõitsid esialgu veel oma varustusega. Intriig oli ka üleval: Valde ja Raivo rabelesid üldvõidu nimel ja seda oli tunda. Valde ehitas vaiksetuule laua ja Raivo kasutas lausa caddy abi, kelleks oli minu kunagine õpilane ja konkurent Karla :) Mõistlik, kui arvestada otsuste tegemise ras